Kolmapäev, 2. mai 2018

Teater: "Hullemast hullem"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Hullemast hullem
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Elina Purde
Osatäitjad: Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 19.01.2018
Millal nähtud: 16.04.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Kui märtsi alguses nädal aega Londonis veetsin, oli plaanis külastada palju kiidetud ja komöödiateatri uueks tippteoseks nimetatud näidendit "The Play That Goes Wrong". West Endi pakutava hulgast oli äärmiselt vaevarikas teha valikuid, et mis etendusi külastada. Täitsa juhuslikult sain aga teada, et Rakvere Teatri tüki, "Hullemast hullem", puhul ongi tegu selle kuulsa komöödia Eesti versiooniga. Tundsin kergendust, sest see tähendas, et võisin Londonis selle asemel mõne muu etenduse valida ning näidendit hoopis Eestis vaadata. Minu soovitus oleks olnud kodumaise tõlgenduse puhul pealkiri originaali sarnasemalt tõlkida, sest võib olla teisigi, kes on kursis algmaterjaliga, aga ei pane ühte ja ühte kokku, et ka Rakveres on etendus repertuaaris täitsa olemas.

Pärast "Rahauputust" olen juba otsekui igavesti oodanud minust järjepidevalt siirast naeru väljapigistavat värsket huumorikat näidendit. Potentsiaali on olnud mitmel, aga see jääb jälle ja jälle täienisti rakendamata ning heal juhul tuuakse minus esile muiged. Arvestades antud tüki hiilgavat reputatsiooni ja populaarsust, olin veendunud, et käes on tõotatud päev, kus taas teatrisaalis südamest naerda saan. Olen aga mitmeid kordi varem pidanud tõdema, kahjuks ka seekord, et ma ei tohiks ennast liialt üles haipida, sest julgen väita, et mitte kunagi, pole lõpptulemus minu õhinale võrdväärselt vastatud. Niisamuti seekord, ootasin enamat kui tegelikult mulle pakuti. Et mitte tunduda ebaõiglane, siis jõudsin kiirelt järeldusele, milles oli mu mõnekraadise pettumuse põhjus. Nimelt, baseerus antud näidendi huumor tugevalt ja enamasti füüsilisel koomikal, mina aga hindan kõrgemalt kvaliteetseid tekstilisi nalju. Viimast esindas päris soliidne valik sõnakilde nagu näiteks sissejuhatuse Tšehhovi "Kaks õde" ja "D'Artagnan ja üks musketär" ning seik, kus tegelaste dialoog läks rea võrra paigast ära ja kohe üldse ei olnud see omavahel loogilises järjestuses, mis mind tõesti naerma ajas. Ma oleks oodanud enam tasakaalu kahe komöödia poole vahel -- füüsilise ja sõnalise -- ning ma arvan, et tulemus oleks selle tagajärjel olnud tummisem ning terviklikum huumorilaks, mis publikut rohkem itsitama oleks pannud.

Ma ei ole pärast "Rahauputust" kogenud kuidas terve saal rõkkab naerust ning selles saavutusega sai "Hullemast hullem" kenasti hakkama. Üheks edu võtmeks oli huumori järjepidevus ja selle stabiilne liikumine absurdse kõrgpunktini. Igas minutis toimus vähemalt üks potentsiaalselt naljakas vahejuhtum. Märkimisväärne osa kuulus füüsilisele komöödiale. Pidevalt kukkus midagi, kadus midagi, läks vahetusse midagi, ei töötanud midagi, läks mööda midagi, läks katki midagi, unustas keegi midagi, sai hoobi keegi, oli keegi vales kohas valel ajal, ja mida kõike veel. Põhimõtteliselt, nagu pealkiri ütles, kiskus viltu kõik mis sai ning hullemast olukorrast mindi võimatuna näiva hullemani. Kulminatsioonis läks olukord ekstra absurdseks, kus massiivsemad lavadekoratsioonid andsid alla ning isegi näitlejad hakkasid üksteist saboteerima. Lõpp kippus veidi üle võlli, kuid arvestades tüki olemust, oli säärane ülijabur haripunkt täitsa asjakohane.


pilt rakvereteater.ee kodulehelt
Olles mitte nii agar jalga-tagumikku vaimukuste austaja, võttis itsitama aga ikka küll kui tegelaste isa maal seinal asendati koera pildiga ning üks karakter sõnas kuidas vennad on oma isaga nii sarnased või siis iga kord kui mainiti kui jõle on ilm õues ja akna juures seisti, sai konkreetsele tegelasele heidetud peotäie paberitükke näkku, viimane esindades lund või siis oli viskipudel üks hetk tühi ning sai asendatud põletusohtliku sümboliga plastikpudelis oleva vedeliku vastu ning kui tegelased pidid vahetevahel klaasitäie võtma, oli reaktsiooniks alati joogi välja sülitamine, millele järgnes vastupidist emotsiooni väljendav tekst: "See on parim viski mida ma eales saanud olen!" või "See kulus küll marjaks ära!"

