Hiljutist kino!
Pealkiri: Tomb Raider
Originaalpealkiri: Tomb Raider
Režissöör: Roar Uthaug
Näitlejad: Alicia Vikander, Walton Goggins, Dominic West, Daniel Wu, Kristin Scott Thomas
Näitlejad: Alicia Vikander, Walton Goggins, Dominic West, Daniel Wu, Kristin Scott Thomas
Žanr: Märul, seiklus
Kestus: 1h 58 min
Kinodes alates: 16.03.2018
Kinodes alates: 16.03.2018
Millal nähtud: 16.03.2018
Minu hinnang: 3/5
Ma ei olnud kunagi suur "Tomb Raideri" mängude või Angelina Jolie filmiversioonide austaja. Pigem olid mõlemad mulle igavad ja üksluised. Ja kohe kindlasti ei pidanud ma õnnestunud valikuks armast ja kleenukest Alicia Vikanderi tuntud seikleja ja madinatibi Lara Crofti kingades. Kuna näitlejanna ei ole mulle veel siiani pettumust valmistanud, otse vastupidi, ning olen alati avatud aju puhkust võimaldavaid märulimõttetusi vaatama minema, siis minu esialgsed kahtlused näitlejanna sobilikkusest antud rolli, said sajaga maha maetud. Olen hoopis üllatunud kui rusikas silmaauku ta suutis olla!
Vaatamata süžee ebarealistlikele detailidele ning mitmetes olukordades ebaloogilisele käitumisele tegelaste poolt, mida oli nagu arvata ohtralt, peitus filmi edukuse võti Alicia Vikanderis ning kui usutavalt ebausutav ta oli. Mulle meeldis, et teda ei esitatud kui puutumatut ja üliosavat tagumikkude tuliseks tegijat, ideaalse musklilise kätšiks loodud kehaga või kõva muti käitumuse ja välimusega peaaegu superkangelast. Vähemalt mitte liialt ülevõlli. Alicia Vikander oli ennast rolli jaoks loomulikult vormi peksnud, kuid seda kõike realistlikkuse piires ning ta oli säilitanud enda armsa ja inimliku oleku, mitte nagu igatpidi ebamaine Angelina Jolie. Kasvõi detail, et kui uus Lara kiljus, siis tegi ta seda nagu iga teine naine kui mõnda närilist näeb, mitte läbimõeldult ja coolilt nagu Angelina Jolie. Põhimõtteliselt, hindasin ma kõrgelt kui ebatüüpiliselt ja usutavalt tegija uus Lara oli. Temaga oli mitmeid kordi lihtsam kontakti leida kui eelmise näitlejannaga. Lisades siia ka tegelase suhted oma isa ja seikluskaaslase, Lu Reniga, kes Larale tuge pakkusid, siis oli värske versioon kuulsast mängukangelannast minu silmis igati õnnestunud.
Kuigi action stseenid olid paljuski liialt videomänguliselt tüüpilised, sunnitud ja üheülbalised, leevendas olukorda, et vähemalt sai peategelane ohtlikumaid vigastusi kui mõned kriimud ja muhud olukorras, kus iga teine tavainimene oleks ammu juba sussid püsti visanud. Väga põnev oli ka seikluse keskpunktis oleva Jaapani kuninganna müsteerium ja seal leiduv puänt. Tervitatav oli kuidas nad enam-vähem loogiliselt üleloomulikud aspektid ära seletasid. Kolmas vaatus, mis algas koopasse sisenemise mõistatuse lahendamisega, meenutas mulle teelusikaga ka Indiana Jones'i lugusid, mis on siinkohal mõeldud komplimendina. Vaatamata mitmele helgele detailile, milledega minu puhul tabati märki, pean kahjuks siiski tõdema, et originaalmaterjalist tulenevalt oli film mulle ikkagi natuke igav ja üksluine. Ma oleksin oodanud tsipa rohkem värvi, iseloomu ja eripära ning eemaldumist üldisest ja laialivalguvast märuli-seiklusfilmi mallist.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Vaatamata süžee ebarealistlikele detailidele ning mitmetes olukordades ebaloogilisele käitumisele tegelaste poolt, mida oli nagu arvata ohtralt, peitus filmi edukuse võti Alicia Vikanderis ning kui usutavalt ebausutav ta oli. Mulle meeldis, et teda ei esitatud kui puutumatut ja üliosavat tagumikkude tuliseks tegijat, ideaalse musklilise kätšiks loodud kehaga või kõva muti käitumuse ja välimusega peaaegu superkangelast. Vähemalt mitte liialt ülevõlli. Alicia Vikander oli ennast rolli jaoks loomulikult vormi peksnud, kuid seda kõike realistlikkuse piires ning ta oli säilitanud enda armsa ja inimliku oleku, mitte nagu igatpidi ebamaine Angelina Jolie. Kasvõi detail, et kui uus Lara kiljus, siis tegi ta seda nagu iga teine naine kui mõnda närilist näeb, mitte läbimõeldult ja coolilt nagu Angelina Jolie. Põhimõtteliselt, hindasin ma kõrgelt kui ebatüüpiliselt ja usutavalt tegija uus Lara oli. Temaga oli mitmeid kordi lihtsam kontakti leida kui eelmise näitlejannaga. Lisades siia ka tegelase suhted oma isa ja seikluskaaslase, Lu Reniga, kes Larale tuge pakkusid, siis oli värske versioon kuulsast mängukangelannast minu silmis igati õnnestunud.
Kuigi action stseenid olid paljuski liialt videomänguliselt tüüpilised, sunnitud ja üheülbalised, leevendas olukorda, et vähemalt sai peategelane ohtlikumaid vigastusi kui mõned kriimud ja muhud olukorras, kus iga teine tavainimene oleks ammu juba sussid püsti visanud. Väga põnev oli ka seikluse keskpunktis oleva Jaapani kuninganna müsteerium ja seal leiduv puänt. Tervitatav oli kuidas nad enam-vähem loogiliselt üleloomulikud aspektid ära seletasid. Kolmas vaatus, mis algas koopasse sisenemise mõistatuse lahendamisega, meenutas mulle teelusikaga ka Indiana Jones'i lugusid, mis on siinkohal mõeldud komplimendina. Vaatamata mitmele helgele detailile, milledega minu puhul tabati märki, pean kahjuks siiski tõdema, et originaalmaterjalist tulenevalt oli film mulle ikkagi natuke igav ja üksluine. Ma oleksin oodanud tsipa rohkem värvi, iseloomu ja eripära ning eemaldumist üldisest ja laialivalguvast märuli-seiklusfilmi mallist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar