Teatrist kinos!
Pealkiri: Oscar Wilde "Tähtsusetu naine"
Originaalpealkiri: Oscar Wilde: A Woman of No Importance
Teater: Vaudeville Theater (Cinamon Kosmos kino ülekanne)
Kestus: 2h 35 min
Millal nähtud: 28.02.2018
Minu hinnang: 4/5
Mul on alati ülimalt hea meel kui meie kinolinale jõuab mõni teatrietendus ja mul on võimalik kogeda Londoni West End tükki kodumaal mugavas kinotoolis. Täiesti ootamatult avastasin Kosmose tulevaste linastuste lehel Oscar Wilde Season Live'i ühe näidendi planeeritava esitamise. Olen näinud geniaalse kirjamehe tuntuimat näidendit "The Importance of Being Earnest" ning ka filmiversiooni loost "An Ideal Husband", kuid käesolev, "A Woman of No Importance", on mulle tundmatu tükk. Ehk siis, sai koheselt linastusele pilet hangitud!
Automaatselt on mulle sümpaatsemad etendused, mis on pigem tekstitihedad kui sõnakidurad. Jutt ei tohi olla aga mõttetu ja monotoonne pläust, vaid Wilde'i teravmeelne, sarkastiline, humoorikas, sõnaosav ja voolav dialoog läheb mulle ideaalselt peale. Kuigi, just see sai osati antud tükile saatuslikuks -- aga sellest hiljem. Üldiselt, imetlen, austan ja kadestan ma neid kirjanikke, kes suudavad luua mahlakat, elavat ja tihedat teksti, mis vaataja pingsalt kuulama sunnib ilma väsitavaks muutumata. Lisades siia ka Wilde'likud intriigid, ärategemised ja saladused, siis olin juba eos veendunud, et tükk on mulle nagu rusikas silmaauku. Boonuseks on oma spetsiifiliste kiiksudega ja rohkemal või vähemalt määral veidrikest tegelased, keda ka antud näidend lahkelt pakkus. Ja ärgem unustagem üldist sotsiaalkriitilist lähenemist nii klasside vahelistele konfliktidele, arusaamale naiste ja meeste suhetest, viktoriaanlikele ideaalidele ja mitmetele teistele teemadele, mille tabamiseks peab kohati eriti tähelepanelik olema. Ühe dialoogi rea all võib peidus olla mitu eri mõtet või torget kellelegi/millelegi. Iga detail on seotud konkreetse ühiskonnaga, kus tegevus toimub. Wilde tekst on lihtsalt nii mitmekihiline, samas aga üllatavalt selge ja konkreetne, et lausa lust jälgida.
Meisterlik tekst on aga hea just nii kaua kui seda toetab asjakohane ja kaasahaarav tegevus. Siinkohal saab aga selgeks, miks antud näidendit peetakse üheks autori nõrgimaks. Nimelt, oli esimene vaatus üks suur mulli puhumine, mis kubises krõbedatest teravmeelsustest -- pea kõik tegelased said oma isikliku monoloogi -- , kuid mis venis ning ei viinud tegevusi kuidagi edasi. Jah, see seadis sissejuhatuse mitmele läbivale konfliktile tükis, kuid süžee eksis dialoogi ära ja raske oli mõista miks selle maht oli vajalik ja kuhu viib. Koheselt, kui ilmus välja loo nimitegelane, "tähtsusetu naine", Rachel (Eve Best), tundsin ma aga laval intensiivset elektrit tema ja Lord Illingworthi vahel, mis mu tähelepanu eriti pingsalt endale naelutas. Racheli ja aristokraadi vahel oli aastaid tagasi romanss, kuid mees ei kavatsenudki naisega abielluda, isegi pärast seda kui selgus, et viimane ootas last. Naine haihtus ning mehest sai rikas ja austatud eliit. Aastaid hiljem, saatuse tahtel, on paari poeg valitud mehe sekretäriks, teadmata, et noormees on tema laps. Avastades ühenduse, on Rachel poja plaanile kategooriliselt vastu. Alguse saab kunagise armastajapaari vaheline vahendeid valimata kisma poja pärast, mis läks üpris tuliseks. Kumbki ei tahtnud mõeldagi poisist teise jaoks loobumisest.
Kuumaverelised Rachel ja Lord Illingworth tõid näidendisse uue elu ning loid algus asendati pingelise verbaalse ja psühholoogilise võitlusega mõlema vahel. Nende suhe oli loo keskpunkt ja alustala, mis püsis kõigutamatuna kogu etenduse vältel. Paari vahel oli ohtralt paksu verd, sügavaid haavu, emotsioone, valu, kahetsust ja viha -- see kõik pani lava energiast pakatama kui nad koos samal ajal publiku ette sattusid. Mees oli muidugi viimane tõbras, kuid intrigeerivalt karismaatiline. Naine oli südikas ja õilishing, kuid piisavalt inimlikult vigu tegev, et talle oli vaevutu pöidlaid hoida. Kiidan nii näitlejaid kui konkreetset süžeejoont. Äärmiselt nutikas ja sümboolne oli esimese vaatuse lõpp, kus mees viitas tagasi oma kunagisele suhtele Racheliga ja nimetas teda kui "tähtsusetut naist". Viimase vaatuse lõpus, kui õiglus on jalule seotud, nii palju kui selles olukorras võimalik, küsib Gerald, paari poeg, et kes ema külastus. Viimane lausub: "tähtsusetu mees (a man of no importance)". Geniaalne punkt näidendile!