Etendus põhines kontseptsioonil näidend näidendi sees. Mõlemad algasid ühel ja samal ajal ning kardin langes ühel ja samal hetkel. Idee ei olnud midagi üdini uut, kuid nii ulatuslikult seda utiliseerituna näha pole minu silmadele varem ette tulnud. Publikule anti etenduse olemusest mõista juba eelteate ajal, kus paluti mobiilid hääletuks panna ning kus heli tuli ja läks, tuli ja läks. Ehk siis, algas näidend juba enne tulede kustu minemist. Ka viimasega tekkis probleeme ja tehnik/näitleja pidi tulema isiklikult lava ette ning vajaliku eelinfo rahvale edastama. Järgnes lühike sissejuhatus etendust esitava fiktsionaalse teatritrupi esindaja poolt ning publiku ees hakkaski lahti rulluma Agatha Christie'lik mõrvamüsteerium, mis oli kõike muud kui müstiline ja mõrvarliku õhkkonnaga. Pean aga mainima, et tükis pidas paika naiskirjaniku lugude kurjami ära arvamise reegel: kes on kõige ebatõenäolisem, on ka vastutav -- millega mul jälle kott üle pea tõmmati! Süžee toimumispaigaks oli mõis maal, kus Inglise kõrgklassi esindajad ja nende teenijad peavad appi tulnud detektiivi abiga jõudma jälile salapärasele mõrvarile endi hulgast, kes tappis mõisa omaniku. Vaatamata pidevatele äpardustele, oli süžeeks standardne Briti krimilugu, mis eriliselt silma ei jäänud, aga huumoribatuudina oli ideaalne.


pilt rakvereteater.ee kodulehelt
Nii näitlejad kui lavakujundus olid antud näidendis võrdsel positsioonil naljade genereerimisel. Üks ei oleks saanud ilma teiseta ja vastupidi. Harva kohtab lava, mis on niivõrd aktiivne loo jutustamisel. Tegu oli otsekui eraldi tegelasega. Julgelt võib öelda, et polnud ühtegi eset või konstruktsiooni, mis poleks mingi hetk näitlejaid alt vedanud --  alates liftist kuni telefonini. Kindlasti pean aplausi tegema lavakujundajale kui ka tehnilise teostuse tagajale, sest ekstra täpselt nõudis just see etendus, et kõik toimuks nagu kellavärk ning just nii nagu plaanis, alates järjekorra klappimisest kuni väiksemate viperusteni välja. Tulemus oli osav, nutikas ja punktuaalne. Samas, peab välja tooma, et vaataja poleks ealesgi märganud kui midagi juhtus tegevuskava väliselt, sest kontekstiga oleks sobinud ka nihu minekud, mis ei olnud kavatsustes ja juhtusid kogemata. Mõlematpidi oli tegu võit-võit situatsiooniga.

Ma mõtlesin näidendit vaadates mitmeid kordi, et kui suurt kontrolli enda üle näitlejad peavad omama, et selle absurditralliga ilma naerma puhkemata edukalt hakkama saada. Eriti hüsteeriline ja ringi lendlev tuulepea Florence (tegelase nimi)/Sandra (tegelast mänginud tegelase nimi), Ülle Lichtfeldti kehastuses, keda pärismaailmas eal ühegi rolli lähedale ei lubataks, sest näitlemisoskus oli tal hellalt öeldes miinustes. Suureks lemmikuks ukerdas ja kakerdas end mulle Silja Miks, kes mängis Thomas't (tegelase nimi) ja Robertat (tegelast mänginud tegelase nimi) ning kes oli karakter, kes enim püüdis mingitki kontrolli enda kui ka ümberringse tohuvabaohu üle omada. Tegelase spetsiifiline kõnemaneer ja hoiak panid pidevalt itsitama ning olid igati kümnesse. Roberta roll muudeti originaalloos olevast mehest naiseks. Robertist sai Roberta, aga Thomas jäi samaks, mis oli leidlik ja igati lahe modifikatsioon. Ka teised tegelased, näiteks, peaaegu saamatu detektiiv (Eduard Salmistu) ning ootamatult Sandrat asendama pidanud lavatöötajast Annie (Anneli Rahkema), kellele mingi hetk rambivalgus liialt meeldima hakkas, tõusid millegi omapärasega esile. Kõigil tegelastel oli oma kiiks või konkreetne tõmbenumber millega pidevalt mööda pandi. Ma peaaegu uskusin, et näitlejad ei osanud näidelda ja ega nad seda laval oleva lavastuse sees ei osanudki. Arvestades seda, et näitlejad pidid mängima kehva näitlemisoskusega tegelast, kes kehastas omakorda teist tegelast -- see on juba nagu Christopher Nolani film "Inception"! -- , siis olid nii individuaalmäng kui grupimäng igati kobedad.

Kokkuvõttes, oli tegu kihvti humoorika meelelahutusega, ühe paremaga mida aastaid näinud, kuigi naljad võivad kas rohkemal või vähemal määral kõnetada või mitte. Publikule, igatahes, oli kuulda ja näha, et laval toimuv läks väga peale ning, olegem ausad, tegu on hea tükiga, väga hea vaimuka tükiga!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar