Reede, 3. august 2018

Mai ja juuni etendusi (1): Tants, muusika ja krimka

Tervitus!

Võtan kompaktselt kokku kolm üritust, mida mais ja juunis Tallinnas külastasin!


Etendus: Un Yamada "one◆piece"

Asukoht: Vaba Lava
Kestus: 0h 45 min
Millal nähtud: 09.05.2018


pilt vabalava.ee kodulehelt
Mul ei olnud ei ootusi, eelistusi või eelarvamusi kui sõbranna kutsus mind 5 jaapanlase poolt esitatavat tantsulavastust vaatama. Kuigi igasugu etendusi külastan tihti, siis tantsu satun üliharva nägema, kui see just ballett ei ole. Ma ei teadnudki mida oodata, olin valge leht ning andsin artistidele täiesti vabad käed mind veenda või eemale peletada. Mis minu ees 45 minuti jooksul lahti rullus oli aga üliintensiivne tantsuenergia lahmakas, mis pani mind koos suurema osa publikuga lõpus aplausiks püsti tõusma.

Mul ei ole tantsu tehnika ja tantsija oskuste objektiivseks mõõtmiseks silma ega teadmisi. Ma ei oska öelda kas konkreetset sammu on ülikeeruline sooritada või nõuab see tipp-tasemel täpsust. Ehk siis, suure tõenäosusega ei hinda ma nähtut adekvaatselt -- võin ülistada teisejärgulisi liigutusi või ei pööra tähelepanu tõelistele saavutustele. See võib olla esitajate vastu ebaaus, kuid mis tundub mulle lahe, see mulle ka on ning, mis näib igav, seda mulle ka on. Antud esituse puhul oli aga otseses mõttes selgelt mõista, et mehed olid hiilgavad tantsijad, kelledest nõrgus andekust, osavust ja pühendumust. Ma reaalselt tundsin igat hingetõmmet, muskli pingutust ja isegi higipiiskasid -- ning kui palju täpsust, jõudu ja oskust iga liigutus vajas. Laval toimuv tundus kui mega ultra 100x BodyPump trenn. Minu kasin kardio oleks juba esimese 5 minutiga 200 lööki minutis. Mehed hüppasid ja kargasid, kõrgele ja kaugele. Selliste vabamate, kaootiliste ning metsikute liigutuste vahele ei olnud mingi nähtav lisatöö sooritada vaevatult ka graatsilisi ja klassikalise tantsu elemente. 


See oli hämmastav kuidas nad jõudsid ja suutsid ning seda kõike stoiliste nägudega, mis ideaalselt peegeldas etteaste sisu. Näost kontrolli all ja emotsioonitu, seest ja kehaliselt end lausa lõhki rabelemas. Faktiliselt ükski lihas meeste näos ei liikunud, ei toimunud väiksematki tõmblust. Raudne haare oli tantsijatel oma keha, tunnete ja ilmete üle, mis oli imetlusväärne. Ainuke viis teada saada, et nad tõesti pingutasid ja tegelikult ikkagi inimesed olid, oli higi mis otsaette ilmus ja mida ringi hüpates ka esimeste publiku ridadeni kandus. Mehed olid füüsiliselt tippvormis! Kokku oli publiku ees 5 tantsijat, kes olid erinevat erksat värvi t-särkides ja tavalistes shortsides. Lavale paigutusid lisaks 5 veidrat riidekapi moodi, kuid ilma tagaseinata riistapuud, või siis restorani köögi uksi meenutavad asjandused, millel all rullikud ning mida vastavalt vajadusele ringi sõidutati ja kasutati.



