Laupäev, 19. mai 2018

Etendus: "Mamma Mia!"

Tervitus!

Ja taas kord üks Vanemuise muusikal!

Pealkiri: Mamma Mia!
Teater: Vanemuine (Nordea Kontserdimajas)
Lavastaja: Ain Mäeots
Kestus: 2h 55 min
Esietendus: 26.11.2016
Millal nähtud: 07.04.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt
Tunnistan üles, ma läksin etendust vaatama suhtumisega, et mulle raudselt nähtu peale ei lähe. Tähtede seis oli igati muusikali vastu. Ja, olgem ausad, mitmed eeldatavad miinused ei kadunud kuskile. Näites, nigel diktsioon ja heli Alexela Kontserdimajas, millega mul on juba pikemat aega kana kitkuda, ei säästnud mind ka seekord. Samuti, vaatan siiani kõõrdi kaheldava väärtusega süžee põhijoone poole – keegi ei tea, kes on peategelase issi!? Mitmed teised aspektid millest ma etenduse eel just vaimustuses ei olnud, suutsid omavahel aga ootamatult eduka kompoti luua ning, kokkuvõttes, andis "Mamma mia!" mulle terava ninanipsu.

ABBA muusika on lausa inimeste DNAsse sööbinud ning pärast aastakümneid jumaldatakse seda jätkuvalt massidena. Ka mina kunagi armastasin nende loomingut, kuid olen selline veidrik, kellel võib liigse kuulamise tulemusena armastatud asi järsku vastumeelseks muutuda. Selline asi juhtus ka suure portsu ABBA lugudega, mis on nii üleleierdatud, et ma ei suuda neid enam kuulata, isegi kui objektiivselt vaadatuna võin ma ikka öelda, et tegu on väärt pop muusikaga. Hetkel, ei aja mind silmi pööritama vaid mõned bändi vähetuntuma palad (nt "Angel Eyes", "I Kissed the Teacher"). Sellest tulenevalt, ei tõotanud etendus, mille fookuses on ABBA populaarseimad hitid, mulle just mokkamööda meelelahutust. Olin valmis oma silmi pähe kinni pööritama. Mida aga ei juhtunud, oli see, et mul ei tekkinud vajadust oma silmi pööritada. Vähemalt muusika kohalt küll mitte. Lood oli pandud suurepäraselt süžee konkreetsete olukordadega klappima ning originaali väliselt muusikaliinterpretatsioone kuuldes ei tundunud mulle ka, et kuulan juba miljonit korda ühtesid ja samasid laule. Agara ja päikeselise süžeega sobis ABBA meeleolukas, meloodiline ja kaasahaarava kõladega repertuaar ideaalselt. Võin julgelt öelda, et ABBA muusika on otsekui muusikalilavale loodud.

Mis mind muusika puhul aga veidi heidutas oli tõlge. Kihvt oli kuulata kuulsaid palasid armsas emakeeles ning muutus oli sujuv, rütmikas ja sõnaosav. Äärmiselt nutikas ja samas nii lihtne lahendus oli laulu "Honey, Honey" tõlkimine "Kulla kalliks". Nördima pani aga näiteks "Dancing Queen", "Gimme! Gimme! Gimme!" ja "Money, Money, Money", kus vastavad fraasid jäid originaaliks. Veider ja võõrastav oli kuulda lugu eesti keeles ja siis vahele "Dancing Queen" -- see sümbioos mulle peale ei läinud. Selline valik jätta sõnaread keeleliselt muutumata võis olla tingitud igasugu tehnilistest põhjustest, autoriõigustest ja millest kõigest kontrolli alt välisest veel. Siiski, jäid inglise keelsed fraasid kõrva ja ei klappinud ümbritsevaga.