Lisaks põhipaarile, olid värvikad ja väljajoonistatud ka teised tegelased. Kui paljudesse pealtäha pealiskaudsetesse karakteritesse sügavamale vaadata, võis avastada kui sisukad nad tegelikult olid, peegeldades ühiskonda ning mitmeid sealseid valupunkte. Näiteks, puritaanlik ja viktoriaanlikke ideaale esindav ameeriklannast pärija, Hester, kes muuseas sõnakalt mõistis hukka oma Brittidest kaaslaste materiaalsete väärtuste ülistamise, olles kärme hukka mõistmas neid keda ta ei mõistnud, kaasa arvatud algselt ka Rachelit. Viimase poeg, Gerald, oli noor ja agar leidmaks enda positsiooni maailmas, kes sarnaselt Hesterile, võttis rangeid sotsiaalnorme ainuõigetena, isegi kui need võisid olla ebaõiglased ning hõlmasid tema ema. Hesteri ja Geraldi jäiga mõttemalli purustas aga Racheli tundeküllane enda vaatevinkli avaldamine, mis pärast seda muutis paari justkui reaalseteks emotsionaalseteks ja mõtlevateks inimesteks, vastupidiselt eelnevatele paindumatutele ja tühjadele ühiskonna peeglitele olemisele. Racheli tuline ja tunnetest pakatav kõne vastumeelsusest abielluda Geraldi isaga ning tunnistus, kuidas ta oli nõus leppima häbiga, olemaks n-ö langenud naine, ainult sellepärast, et armastas oma last ja pühendas ennast vaid tema kasvatamisele, oli niivõrd köitev ja hingestatud, et võttis sõnatuks.
Oscar Wilde'i põhiarsenali kuuluvat peent huumorit nii dialoogis kui tegelaste iseärasustes esindasid veel, esmapilgul diskreetsete sotsiaalkriitiliste torgetena huumorikastmes, tegelased nagu kiusajalik, tereava ütlemisega ja kõrk Leedi Pontefract ning näidendis seltskonna võõrustaja, Leedi Hunstanton, kes küll püüdis olla arusaaja ja toetav, kuid kehastas kõrgklassi naiivsust, teadmatust või siis silmi meelega kinni pigistamist klassivälistele või isegi klassisisestele murekohtadele. Lisaks veel, näiteks, ennast lausa idiootsuseni ja koomiliselt oma ülihaigele naisele pidevalt ohverdav preester, pidevalt võlgades laisk aristokraat, ning tillukese ajunapikesega preili, kelle kiiks oli pea igale fraasile enam kaalu andmiseks lisada sõna "quite (üpris)" või "very (väga)" -- kes võis aga tegelikult kõigist lavakaaslastest naistest nutikaim olla, sest märkamatult sai ta alati mida tahtis. Nad kõik olid omanäolised, meeldejäävad ja ei jäänud ühedimensioonilisteks. Kogu seltskond moodustas otsekui ristlõike kõrgklassi ühiskonnast, luues värvika mini mudeli, ning tuues esile sealsed stereotüübid, konservatiivsused, progressiivsused, suhtumised ja reeglid.
Kokkuvõttes, kuigi konarlikum ja killustatum kui autori populaarsemad teosed, üllatas mind antud tükk oma delikaatse, kuid otsekohese, vastuoluliste teemade käsitlemisega, tundeküllase lähenemisega Racheli läbielamistele ja magnetilise keskse paari ning pineva konfliktiga. Kiire aplaus ka vaatuste vahele paigutatud muusikalistele etteastetele, mida esitas Leedi Hunstanton (Anne Reid) koos paari teenija ning külalisega, mis osavalt tüki loomulikuks osaks sulandati. Meeldejäävaim oli pala, mille põhivärss: "a man's best friend is his mother (mehe parim sõber on tema ema)".
Lõpetuseks, mõned geniaalsed tsitaadid näidendist, mis ekstra väärivad väljatoomist:
- "Men marry because they are tired; women because they are curious. Both are disappointed."
- "After a good dinner one can forgive anybody, even one's own relations."
- "When a man is old enough to do wrong he should be old enough to do right also."
- "The happiness of a married man depends on the people he has not married."
- "Talk to every woman as if you loved her, and to every man as if he bored you, and at the end of your first season you will have the reputation of possessing the most perfect social  |
| pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt |
Mul on alati ülimalt hea meel kui meie kinolinale jõuab mõni teatrietendus ja mul on võimalik kogeda Londoni West End tükki kodumaal mugavas kinotoolis. Täiesti ootamatult avastasin Kosmose tulevaste linastuste lehel Oscar Wilde Season Live'i ühe näidendi planeeritava esitamise. Olen näinud geniaalse kirjamehe tuntuimat näidendit "The Importance of Being Earnest" ning ka filmiversiooni loost "An Ideal Husband", kuid käesolev, "A Woman of No Importance", on mulle tundmatu tükk. Ehk siis, sai koheselt linastusele pilet hangitud!