pilt vabalava.ee kodulehelt
Üliaktiivse 45 minuti jooksul võttis tantsuetendus fookusesse Tokyo linnaelu kogu oma hiilguses ja õuduses. Kuigi keskne teema oli üks, siis eraldati sujuvate üleminekutega erinevad aspektid linnarahva tegelikkusest. Näiteks, esitati seik, mis keskendus Jaapani traditsioonilisele imidžile ja kultuurile, kus naeratavad, põlvitavad ja viisakad tantsijad lõbusalt sunnitud naeratuste saatel jaapanliku tantsu esitasid. Sellele vastandus kategooriliselt lõik, kus tantsijaid olid kõik eraldatult ja tuimalt oma kappides, ilma suure liigutamise või elumärkide näitamiseta. Sellega püüti edasi anda inimeste isoleeritust, üksikust ning kurnatust. Ülejäänud ajast sai tantsu interpretatsiooniga kogeda kui kiire, halastamatu, ennasthävitav, pingeline ning lõpmatu on Tokyo linnaelu. Emotsioonidele ei ole seal kohta, kuigi etendus ise suutis olla ootamatult tundeküllane isegi vaatamata tantsijate otsekui maskid ees nägudele, mis olid oma kindlameelsuses äärmiselt kõnekad. Et linnadžunglis ellu jääda peab inimene olema otsekui üliinimlik robot, mida tantsijad oma kehadega suurepäraselt väljendasid. Kehasid lausa piinatakse selles brutaalses keskkonnas, mida üks tantsija end pideval vastu põrandat viskudes ka illustreeris. 

Lisades kõige eelneva juurde veel vastava muusika, valgustuse ning lavakujunduse, ning pole ime, et rahvas lõpus püsti tõusis, et aplodeerida. Kõige lahedam oli see, et mehed said kõik kätte ka musta leiva ja pärast finaali oli näha ka nende naerusuid ja tänu -- emotsioone, mida etenduse enda ajal ei olnud võimalik lavalt leida.


Järgnev info on sündmuse kodulehelt: http://vabalava.ee/programm/onepiece/


pilt vabalava.ee kodulehelt
Koreograaf ja lavastaja Un Yamada, muusika Satoru Wono, kostüümikunstnik Yuko Ikeda, valguskunstnik Asako Miura. Produktsioon Kompanii Un Yamada.

Laval Llon Kawai, Kota Kihara, Yutaroh Kawachi, Naoyuki Sakai, Toshihiko Jo.


Tantsukompanii Un Yamada, mille asutas Un Yamada Tokyos 2002. aastal, stimuleerib vaatajate intelligentsust ning tundlikkust teravmeelse ja unikaalse koreograafia, täpse struktuuri ja tantsijate elava füüsilisusega. Kompanii Un Yamada juht, koreograaf ja tantsija Un Yamada on sündinud Jaapanis, pärast iluvõimlemis-, balleti ja butoh-treeninguid alustas ta 1996. aastal koreograafi karjääri. Alates 1998. aastast on ta aktiivselt tegutsenud ka soolotantsijana. Inspiratsiooni ammutab Un Yamada muusikast, visuaalkunstist, kirjandusest, akadeemilistelt aladelt, moest ja keha mitmekesisest liikumisest. Tema tundlik, energiline ja dünaamiline tants on äratanud tähelepanu kogu maailmas ning seda ei saa kirjeldada kui lihtsalt nüüdistantsu või butoh't (jaapani moderntants). Un Yamada käib etendusi andmas nii Jaapanis, Aasias, Euroopas ja Lähis-Idas, ta on loonud ka valdkondadeüleseid töid, mis hõlmavad muusikat, draamat, ooperit ja traditsioonilisi etenduskunste. 2013. aastal pälvis Un Yamada 8. Jaapani Tantsufoorumi auhinna. 2014. aastal määrati ta Jaapani kultuurisaadikuks Ida-Aasias ning autasustati Haridusministeeriumi kaunite kunstide New Face ("uue näo") auhinnaga.


Koduleht: http://yamadaun.jp/


Un Yamada trupi esinemisi Eestis toetab Embassy of Japan in Estonia, Japanese Agency of Cultural Affairs, Foreign Ministry of Japan ja Economy Hotell.


