Kino: "Kõnd"

Tervitus!

Jälle kinost!

Pealkiri: Kõnd
Originaalpealkiri: The Walk
Režišöör: Robert Zemeckis
Kestus: 2h 03 min
Näitlejad: Joseph Gordon-Levitt, Charlotte Le Bon, Ben Kingsley
Žanr: Biograafia, draama
Kinodes alates: 09.10.2015
Nähtud: 06.10.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt kinokosmos.ee kodulehelt

Tahtsin antud filmi ilmtingimata IMAX formaadis näha ja see valik õigustas end igatpidi. Seistes koos peategelasega kaksiktornide vahel köiel, imetledes rahulikku taevast ning jälgides maad, mis jääb kõhedalt kaugele, oli erakordselt reaalne ja meeliülendav kogemus, eriti kuna tavaolukorras on mus paras annus kõrgusekartust.

Aga alustame algusest, Philippe Petit on surma trotsiv, hirmu välja naerev ja väljakutsete ees kohkumatu entusiastlik, kutsut meenutav tsirkusetrikkide entusiast, kellel on lisaks ka ootamatult elujaatava, rõõmsameelse ning sihikindel iseloom. Žongleerimine, unicycle sõit -- kõik on käpas, kuid enim paelub teda köiel kõnd. Iga õnnestumine paneb teda aga järgmist, ohtlikumat ja võimsamat väljakutset otsima ning olles otsekui sõltuvuses enese pidevast ületamisest ja surma haneks tõmbamisest, saab tema uueks kinnisideeks oma köie tõmbamine alles viimases ehitusjärgus olevate WTC kaksiktormide vahele New Yorkis. Pannes kokku grupi kaasosalisi, kuhu kuuluvad igasugu kahtlased ja vähem kahtlased tüübid, hakatakse illegaalset ja tohutult riskantset ettevõtmist planeerima -- kui oma surma ei lange, siis vangikong ootab kogu gängi raudkindlalt!

Filmi üldine ülesehitus hõlmas põgusat ülevaadet Philippe'i lapsepõlvele ning ülejäänud 90% oli pühendatud detailsele ülevaatele selle hulljulge ettevõtmise sooritamisel. Teelt ei kaldutud kõrvale. Pean aga ka kahjuks tunnistama, et kohati oli lugu veidi ühenda punktid süžee varjundiga, tulemus oli ju teada, massiivseid sisupöördeid oodata ei maksnud ning jälgida kuidas põhimõtteliselt sõidetakse mööda kiirteed, kus vahel on mõni foor ja paar pirakat auku, ei ole esmapilgul just väga peibutav meelelahutus. Samas aga suudeti siiski, esmapilgul üksluisesse kondikavasse, sisse süstida originaalsust ning soodustada vaatajal tegelastega emotsionaalsete sidemete loomist läbi viimaste eripärasuste väljatoomisega ja pisemategi veidruste rõhutamisega. Pinget loodi kaalukamate ja tillukeste tagasilöökidega a la turvamees ei taha ära minna, liftid on hõivatud -- mis ei kõla tavaolukorras just eriti südant seisma panevalt, kuid filmi kontekstis toimis see õhku ahmiva äkilise paanikalaksuna. Teisalt, muutusid tänu sirgjoonelisele süžeele, pidevad ootamatused osati tüütuks, sest loogiliselt võetuna teadsin, et neid visatakse teele hulganisti ja üks hetk mõtlesin, et no mis küll veel võiks valesti minna -- nöör läheb katki? Teades neid oodata, ei olnud nad filmi kulgedes enam piisavalt mõjusad. Kõige hämmastavam oli aga teada, et see hulljulge pöörane trikk läks neil tõesti läbi, vaatamata miljonile faktorile, mis vastu töötasid.

Vaatamata elu-surma kaaluga ettevõtmisele oli film üllatavalt kerges ja lõbusas võtmes, mida soodustas Phillippe'i vankumatu usk ja entusiasm ning tema kohati liialt vabameelne ja hooletu vaade toimuvale -- see oli nagu üks suur lustakas mäng. Piisavas koguses sai ka nalja, et õhkkonda helgena hoida. Filmi kulminatsioon kestis aga oma pool tundi ja sellega tõmmati mu närvid nii pingule, et ma juba peas karjusin: "Roni sealt juba kord maha!" Ma mõtlesin, et ta läheb pärast terve filmi kestnud ettevalmistusi üles, teeb paari minuti kõnni ja asi ants, kuid Philippe ei mõtle ja käitu kui tavainimene. Film lüpsis vägitükist viimsegi kui tilga, mis toimis, sest see ju oligi filmi tipphetk ning oleks olnud pettumus kui see monumentaalne tegu oleks läbitud kiirustades, teisalt, tundus toimuv osati kui üleliigne venitamine.

Linateose IMAX efekt oli võimas just oma loomulikkuses ja lihtsuses. Olen harjunud seda kogema fantaasia, ulme või üleloomulike elementidega filmides, kuid antud biograafilises päriselu sündmuste põhjal tehtud filmis mõjus efekt värskelt, võluvalt ja meeldejäävalt. Kui tihti on minusugusel kõrguse kartlikul ikka võimalik vaadata alla meeletult distantsilt või tunda ennast pilvelõhkuja äärel seisvana? IMAX osa oli otsekui nähtamatu, kuid samas äärmiselt realistlik ja efektiivne. Ma ei näinud kaugeid galaktikaid, lennanud kosmoses, ei tundud plahvatust enda näo juures, laserpüstolitest ei lastud minu suunas, kuid siiski tundsin ennast osa ekraanil toimuvast ja seda niivõrd vaevatult. Ma arvan aga ka, et kuuldused sellest kuidas inimestel läheb filmi IMAXis vaadatuna lausa süda pahaks on liialdused -- nii hull ja hämmastavalt äravahetamiseni tõetruu nähtav ka ei olnud, et ajadki segamini kinosaali ja katuse.

Joseph Gordon-Levitt on karakternäitleja. Ma lausa unustasin suurema osa ajast ära, et see oli tema, sest ta transformeerus end kehastatavaks nii oskuslikult ja märkamatult -- temast sai see tegelane. Tal on nägu, keha ja olemus, mis sulandub nii müstiliselt selleks, mida antud tegelane ja õhkkond vajab. Ta ei ole Joseph Gordon-Levitt vaid ta on Philippe Petit. Näiteks mega ultra kuulsustega nagu Tom Cruise sellist efekti ei teki. Ükskõik keda ta ka ei mängiks, ükskõik kus, jääb ta alati Tom Cruise'iks ja tema eraelu, seostatu, ka kiiksud, jälitavad teda ka kinolinal. Antud filmi peategelasel seda kõrvalnähtu ei ilmnenud. Teised näitlejad täitsid oma rollid, kuid ei midagi Joseph Gordon-Levitti etteaste tasemele lähedalegi ja ei pidanudki olema. Eraldi aga toon välja sümpaatse meeletult kõrgust kartva matemaatikaõpetajast abilisest.

Lisaks meeldis mulle kuidas kaksiktornide saatust ei kasutatud filmis ära müüdava faktorina, kaalu andva lisana või kohustusliku meeldetuletusena. See teadmine tulevikust oli vaid vaataja enda peas ning tänu sellele ka palju emotsionaalsema mõjuga.

Lemmik tsitaat: "Minu poeg: tsirkusetola!"

Lemmik stseen: Mahatulek.

Kokkuvõttes: Meeldejääv, lõbus, pingeline ja kaunis tagasivaade grandioossele ettevõtmisele erakordse isiku poolt. Kindlasti tuleb seda aga vaadata IMAXis!