Automaatselt on mulle sümpaatsemad etendused, mis on pigem tekstitihedad kui sõnakidurad. Jutt ei tohi olla aga mõttetu ja monotoonne pläust, vaid Wilde'i teravmeelne, sarkastiline, humoorikas, sõnaosav ja voolav dialoog läheb mulle ideaalselt peale. Kuigi, just see sai osati antud tükile saatuslikuks -- aga sellest hiljem. Üldiselt, imetlen, austan ja kadestan ma neid kirjanikke, kes suudavad luua mahlakat, elavat ja tihedat teksti, mis vaataja pingsalt kuulama sunnib ilma väsitavaks muutumata. Lisades siia ka Wilde'likud intriigid, ärategemised ja saladused, siis olin juba eos veendunud, et tükk on mulle nagu rusikas silmaauku. Boonuseks on oma spetsiifiliste kiiksudega ja rohkemal või vähemalt määral veidrikest tegelased, keda ka antud näidend lahkelt pakkus. Ja ärgem unustagem üldist sotsiaalkriitilist lähenemist nii klasside vahelistele konfliktidele, arusaamale naiste ja meeste suhetest, viktoriaanlikele ideaalidele ja mitmetele teistele teemadele, mille tabamiseks peab kohati eriti tähelepanelik olema. Ühe dialoogi rea all võib peidus olla mitu eri mõtet või torget kellelegi/millelegi. Iga detail on seotud konkreetse ühiskonnaga, kus tegevus toimub. Wilde tekst on lihtsalt nii mitmekihiline, samas aga üllatavalt selge ja konkreetne, et lausa lust jälgida.
 |
| pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt |
Kuumaverelised Rachel ja Lord Illingworth tõid näidendisse uue elu ning loid algus asendati pingelise verbaalse ja psühholoogilise võitlusega mõlema vahel. Nende suhe oli loo keskpunkt ja alustala, mis püsis kõigutamatuna kogu etenduse vältel. Paari vahel oli ohtralt paksu verd, sügavaid haavu, emotsioone, valu, kahetsust ja viha -- see kõik pani lava energiast pakatama kui nad koos samal ajal publiku ette sattusid. Mees oli muidugi viimane tõbras, kuid intrigeerivalt karismaatiline. Naine oli südikas ja õilishing, kuid piisavalt inimlikult vigu tegev, et talle oli vaevutu pöidlaid hoida. Kiidan nii näitlejaid kui konkreetset süžeejoont. Äärmiselt nutikas ja sümboolne oli esimese vaatuse lõpp, kus mees viitas tagasi oma kunagisele suhtele Racheliga ja nimetas teda kui "tähtsusetut naist". Viimase vaatuse lõpus, kui õiglus on jalule seotud, nii palju kui selles olukorras võimalik, küsib Gerald, paari poeg, et kes ema külastus. Viimane lausub: "tähtsusetu mees (a man of no importance)". Geniaalne punkt näidendile!
 |
| pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt |
Oscar Wilde'i põhiarsenali kuuluvat peent huumorit nii dialoogis kui tegelaste iseärasustes esindasid veel, esmapilgul diskreetsete sotsiaalkriitiliste torgetena huumorikastmes, tegelased nagu kiusajalik, tereava ütlemisega ja kõrk Leedi Pontefract ning näidendis seltskonna võõrustaja, Leedi Hunstanton, kes küll püüdis olla arusaaja ja toetav, kuid kehastas kõrgklassi naiivsust, teadmatust või siis silmi meelega kinni pigistamist klassivälistele või isegi klassisisestele murekohtadele. Lisaks veel, näiteks, ennast lausa idiootsuseni ja koomiliselt oma ülihaigele naisele pidevalt ohverdav preester, pidevalt võlgades laisk aristokraat, ning tillukese ajunapikesega preili, kelle kiiks oli pea igale fraasile enam kaalu andmiseks lisada sõna "quite (üpris)" või "very (väga)" -- kes võis aga tegelikult kõigist lavakaaslastest naistest nutikaim olla, sest märkamatult sai ta alati mida tahtis. Nad kõik olid omanäolised, meeldejäävad ja ei jäänud ühedimensioonilisteks. Kogu seltskond moodustas otsekui ristlõike kõrgklassi ühiskonnast, luues värvika mini mudeli, ning tuues esile sealsed stereotüübid, konservatiivsused, progressiivsused, suhtumised ja reeglid.
 |
| pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt |
Lõpetuseks, mõned geniaalsed tsitaadid näidendist, mis ekstra väärivad väljatoomist:
- "Men marry because they are tired; women because they are curious. Both are disappointed."
- "After a good dinner one can forgive anybody, even one's own relations."
- "When a man is old enough to do wrong he should be old enough to do right also."
- "The happiness of a married man depends on the people he has not married."
tact."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar