Teater: "Gunn, Gunn, vana..."

Tervitus!

Taas teatrist!

Pealkiri: Gunn, Gunn, vana...
Teater: VAT Teater
Kestus: 1h 15 min
Lavastaja: Mart Kivastik
Osades: Tõnu Oja (Draamateater) ja Tiit Sukk (Draamateater)
Esietendus: 14.09.2015
Millal nähtud: 15.09.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt vatteater. ee kodulehelt

Olles 90ndate ja 00ndate nooruk, ei kuulunud ma ilmselgelt tüki potentsiaalse sihtgrupi hulka ning seda kinnitas ka kiire pilk kaasvaatajatele, kes enamuses olid ikkagi minu vanematega ühes vanuse grupis või siis mõneti nooremad. Nõukogudeaegne baarimelu, Smokie, vestid kikilipsuga ja Vana Tallinn pakub arvatavasti paljudele nostalgias püherdamisrõõmu, kuid miks näiteks minusugune konkreetse ajastu suhtes võõras peaksin sammud teatrisse seadma? See on äärmiselt lihtne. Tegu on üllatavalt universaalse ning südamliku looga teemal kõik on mööduv, põlvkondade vahetumine ning karmi reaalsuse kohalejõudmine kuna hiilgeaeg ja parimad aastad on läbi.

Sündmuspaigaks on vanamoodne, kulunud ja klassikalise kõrvalise keldribaari maiku joomisasutus. Laval on kaks näitlejat, tegelasi on aga rohkem. Gunn, gunn vana… ehk Gunnar jõuab ukerdades tööle, riietub kohmakalt töörõivastesse, koristab maast mõned tühjad pudelid ning seab ennast leti ehk endla kindluse taha valmis. Tänane päev ei ole aga samasugune kui kõik lugematu arv eelmiseid vaid täna tunneb Gunnar, et tema staatus baarmenina on tõusnud, nimelt on tal nüüdsest noor ja agar õpipoiss. Värske veri toob särtsu ja uudsust Gunnari luitunud ja seismajäänud ellu, samas aga ka tõuseb esile tugev kontrast kahe generatsiooni vahel, mis paneb vanamehe eriti tugevalt mõtteid mõlgutama vanade heade aegade üle ning silmitsi seisma tõsiasjaga, et parimad aastad elust on möödanik.

Tükk algas ning veetis esimese poole kurblikus ning melanhoolses toonis. Gunnar oli vana, luitunud ja väsinud olemisega ning hiilgeaja ära elanud -- justkui see baar kus ta juba aastakümneid on leti taga veetnud. Mul oli temast kahju, kuigi samas ei vajanud ta minu haletsust, sest vaatamata kõigele sai ta ju eluga hakkama. Tema kirjeldused mineviku seikadest, vanamoodne vaade maailmale, vestlused vanade ja uuemate baarikundedega sellest mis kunagi oli, äpulikult sümpaatne kaasalaulmine legendaarsele loole "Living Next Door to Alice," lõid nostalgilise, hubase ning nukrameelse kõrvalmaitsega miljöö, mida isegi minusugune uuema generatsiooni võsuke tundis ja hindas. Siia suutis kontrastina vahele surata energilisi, eluvärskeid ja modernseid kommentaare ning suhtumist hakkaja ja õpihimuline õpipoiss.

pilt vatteater. ee kodulehelt

Teine pool etendusest aga tegi ootamatu 180 kraadise pöörde, sest loo toon muutus kergeks, koomiliseks ning liikus melanhoolsetest minevikuga tihedalt seotud teemadelt lähiajal toimuvale ehk siis näiteks Gunnari reis ja suhted väljaspool baarimelu. Mees suutis tohutult vaimukalt oma seiklusi edasi anda ning need kirjeldused olid kuidagi nii tüüpilised sellele, mida eeldan, et temasugune standardne Eesti vanamees seal kogeks. Lisaks sellele sain aru, et ei ole tema elu midagi nii tühi. Tänu teise osa helgemale lähenemisele loole jäi ka viimaseks domineerivaks emotsiooniks lootus ja rahulolu, kuigi esimene pool suutis ka mõjusalt meeldejääva etteaste teha. Ma nautisin mõlemat lähenemist, kuid oleksin eelistanud ühte läbivat tooni kogu etenduses, kas siis süngem ja nukralt realistlikum või huumoriga vürtsitatud vaade vananeva baarmeni mälestustele ja seiklustele tänapäeva globaliseerumise keerises tehnika maailmas. Veidi sujuvam üleminek oleks ka variant olnud, kuidas kahte erisugust osa omavahel voolavamalt ühendada.

Nähtu pani mind mõtlema teemade üles, mis on iseenesest mõistetavad ning ei tule kellelegi üllatusena, kuid selles formaadis nendega silmitsi seistes on sõnum ja tegelikkus kergem kohale jõudma. Aeg möödub ning mis on noortele lahe, päevakajaline ning väärtusega, ei ole seda vanematele ning järgmistele põlvkondadele. Nii see vahetus toimub, otsekui kellavärk. See tekitab minus mingil määral ängi ja kurbust, sest miski ei ole püsiv. Kaks eri maailma jäävad alatiseks põrkuma, vanad ja noored ning nende kiire versus aeglane tempo, rikkumatus versus kogemus, entusiasm versus mugavus... kõik need vastanduvad olemused olid tükis tagasihoidlikult, kuid mõjusalt esindatud. Pealiskaudne baarikeskkond saab äkitselt sügavama kihi ning, kasutades üliklišeelikku fraasi, paneb nähtust inspireerituna elu üle järele mõtlema.

pilt vatteater. ee kodulehelt

Tõnu Oja oli antud etenduse vaieldamatu staar ja kandesein. Ta suutis vaimustavalt ja efektiivselt edasi tuua tegelaskuju väsimust, tüdimust, igatsust, segadust, mahukat kogemustepagasit ning siiski elujaatavat suhtumist kõige eelneva juures. Gunn oli sümpaatne vanaisa tüüpi vennike, kes jäänud nagu hamster rattas kulgema mööda ühte ja sama rada ning seda pea igavesti juba. Talle oli lihtne kaasa tunda, mõista ning temaga samastuda. Suurepärane esitus ning emotsionaalse väärtusega tegelane. Tiit Sukk oli otsekui Robin Tõnu Oja Batmanile, ta toetas ja rõhutas oma kaaslase karakterit ning sõnumit, olles sealjuures silmapaistev ja erimoodi, kuid siiski võimaldades Gunnaril esimest viiulit mängida. Samuti sai ta kiiduväärselt hakkama mitme erineva tegelase kehastamisega. Tegu oli igati õnnestunud partnerlussuhtega!

Kokkuvõttes: Midagi nostalgilist vanemale generatsioonile, mõtlemistainet pakkuv nooremale põlvkonnale. Midagi nii ühele kui teisele.