Vaatamata minu reservatsioonile loo enda suhtes, oli etenduse melu niivõrd köitev, et ma unustasin kohati isegi ära, et süžee mulle üldse ei passinud. Laval toimuv oli tempokas, särtsakas ja elurõõmus. Ma arvan, et lisaks ABBA muusikale, või isegi enam kui muusika, teeb antud etenduse eriliseks selle väsimatu ergas energia. Ma olen siiani siiralt üllatunud, et mulle praktikas muusikal meeldis, kuigi teoorias, olin selle juba enne nägemist maha kandnud. Loo keskmes on Sophie, kes hakkab abielluma, kuid kes ei soovi seda teha ilma oma isata, keda ta pole kunagi kohanud. Kandidaate on aga kolm. Niisiis, kutsubki ta kolme iseloomult ja elult erineva mehe oma ema teadmata enda pulma. Mehed tekitavad aga hulganisti segadust, eriti Sophie ema, Donna, jaoks, kes on sunnitud nüüd oma nooruspõlve südamevalule ja vallatustele otsa vaatama. Kui ma tagasi mõtlen, siis tegelikult ei olnud etendus iseäranis humoorikas või ekstra romantiline. Pigem oli fookus ema ja tütre ning tütre ja isa sidemel, mis oli kohati päris tundeküllane ja suutis mind isegi härdaks teha. Eriti stseen kus Donna aitab Sophiel proovida pulmakleiti.

Puhtalt subjektiivselt süžeed vaadates, siis oeh, kuidas mulle selline segapudru isaidentiteediga ei meeldinud ning sellest tulenevalt ka Donna. Viimane oli minu silmis äärmiselt isekas, kuna ei suvatsenud või isegi teadnud öelda Sophiele, kes on tema isa, teades, et selle teadmine võiks tütrele tähtis olla. Seda just lapse pulmade eel. Ja põhjuseks, enda suutmatus leppida minevikuga, valuga ning tõsiasjaga, et jah, ta sai tütre kasvatamisega kenasti üksi hakkama, kuid äkki oleks Sophie kasvatus terviklikum kui ta oleks tundnud ka oma isa. Loomulikult, ei teadnud ta ka milline kolmest on isa, aga see enamgi pööras olukorra Donna vastu ja maalis minule temast pildi kui mingist hooletust hipist, kes teab, suudab ja oskab paremini ning, kes ei hooli ei oma tütre kui tema isa, kes oma last võib-olla oleks tahtnud beebist peale tunda, tunnetest. Arvestades, et ükski mees ei olnud vägivaldne kriminaal või keegi muudmoodi ohtlik, jääb mulle arusaamatuks naise üdini enesest lähtuv käitumine. Ja siis ta veel solvub Sophie peale kui neiu ojad enda kätte võtab ja mehed oma pulma kutsub! Ilmselgelt, ma ei olnud Donna fänn. Sophie mulle aga meeldis: asjalik, hakkaja ja palju täiskasvanulikum kui ema. Ka Donna kaks parimat sõbrantsi olid hulganisti kihvtimad tädid kui kolmiku mina-ja-maailm liige.

Osatäitjatest suutsid kõik piisavas annuses veenvad olla, kuid samas kehastada tegelasi, keda väga tõsiselt võtta ei maksnud. Kõik neist said rohkemal või vähemalt määral, lähtuvalt oma rollist süžees, tähelepanu keskpunktis olla. Ning omasid nad ka kiikse ja spetsiifilisi iseloomuomadusi, mis ei lasknud suurel tegelaste seltskonnal üheks põhijoont segavaks kriiskavaks massiks sulanduda. Välja arvatud Donna, olid nad kõik omamoodi sümpaatsed või meeltlahutavad, kui siis üpris klišeed. Eriliselt kedagi esile tuua ma ei oskagi, sest positiivsest küljest vaadates, oli näitlejate esitus suhteliselt ühetasandiline ning negatiivsest küljest lähtudes, oli näitlejate ponnistus suhteliselt üheülbaline. Ükski ei trumbanud üle teist ning ükski neist ei langenud alla keskpärase taseme. Soliidne grupietteaste!

Igivanade Vanemuise muusikalide miinuste kõrval, milledeks heli ja diktsioon, ei hakka ma väitma, et etenduse puhul on tegu on sügava ning kunstilise tippteosega -- kaugel sellest. Süžee oli pealiskaudne, üllatusteta ja kohati ajuvaba -- poleks ABBA muusikat sellele elu puhums, ei oleks lugu just väljapaistev. Siiski, vaatamata puudustele, oli lõpp-produkt üllatavalt nauditav, lõbus ning kihvt lihtsakoeline ja päikeseline ajaviide, mis aitas mured veidikeseks saali ukse taha jätta. Pean aga lõpetuseks mainima, et ma ei soovita kunagi kellelgi osta pileteid Alexela Kontserdimaja teise korruse parema ja vasaku poole äärteridadesse. Nimelt jäi mul pool lavategevusest nägemata, sest märkimisväärne hulk sellest paigutus nurka, kuhu minu silm ei küündinud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar