Esmaspäev, 7. mai 2018

Kino: "Kutsu mind oma nimega"

Tervitus!

Veidi vanemat kino!

Pealkiri: Kutsu mind oma nimega
Originaalpealkiri: Call Me By Your Name
Režissöör: Luca Guadagnino
Näitlejad: Armie Hammer, Timothée Chalamet, Michael Stuhlbarg, Amira Casar
Žanr: Draama, romantika
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 19.01.2018
Nähtud: 20.01.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
No seda filmi saatis küll vasikavaimustus. Kõikidel vähegi tõsiseltvõetavatel auhinnagaaladel oli see nominatsioonidega esindatud. Kui see oleks olnud tavaline naine-mees romantika, poleks kellegil sooja ega külma. Pannes fookusesse aga mees-mees suhte, oli -- prauhdi! -- kiidetud ja kummardatud väärtfilm valmis! Ülevoolav ja igast torust ülistuslaul tekitab mus tihti trotsi ning enne nägemist kipun isegi pisut lootma, et pettun. Kahjuks või õnneks, ei saa seda aga öelda antud filmi puhul, sest tegu oli täitsa soliidse linateosega, millel mitmeid võluvaid aspekte ja, loomulikult, ka vähem entusiasmi tekitavaid detaile. Nägusa mehe, Oliveri (Armie Hammer), ja nunnu poisi, Elio (Timothée Chalamet), vaheline särisev suvesuhe ei olnud aga kohe kindlasti ainuke mida lool oli pakkuda. Kindlasti oli see tõmbenumber, kuid ära rääkis mind pigem filmi üdini chill õhkkond.

Samanimelisel raamatul põhinev lugu esimesest armastusest idüllilises Itaalia maakohas, ei sisaldanud see just seda faktorit, mis taolisest filmist tüütuse teeks: pidev draama ja kontrollimatute emotsioonide virr-varr. Tundeid oli ohtralt, aga neid esitati realistlikult, kontrollitult, pingevabalt ning sundimatult -- tegu ei olnud tavapärase tiinekate ülevõlli pulbitseva armastusega, kus ollakse juba paari päeva pärast valmis üksteise nimel ükskõik mida tegema. Isegi filmi emotsionaalne lõpp oli pigem poeetiliselt kaunis ning esitatud kui külmakõhuliselt vältimatu, selle asemel, et publikult kostitada ülitundelise pisaratepeoga. Filmi atmosfäär peegeldas lähenemist kahe mehe armuloole ning toetas meeldiva ja lõõgastava õhkkonna tekkimist. 

Mulle tohutult meeldis kogu paketi sujuv, päikeseline, rohekas, voolav ja lõdvestav lähenemine -- linateose vaatamine oli otsekui puhkus maal väikse intriigi ja suveromansiga. Tervitatav oli ka loo elujaatav ja positiivne sõnum, iseäranis Elio vanemate toetav ning soe suhtumine oma poega ja tema salajasse afääri nende külalisega. Stseen lõpupoole, kus poiss ja isa vestlevad ning viimane niivõrd eluterve, sügava ja südamliku kõne lapsele peab, oli koht, kus isegi minu jäist südant sulatati. Imeline stseen! Üleüldse, hindasin ma väga kuidas armastust ei serveeritud kui ängistavat ja väsitavat, vaid loomulikku osa elust, mis ei pea alati elumuutvalt õnnetuna näima, isegi kui ei ole igavene. Pean ka siinkohal kiitma Timothée Chalamet'i, kes suutis Elio ja, tänu tegelasele ka keskse lembeloo, teha meeldivalt loomulikuks ja sümpaatseks. Mind absoluutselt ei üllata kuidas näitleja siiras ja poisilikult täiskasvanulik osatäitmine suurel hulgal auhindade nominatsioone ära teenis.

Kui ainult ei oleks etteaste teinud see virsik! Kõik sujus suurepäraselt kuni selle virsikuni, mis päris robustselt ja rõvedalt rikkus eelpoolmainitud laheda ja sensuaalse maagialooriga õhkkonna. Rööbastele kalduti taas küll tagasi, kuid kahju oli tehtud. Kuidas küll saab mu lemmik puuvili nii kurikuulsa rolli võtta ning muidu oivalist filmi ja selle rütmi lagastada? Hoiatan kõiki selle virsiku eest! Veel mainin tillukese miinusena, et film võib kippuda venima hakata ning kohati on selgusetud tegelaste emotsioonid ning kus seistakse, sest karaktereid oli siin-seal keeruline lugeda. Viimane võib olla ka muidugi üks loo võludest.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar