Kino: "Programm"

Tervitus!

Taas kinost!

Pealkiri: Programm

Originaalpealkiri: The Programm

Režišöör: Stephen Frears

Kestus: 1h 44 min

Näitlejad: Ben Foster, Chris O'Dowd, Dustin Hoffman, Lee Pace, Jesse Plemons

Žanr: Biograafia, draama

Kinodes alates: 25.09.2015

Nähtud: 26.09.2015

Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Ma ei ole paadunud spordisõber ja enamgi veel ei tekita minus elevaid tundeid jalgrattasõit. Ja kuigi ma tean, kes on Lance Armstrong ning tema tõusu ja languse lugu on familiaarne, ei saa ma väita, et see kõik mulle tohutult korda oleks läinud või huvi äratanud. Loomulikult tekitasid tema saavutused aukartust ja minu igavene austus jääb talle niivõrd jõuliselt ja hakkajalikult vähile ära tegemises, kuid arvestades seda, et see seitsmekordne Tour de France kangelane sai hakkama ühe mastaapsema, meeletu järelmõjuga ja alatuma spordipettusega, mis päevavalgele on tulnud, siis sellise häbitu ja antipaatse mehe elulugu mind ilma küsimusteta kinno ei meelitanud. Millegipärast avastasin ma end aga kinosaalist, sest uudishimu pisik hakkas vaikselt kasvama -- kuidas suutis mees nii laiaulatusliku ja pikaajalise sohitegemisega niivõrd edukalt hakkama saada?

Esiteks pean mainima näitlejaid, keskendudes peategelasele. Ma ei ole Armstrongi miimika, kehakeele ja muude iseloomulike omaduste ekspert, kuid teda kehastanud Ben Foster oli äärmiselt veenev ja tagasihoidlikult jõuline. Kohati olin kohkunud kui uskumatult sarnane ta välimuselt päriselu persoonile teatud nurkade alt ja kaadrites paistis. Torkena toon välja, et oleksin eelistanud teda kujutatuna enam kui hallivärvilist tegelast, mitte niivõrd andestamatut ja sotsiopaatiliste kalduvustega pahalast. Üksinda hoidis ta aga näitlejaskonna poolt kogu filmi oma õlgadel, sest ülejäänud osalised, kuigi osati ka asjalikud, efektiivsed ning usutavad, olid liialt lühiajaliselt esindatud või siis ei suutnud oma kohalolekuga piisavalt tugevat muljet vaatajas kujundada. Näiteks tundsin, et Lee Pace limukaliku mänedžerina läks linateoses raisku, potentsiaali oli hulganisti, roll oli paljulubav ning näitleja tasemel, kuid need üksikud stseenid, kus teda kasutati olid ühe silmapilgutusega möödas. Chris O'Dowd, linateose südika kangelasena, kellele hoida pöidlaid sigaduse paljastamisel, alustas tugevalt positsioonilt, kuid haihtus vaikselt filmi kulgedes tagaplaanile ning kaotas oma kandva rolli täienisti vaenlasele.

Oodatumaid aspekte filmis oli ülevaade dopinguprogrammile, selle funktsioneerimine, stardipauk, varjamine, nüansid ning tõsiasi, kuidas küll kõiki ja kõike aastaid õnnestuti tüssata. Eriti häbematu oli jälgida, kuidas teatud olukordades tohutult hooletult ja süüdimatult kelmuse olemuse fakte siia ja sinna loobiti, kuulsid ka kõrvalised isikud, kes loomulikult hiljem tegijatele tagumikku hammustavad oma teadmistega. Ettevõtmise lumepalliefekt oli kaasakiskuv ning tempokas, ootasin selle lagunemist meeletu paugu tagajärjel, kuid kahjuks kaotas pall veeremise ajal liialt massi. Kui pettus viimaks avalikuks sai, oli filmil aur juba välja lastud ning loo kauaoodatud põnev kulminatsioon oli otsekui järelmõte, epiloog või lisamärkus ja ei omanud enam piisavalt põnevust ja kaalu. Pingelangus oli kahjuks aga toimunud ning viimane pooltund filmist, võrreldes esimese paeluva ja hoogsa poolega, jäi lahjaks. 

Kuigi minu jaoks toonitati filmis hulganisti detaile skandaalist ja selle tagamaadest, milledest mul polnud aimugi ning mis üllatasid, jättis loo kulgemine ja eri etapid üldiselt pealiskaudsete uudiselugude maitse ning arvata võib, et need, kes Lance Armstrongi edulugu ning languse sündmustejadaga kursis on, ei leia antud ekraniseeringust midagi värsket ja varem avaldamata. Samuti paistis film tundvat puudust iseloomust ja omapärast, sest nähtav jättis liialt kliinilise ja faktidepõhise mulje ühest spordiajaloo enim poleemikat, vastandlikke emotsioone tekitanud ja kihilisemaist karjäärist ning viimase hävingust.

Lemmik stseen: Realistlikud, tempokad, detailsed ning maalilised kaadrid rattasõidu võistluse etappidest.

Lemmik tsitaat: "Ma ei taha minna ja vaadata kuidas keemikud üksteisega võistlevad."

Kokkuvõttes: Minule kui teemaga minimaalselt kokkupuutunud isikule oli film huvipakkuv ning võimaldas asjaliku ülevaate toimunust koos selle lähtepunkti ning lõppseisuga. Samas aga tundub film pealiskaudne ning ei kaevu kaugemale esimesest sügavuskihist. Suurepärase etteaste teinud peanäitleja ei suuda ka niivõrd intrigeerivat isikut näidata mitmetahulisena, vaid filmi põhjal võib oletada, et tegu on üdini andestamatu lurjusega (kes ta ka võib-olla on, kes teab).