esmaspäev, 28. mai 2018

Teater: "Vanapagan"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Vanapagan
Teater: R.A.A.A.M
Lavastaja: Sergei Potapov (Jakuutia)
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Martin Kõiv, Liisa Pulk, Elina Reinold, Sulev Teppart
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 13.08.2016
Millal nähtud: 03.02.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
See ei olnud minu etendus. Kohe üldse mitte. Ja see ei olnud ka kuidagi näidendi süü -- mulle lihtsalt ei läinud nähtu üldse peale. Esimene vihje oleks pidanud olema lähtematerjal, ehk siis, Anton Hansen Tammsaare "Põrgupõhja uus Vanapagan." Nimelt, lugesin ma iga viimse kui kohustusliku kirjanduse raamatu koolis läbi, kuid palusin õpetajalt halastust kui järjekord jõudis "Tõe ja õiguse" kätte. Viimane oli mulle piin ja ma keeldusin seda lõpuni lugemast. Lisades lavastusele konkreetse suuna ja toonivaliku, mis nõuab hoiatust "soovitav vanuses +16", olid eeldused minu sümpaatia võtmiseks minimaalsed. Tumedam ja realistlikum lähenemine millegile juba olemasolevale ei ole alati vajalik, oodatud või tähenduslikum.

Eelnevat arvesse võttes, olen siiani segaduses, et miks üldse otsustasin etendusele pileti osta, kuid ma ei saa tegelikult ju väita, et tegu oleks olnud ajaraisuga või ma külastust kahetsen. Objektiivselt vaadates, on tükis hulgaliselt mida hinnata, lihtsalt minu maitse ja eelistustega nähtu ei ühtinud. Tegu oli äärmiselt masendava, ängistava, igasugu valguskiireta, lootust, usku ja õiglust jalga alla trampiva tükiga. Sünge on isegi helge öelda. Mulle on tähtis õiglustunne, kasvõi killuke, aga vot seda antud näidendist ei leidnud ka taskulambiga otsides. Kuigi kui etenduses esinevad minidoosid huumorit, iseäranis pastoriga seoses, olid üpris asised ja isegi vaimukad, oli tegu äärmiselt tumeda huumoriga, mis minu silmis balansseeris end õhkõrnal piiri naljaka ja kohatu vahel. Hindan ma ka seda, et ehkki üle võlli, oli tükis toimuv ja sealsed karakterid ootamatult autentsed. Mind ei üllataks, et sellised inimesed taolises olukorras sarnastes omavahelistes suhetes eksisteerivad -- kogu oma rõveduses. Tänapäeva maailmapildis mitte üldsegi võimatu ja pigem realistlik. Kurb, aga realistlik. Välja arvatud siis loo paranormaalne faktor.

Ma ei suutnud seedida üdini ebaõiget Jürka käekäiku, mis sai etendusele minu silmis saatuslikuks löögiks. Jah, mees oli Vanapagan põrgust ja pidi olema n-ö kurjuse kehastus, kuid ainukesed, kes viimase mõõtu välja annaksid olid Ants ja pastor. Jürka, Juula ning Eide kuristiku suurune erisus teise kahe mehega võrreldes, tegi mõlemast spektri eri otsades paigutuvad grupid. Sellest tulenevalt oli ekstra ebameeldiv jälgida kolme julma saatust. Samal ajal kui sulist ja narkoärimehest jätis, Ants, ning moraalitu pervert, pastor, mulle ja Jürkale muudkui otsa irvitasid. Minu jaoks oli süžee ja selle trööstitu õhkkond liig -- lihtsalt liig ja lämmatav. Mingi hetk muutusid tegelaste pidevad õnnetused ka ülemäära sagedasteks ning nad kaotasid kaalu või siis ülearu tavapäraseks, mis enamgi mind eemale peletas ja rusuvat tunnet tekitas. Eesmärk oli välja selgitada, kus on piir, mida Jürka enam emotsionaalselt ei ületa. See ka leiti, kuid sadistlikud mängud oli mängitud ning kahju nii Jürkale kui mulle tehtud. Siin mainin, et ma vast ei olnud ainus, kellele nähtav oli raske vastu võtta, sest oli selgelt näha tühjade istekohtade pealt, et oli publikut, kes teiseks vaatuseks tagasi ei tulnud.

Vaatamata sellele, et tükk ja mina omavahel baastasandil ei klappinud, leidus seal mitmeid aspekte mida kiita ja esile tõsta. Kahtlemata on tegu tükiga, mis vaatajat külmaks ei jäta -- vaatajat, kel vähegi inimlikkust. Kõrge kaliibriga traagika, ebaõiglus ning ilgused -- kuigi mulle ei meeldinud emotsioonid mida etendus mus välja tõi, siis väärtustan nähtut selle eest, et ta taolisi sügavaid vastikuse tundeid minust üldse suutis välja tirida. Seda ei ole lihtne saavutada. Mulle meeldis ka loo paranormaalne faktor, mis andis toimuvale enam tähendust ja suurema eesmärgi. Samas aga andis mõista, et inimkond on hukas kui Vanapagan on vooruslikum kui suvaline inimene. Üksteist toetav tasakaal ebareaalse ja reaalse vahel oli osavalt seatud. Sotsiaalkriitiline aspekt, kus lokkas topeltmoraal, ärakasutamine ning ülim egoism, olid näidendis pihtas-põhjas. Kaasaegne keskkond koos narkoärikatega, pedofiilidega, prostituutidega, võimu kuritarvitajatega, jne paigutus ideaalselt Anton Hansen Tammsaare ajalooliselt klassikalisse miljöösse. Näitlejatöö on niisamuti ära teeninud ohtralt kiitust. Ivo Uukkivi oli hiilgav kähiseva hääle, räpaka välimusega, kuid pehme ja inimliku südamega Vanapagan, kelle igat saatuse lööki tundsin otsekui hoobina enda vastu. Elina Reinold, eidena, oli pidevas ängis saatuse hammasratasvahele jäänu, kelle lõpp oli iseäranis vulgaarne ja nukker. Martin Kõiv, Antsuna, oli lihtsalt tülgastav, mis on siinkohal suur kiitus. Sulev Teppart oli pastorina vaimustavalt hale inimkõnts. Juulast, keda kehastas Liisa Pulk, oli lihtsalt kahju -- ta oli katkine ja üdini kurb tegelane.

Tükki hinnates leidsin end konflikti ees olevat, sest keeruline on mõõta midagi, mis mulle subjektiivselt kategooriliselt vastumeelt oli, kuid objektiivselt vaadates, mitmeid eeliseid ning väärtusi omas. Kui püüdsin endale lahti mõtestada, et mis on minu jaoks teater, siis jõudsin selgusele, et lavastus peab sisaldama kasvõi 1% meelelahutust. Vaatamata mainitud mustale huumorile, kahjuks, antud etendus seda mulle ei pakkunud -- kaugel sellest. Ma taha käia teatris, et n-ö nautida reaalelu inetumaid nurgataguseid. Jah, see pani mind mõtlema, jah, see pani mind tundma, jah, see pani mind nähtu mitmeid aspekte väärtustama. Kuid siiski, ei leidnud ma siit grammigi meelelahutust. Seega, vast on kõige mõttekam paigutada näidend kuldsele keskteele.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar