Teisipäev, 13. oktoober 2015

Kino: "Marslane"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Marslane
Originaalpealkiri: The Martian
Režišöör: Ridley Scott
Kestus: 2h 21 min
Näitlejad: Matt Damon, Jessica Chastain, Chiwetel Ejiofor, Sean Bean, Jeff Daniels
Žanr: Põnevik, ulmefilm, action
Kinodes alates: 02.10.2015
Nähtud: 03.10.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Hoiatus! Teistmoodi arvustus!

Kuigi mind otseselt antud film ei tõmmanud, seadsin sammud kinosaali, sest vaja oli kaks tundi surnuks lüüa ja voila! -- nautisin filmi kordades enam kui eeldasin! Ning kuna see on kogunud kiitust paremalt ja vasakult, ülevalt ja alt, siis tahan olla mässajast konstruktiivselt kriitiline (loe: vingats) ning toon välja esmajärgus aspekte, mis sära kõrval olid üksikud mustad augud. No palju sa ikka midagi taevani tõstad (isegi kui see on õigustatud), keegi peab ju vastasjõu poolt esindama! Annan endast selles keerukas olukorras parima.

Siiski, pean esmalt välja tooma oma lemmiku tahu, milleks oli peategelase, arvestades olukorda, rõõmsameelne, allaheitmatu ning igast olukorrast oma võlu leidev suhtumine. Tema ratsionaalne, nagu vana rahu ise ja humoorikas vaade oli tohutult sümpaatne ning aitas filmi ülitõsiseks emo-festivaliks muutumise vastu. Stressis ja meeleheitel inimene ihuüksinda mõeldamatult kaugel võõral planeedil ei tuleks eluilmasi mõttele, et: "Olen kosmosepiraat!" Samuti on Matt Damonil piisavalt karismaatilisust ja pilkupüüdev, et ta suutis oma kohalolekuga kogu linateose täita, rääkimata kogu Marsi planeedi täitmisest, sest ta oli ju nähtu A ja O.

Nüüd alustan nurisemisega (aga ainult natuke):

Lugu liikus põhijoones väga lineaarselt kindla eesmärgi suunas. Tooksin paralleele orienteerumisega, kus läbid ühe katsumise või leiad lahenduse ning siis asud järgmise, sellest tuleneva kallale. Samm-sammult kuni sihtpunkt on käepärast. Üldiselt läks kõik lepase reega, no niivõrd kui antud oludes minna võib, kuid loomulikult peab ette tulema ka tagasilööke ning kui ootamatult kaua on kõik üllatavalt hästi õnnestunult läinud, siis peab vahepeal ju ka midagi õhku lendama. Ja sinna on ka koer maetud, need kaikad kodaras jätsid sunnitud mulje (eriti üks spetsiifiline) ning olid kui kohustuslikud faktorid, mille peab lisama, et nähtu oleks piisavalt dramaatiline.

Kohati oli koomiline ja eriti selgelt tunda, kuidas keerulist teadusjuttu püüti lihtsas võtmes vaatajale lahti seletada lihtsustatud ja käegakatsutavate meetoditega, kuigi nendele konkreetsetele isikutele oli tekst arvatavasti primitiivne. Selge oli see, et kõik need pastakad ja muud vahendid olid vaatajale suunatud. Ma muidugi hindasin seda, kuid eesmärk oli ka varjamatult ilmselge. Samas aga on selline lähenemine suhteliselt omane taolistele tugevalt teaduslikel tarkusepagasil põhinevatele filmides.

Mulle meeldis, et marslase Mark Watney teekond kulges ootamatult libedalt, sest mõnikord on kohustuslikud traagilist kaalu lisavad õnnetused, surmad ja äpardused mõneti kunstlikud. Samas aga oleksin oodanud dramaatilisemat finaali. Ma eeldasin aga, et kõik laabub, viis oli muidugi teadmata, kuid aimasin näiteks ka elus/surmas lõppseisu, sest nad ise läbilillede lobisesid selle ühes stseenis välja ja pärast seda ei oodanud ma enam puänte selles osas. Mõnes mõttes lasti endale ise jalga ning pinge ja intensiivsus kannatas.

Kõige tähtsam: Kas see palja keha ja veel nälginud pool keha näitamine suures plaanis oli ilmtingimata vajalik? Šokeerimiseks, illustratsiooniks, naistele pringi tagumiku imetlemiseks...? Kuidagi kohatu ja kentsakas.

Lemmik tsitaat: "Anna andeks, et me sind maha jätsime, aga sa lihtsalt ei meeldi meile."

Lemmik stseen: Astrofüüsik.

Kokkuvõttes: Piisavas annuses kvaliteeti ja meelelahutust, suurel hulgal Matt Damonit, huumorit ja ärevaid hetki, originaalne sisu ning meeldivalt kerges võtmes õhkkond. Asjalik ajaveetmine!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar