kolmapäev, 7. oktoober 2015

Teater: "Hea põhjatuule vastu"

Tervitus!

Taas teatrist!

Pealkiri: Hea põhjatuule vastu

Teater: Vanemuine (NO99 Teatris)
Kestus: 2h 25 min
Lavastaja: Rein Pakk
Osades: Elina Purde, Andres Mähar ja Jüri Lumiste (hääl)
Esietendus: 28.09.2013
Millal nähtud: 12.09.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Netiromanss – esimese ideena tundub mulle, et olen tagasi 90ndates kui jututoad stseenile plahvatasid ning seal kribades iga teine inimene hulgaliselt põnevaid, kahtlaseid ning kahetsusväärseid tutvusi sõlmis. Tänapäeval on internetis kaaslaste leidmine argipäeva tavateema, võttes arvesse kõik lisavõimalused ning primitiivse jututoa kõrvale tekkinud ülimoodsad ja ülilihtsad suhtlemismeediumid. Seega, põhinedes maili teel toimuvale kommunikatsioonile, jättis tükk sellise veidi soojas võtmes vanamoodsa maigu, kuna ei hõlmanud hetkel populaarsust nautivat Tinderit, Facebooki, Skype’i või tutvumisportaale. Viimased võimaldavad viivituseta vastata ükskõik kus sa ka ei oleks (nutitelefon!) ning näitavad ka millal sõnum on adressaadi poolt lahti tehtud ja loetud. Selle läbinähtavuse all kannatab ootusärevus ja salapära, mida e-mailide vahendusel veel hulganisti kogeda on võimalik, lisaks ka intiimsust. Ning kuigi Daniel Glattaueri (Love Virtually) raamat, mille põhjal tükk on loodud tuli välja 2006, siis tehnikamaailmas on kümnend lausa sajandi mõõtu ning sellest tulenevalt pakub lugu ka omajagu nostalgilist väärtust.

pilt vanemuine.ee Foto: Alan Proosa
Kontseptsioon on ju iseenesest kaasahaarav, potentsiaalirikas ning kergesti seeditav võimaldamaks omapäraselt romantilist tulemit: kaks inimest armuvad üksteise jutu ja mõtete põhjal, mitte välimusest lähtudes. Kuna netilembelood on tänapäeval nii lahutamatu osa igapäevaelust, siis sain kiiresti üle ka kunagisest taoliste lugude tüdimusest, sest mingi aeg tekkis neid tõesti otsekui seeni pärast vihma ning kõik tahtsid kopikat selle uue fenomeni abil korjata. Mis sai hoopis tüki saatuslikuks veaks, vähemalt minu silmis, oli kahe peategelase iseloom ja käitumismaneer, mida suudaksin taluda vaid imetillukestes kogustes. Nad solvusid, ägestusid ja tujutsesid asjade üle, milledel neil ei olnud mingist õigust niimoodi reageerida. Üldine käitumismall sai inspiratsiooni tujukatest teismelistest, kuid kõik taandus lihtsale faktile: nad ei olnud suhtes ju! Enamgi veel, kohustused selles osas paiknesid mujal. Seega, miks selline pidev draama ja tormi veeklaasi tekitamine. Võib-olla, et enamusele vaatajatest olid nende vestlused armsatest tunnetest tulvil ja romantilised, kuid minu jaoks oli seal üleliia kalduvust sarkasmi, ületrumpamist ning vaenulikkust üksteise vastu. Ma ei kujuta ette, et neist oleks kunagi reaalselt saanud üksteist austav ja toetav paar, nende vahel oli liialt armastan-ei armasta (vihkan) suhte sarnast. Viimase vastu ei ole mul erinevat sorti teostes pretensioone, kuna selle joone valinud lood võivad olla äärmiselt köitvad, kirglikud ning positiivses võtmes pingelised, kuid lasteaialapsed Emmi ja Leo olid lapsikud ning kohati tundus mulle, et nad olid üksteisele lausa vastumeelsed, kuid väike surakas põnevust halli argipäeva oli liialt sõltuvust tekitav, et teist piinadest vabastada ja mind olukorra tüütusest päästa. Kuigi nad olid kord üliarmsad üksteisega ja siis loopisid äkitselt sarkasmist läbiimbunud läbilillede solvanguid ja korraldasid tujutsemispurskeid, meeldis mulle paari vestluste voolavus, teravus, konkreetsus ning mängulisus. Puhtalt objektiivselt vaadatuna oli tekst suurepärane.

pilt vanemuine.ee Foto: Alan Proosa
Kuigi tükk oli üllatavalt sisutihe arvestades konteksti ja silmi toimuval hoidev, jäi põhiküsimuseks siiski, kas Emmi ja Leo kunagi kohtuvad ning selle palava pudru ümber sai ringeldud pea kogu etendus. Põnevust tekitas võimalus jälgida, kuidas nad murdsid pead ja nuputasid kuidas teine küll välja näeb ja viisid, kuidas nad seda teada saada püüdsid, sama ajal mitte suhte põnevust kaotada ja konkreetselt mitte kohtudes, olid leidlikud ning huvitav vaatajale kaasaelamiseks. Kõige enam mõjus mulle aga loo äkiline ja üpris üllatav lõputiitritele saatmine. Selline asjade käik kulminatsioonina jättis meeldejääva ja efektse mulje, arvestades seda, et selle jah või ei mängu panused olid järk-järgult taevapiirile viidud. Mulle tõesti avaldas selline julge lahendus positiivset muljet.

Lava oli jagatud pooleks ning dekoor mõlemas ruumis, ühes modernne ja valgetes toonides ja teises vanaaegne ja pruunikates toonides, oli igati paslik nendes elutsevatele inimestele. Mööbeldus oli minimaalne: voodi, laud, töö, kapp. Selline lahendus toetas ja peegeldas aga loo formaadi lihtsakoelisust. Lava kohal rippus ka tekstitabloo, mis andis vaatajale teada, kas viimasest e-maili saatmisest on möödas minutid või päevad. Mõlemad tegelased jäid rangelt oma tsooni, mida poolitas kujuteldav joon. Tundelised olid stseenid, kus nad olid üksteisele nii lähedal, et peaaegu ninad puutusid, kuid siiski eraldas neid läbimatu sein. Pean ka välja tooma, et oleksin suurema heameelega Emmi ülinunnud kingad pihta pannud. Sellised värvilised, lipsudega, marjadega, ümarate ninadega... tahan ka! Veidi ka näitlejate kohta. Keemia oli täitsa olemas, vaatamata füüsilise kokkupuute puudumisele, ja emotsioonid said kenasti väljendatud.

Kokkuvõttes: Kaasatõmbav ja nauditav alternatiivne etendus tüüpilistele armulugudele, kui vaid need tegelased ei oleks niivõrd ärritavad olnud!

1 kommentaar:

  1. siiski nii äkilist lõppu poleks osanud oodata?!
    Aga miks mitte, sest pinged olid õhus ju kolmepoolselt!
    Teine osa veel lugemata!

    VastaKustuta