------------------------------------------------

Pealkiri: Äratõmbetuli (Mart Sanderi krimitriller ühes vaatuses)
Näitlejad: Mart Sander ja Artur Rehi (USA)
Asukoht: Draamateater
Kestus: 1h 05 min
Esietendus: 01.04.2018 (USAs)
Millal nähtud: 20.06.2018


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Krimietendusi lähen alati ülima heameelega vaatama -- sama emotsiooniga kui taaskord Hercule Poirot'i sarja kordusi juba kümnendat korda kaen. Iseäranis ootan just selle žanri etendusi enam Eesti lavadele, kus neid kriminaalselt vähe ette tuleb. Seega on iga uus müsteerium minu silmis kõrgelt hinnas ja oodatud. Vahete vahel tuleb aga ette, et oma agaruses ootab mind ees rohkemal või vähemalt määral pettumus ning, kahjuks, on seekord sutsuke sama lugu ka teatrimaastiku uusima krimka väljalaskega.

Mart Sanderit telerist olen hulganisti näinud. Mart Sanderit laval, aga varem mitte kunagi. Kuna ta on mulle kentsakalt sümpaatne ja on ta ka hämmastavalt laia ampluaaga iseäranis andekas isik, siis ma ei osanud oodata, et midagi tükis päris märki ei taba. Tema lavapartner, Artur Rehi, oli mulle esmapilgul täiesti tundmatu nimi, kuid etenduse jooksul oli kuklas koguaeg aimdus, et olen teda kuskil varem silmanud. Koduteel tabas välk ning tõdesin, et tegu on selle youtuberiga, kelle paarile videole olen kogemata otsa komistanud. Et viimane aga sellise tähelennu teinud on ning lausa Hollywoodi teatrikooli (American Academy of Dramatic Arts) sisse saanud, pani küll kulme kergitama -- igati erakorraline saavutus ühele Eesti poisile ju! Olgem ausad, mõnevõrra kummaline kombo nad olid, kuid veidramadki paarid on edukalt laval toiminud. Seekord, aga jäi midagi logisema.

Mulle väga imponeeris Mart Sanderi loodud tekst. See oli ladus, mahlakas ja väljendusrikas. Paigutades see aga konteksti, tekkis nihe, ning see kõlas proosalisemalt ning kaunimana kui olukord seda oleks vajanud. Sellest tulenevalt, oli imelik kuulata metafooririkast ja ilukirjanduslikku dialoogi kahe mehe vahel, kellest üks oli küll haritlane, kuid teine näis kui tavaline jorss. Tekst ei mõjunud nii erimoodi isikute vahel loomulikuna ning, kuigi see jooksis nagu lepase reega, siis jäi õhku mõneti kunstlik maik. Mart Sander on olemuselt gentleman'lik, galantne, erudeeritud hoiakuga, natuke nagu teisest ajastust ja rohke lavakogemusega. Artur Rehi ja tema karakter olid liialt tänapäevased, tänavakultuuri viljelevad ja näitleja ise natuke puine lavakaaslase kõrval. Sellest lahknevusest kahe mehe olemuses tulenevalt ei tahtnud mingi aspekt kohe üldse nendevahel ühel laval kokku klappida. Noorele näitlejale tuleb aga aega anda, et enda lavapealne jalgealune leida -- eks niimoodi kogemus tulebki!

