Kino: PÖFF 2017 (3) "Nägus saatan"

Tervitus!

Kiire tagasivaade eelmise aasta PÖFFi 7. päevale!

Pealkiri: Nägus saatan
Originaalpealkiri: Handsome Devil
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 35 min
Millal nähtud: 23.11.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Internaatkoolis paiknevaid täiskasvanuks saamise lugusid võib leida igas formaadis ja värvis ning vähesed suudavad enam midagi värsket pakkuda. Uue nurga alt lähenemisega ning klišeelisi, kuid siiski õigeid nuppe edukas järjekorras ja tugevuses vajutades, suutis antud film olla omamoodi originaalne, soojalt motiveeriv ning elujaatavat meelelahutuslik.

Kaks pealtnäha igatpidi erinevat poissi satuvad toakaaslasteks ning, nagu sellistele filmidele kombeks, saavad nad sõpradeks ning pakuvad üksteisele siirast tuge ja seltskonda, mida on teismeeas poistel vahetevahel liialt keerukas leida. Üks on väidetavalt gei nohik ja teine mehine ragbi-mängija. Mis loo teistest samalaadsetest eriliseks tegi oli tõsiasi, et kes tegelikult mida varjas või milline saab/võib teiste arvates üldse olla inimene kes on gei. Või siis, et gei olemine ei olnudki lõppkokkuvõttes tähtis. Fookuses oli identiteet ning kuidas inimesed enda ümber mõõdavad teisi selle järgi mida me arvame, et keegi peaks olema, käituma ja tahtma vastavalt nende välimusele, huvidele, käitumismallidele, mõttemaailmale, suhetele, jne. Primitiivselt öeldes, ei saa ju ometi olla ühel ajal gei ja sportlane. Tõenäolisem on, et musikaalne kirjandushuviline on teisele poole kaldu. Inimesed peavad mahutuma ühiskonna kitsastesse raamidesse ja seda eriti poiste internaatkoolis. Jumal hoia selle eest, et samaaegselt võib keegi olla andekas ja huvitatud nii spordist kui muusikast! Teismeeas on enda identiteediga eriti kerge libedale teele minna ning mängida kedagi, keda ühiskond eeldab inimest olevat ning ebacool või sotsiaalselt mitteaktsepteeritu surutakse maha. Keskkonna surve muudab meid n-ö aktsepteeritud versiooniks endast, kuid tihtipeale tähendab see aga seda, et saame kehvemateks variandiks endast.

Minu jaoks esilekerkiv pluss punkt filmi süžee kasuks oli tõsiasi, et ma ei tundud enda nina alla pidevalt ja aktiivselt hõõrutavat moraali või õpetust. Jah, loo mõte oli, et inimene peaks julgema olla tema ise, vaatamata sellele mida keegi kõrvaline arvab (v.a. kui tegu on näiteks psühhopaadiga, siis need tungid võiks ilmselgelt ikka jätkuvalt maha suruda), kuid seda ei tehtud moraali lugemisena, vaid emotsionaalse ja sümpaatse loo rääkimise läbi. Ka meeldis mulle, et ei ületähtsustatud minu jaoks viimasel ajal tõsiselt häirivat ideed, et kõik on erilised. Teistest mingil moel erinev olemine ei tee kedagi eriliseks, samuti ei tee selleks gei olemine. Kui kõik on erilised, siis ei ole seda keegi. Tähtis on endaga mitte pahuksis olla ja end aktsepteerida sellena, kes ollakse. Hindan seda, et üldse julgetakse olla keegi, mitte ilmtingimata seda, et kes julgetakse ollakse.

Tegelaste arengu kohalt juubeldasin selle üle, et lugu ei muudetud imalaks supiks lisades romantika liini. See ei oleks olnud üldse filmi sõnumi edastamiseks vajalik, see ei oleks sobinud karakterite olemustega ning see oleks muutnud nähtu odavaks klišeekisselliks. Viimase sugemeid oli niisamagi üpris ohtralt, nagu näiteks viimane võistlus või isepäine kirjanduse õpetaja, kuid need ei kriipinud silma ega rikkunud maitset, olles pigem loomulikud osad loo jutustamisel. Peale läksid mulle ka realistlikumat ning päris teismeliste tüüpi peategelased. Poisse oli lihtne mõista ja neile kaasa elada. Mis tundus natuke veider, oli pidev peategelase kiusamine, mis toimus avalikult ja paistis nii iseenesestmõistetav, et mul oli raske uskuda, et see nii intensiivselt toimuda saaks ilma, et keegi sekkuks.

Piisavalt dramaatiline, piisavalt keerdkäike, piisavalt sümpaatseid ja sisukaid karaktereid. Igihaljas keskne konflikt, mis kõnetab paljusid, samas mitte minnes liialt läilaks või ülevõlli. Leidus küll komistuskive, kuid kokkuvõttes oli tegu igati toreda ja nauditava noortefilmiga!