Süžee keerles ümber malemängu, kus koos tegelastega nuputasid ka vaatajad, et kes kahest mängijast on ettur, kes juhib ja mis tegelikult on need kaks inimest ühte ruumi malelaua taha kokku toonud. Otse loomulikult tuli ette ohtralt keerdkäike, kus kord tundus, et üks on peal, siis aga jälle vastupidi. Kiht kihi haaval aga kooriti sibul lahti ning lõpus oli selge, kes jäi võitjaks ja kes kaotajaks või miks üldse see saatuslik kohtumine toimus. Midagi väga šokeerivalt originaalselt välja ei koorunud, kuid tulemus oli siiski soliidne. Siinkohal oli tähtis käänuline teekond lõpp-punktini, mis üpris põnevana suutis end esitada. Vaatamata sellele, et mulle lugu ise, selle kulgemine, pidev pingeline õhkkond ja lahenduskäik täitsa meeldisid, siis tundsin, et lõpp-produkt oli siiski veidi toores -- oleks vaja olnud veel ühte vimkat, veel ühte konksu, veel midagigi, et tõsta tükk kraadi võrra kõrgemale. Või olen ma liiga palju Agatha Christie teoseid lugenud ja ülearu kinni kirjaniku konkreetses käekirjas? Kes teab. Siiski, tegu oli täitsa esindusliku krimilooga Mart Sanderi sulest, kuid mitte nii suurepärasega, kui ma temalt ootaksin!

------------------------------------------------

Kontsert: Andrus (Bonzo) Albrecht "Suve hääl"
Asukoht: Toom-Rüütli 10 sisehoovis (Tallinna Vanalinna Päevade raames)
Millal nähtud: 31.05.2018


pilt vanalinnapaevad.ee kodulehelt

Kui aus olla, siis ei tea ma Andrus Albrechti muusikast just palju, ei tema repertuaarist kui ta oli Bonzo, kui ta oli liige Kõrsikutest või kui ta esineb oma nimega. Kogu temaga seotud muusikapagasist tean vaid pala "Suuda öelda ei", mis on piisavalt mahe, meloodiline ja meeldiv, et pakkusin sõbrannale välja külastada artisti välikontserti kui oli soov midagi neljapäeva õhtul teha.

Esiteks, ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem külastanud seda võluvat sisehoovi, kuid kahtlemata on see üks vahva ja mõnusalt eraldatud paik mida avastada, kus minikontsert läbi viia või niisama kaunist Vanalinna ja mere vaadet nautida ning lõõgastuda. Kordan, vaade oli vaimustav! Hubast õhkkonda aitas luua ka Eestimaiste käsitööjookide ostmise võimalus. Loodan, et mul tekib ka tulevikus põhjuseid seda sisehoovi väisata!

Teiseks, äärmiselt sümpaatne on kui esineja ei pelga liikuda lavaesise rahva hulgas. Ja seda laulja ei vältinud, vaid sattus tervitama külalisi sissepääsu juures kui ka niisama ringi askeldama.

Kolmandaks, kuigi ma ei saa öelda, et ma olen pärast kontserti andunud fänn või oli esitus täis meeldejäävaid meloodiaid, mis mind siiani kummitavad, siis kahtlemata oli tunnikeseks minu tähelepanu ainiti sellel multitalentsel muusikul. Taustaks maaliline Vanalinn, merevaade ning pilvitu sinine taevas, jõudis mees erinevates palades kasutusele võtta oma kuus erinevat pilli, mis paigutatud koos mehega koos tema ümber veidi kõrgendatud lavaalale. Alates suupillist kuni erinevate kitarrideni, tundis laulja ennast koduselt iga instrumendiga, mis kõik konkreetseteks lauludeks kenasti passisid. Vahele sai kuulata ka jutte palade tekkelugudest ning niisama Bonzo mõtteid eri teemadel, et kontsert ei jääks ainult muusika kuulamise tasandile ning ka laulja endaga tekiks publikul mingi side. Põhimõtteliselt, mulje jäi temast kui lihtsast, siirast ja tundeküllasest mehest, kes oskab lauluvärsse seada ja mõnusaid meloodiaid eri pillidest välja pigistada -- seda kõike ilma staarikestele omase klantsi, detailideni läbimõtlemise või tehislikkuseta. Tema muusikat võib iseloomustada sõnadega: melanhoolne, õhuline, unistav, mahe, unelev, stressi maandav, jpm.

Kokkuvõttes, oli tegu suurepärase viisiga kuidas veeta meeleolukas sume suveõhtu!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar