Ja kiirelt kinost!
Pealkiri: Sangarid
Režissöör: Jaak Kilmi
Näitlejad: Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet, Veiko Porkanen, Hendrik Kalmet, Ott Sepp, Marika Barabanštšikova, Tõnu Kark, Andres Dvinjaninov, Esko Salminen
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 32 min
Kinodes alates: 17.02.2017
Nähtud: 03.03.2017
Minu hinnang: 3.5/5
Kõik mul ümberringi kiitsid "Sangareid" ja väidevavalt naersid end ribadeks. Peale selle, saadi ka kogukas doos nostalgiat. Olles ise ka ühe jalga Nõukogude aega mäletamas, siis ei olnud mulle süžee ajaline periood ja iseärasused üldsegi võõrad. Film nähtud, aga jäin pead kratsima, sest garanteeritud naerust tingitud kõhuvalu möödus minust. Nostalgiaelement siiski kerkis esile, kuid mitte nii intensiivselt kui mulle ennustati. Kui paarile tuttavale siis ütlesin, et minul jäi ülendav kogemus saamata, siis põhjendati seda kohe sellega, et ma ikka ei mäleta seda Nõukogude aega nii hästi ja seega ei saa ka filmi õiglaselt hinnata. Aga ma ju mäletan! Ja vaatamata sellele, ei olnud mul kinos nii vahva kui neil! Ehk siis, nii palju kui on inimesi on ka arvamusi.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Kokkuvõttes oli tegu laheda tagasivaatega ühte veidrasse, koomilisse ja hirmuäratavasse perioodi meie lähisajaloos, mis tundub kauge minevik, kuid tegelikult oli faktiliselt alles eile. Ajastu detailid jätsid eheda mulja ja nähtu oli väga truu sellele, mis toimus, kuni väikeste üksikasjadeni välja. Minu jaoks olid näiteks vaimustavad kaadrid tegevuse taustal asetsevast vana väljanägemisega Viru keskusest, mida sellisena isegi täitsa mäletan. Ärgem unustagem välimuse kõrval ka kuuldavat, mida muuhulgas esindas pidev ikoonilise "Tarzan Boy" laulu ketramine. Hiliste 80ndate vaib oli täitsa olemas ja nostalgiat tekitas see kahtlemata küll. Mõnevõrra naljakas oli aga tõdeda, et vana hea Lasnamäe nägi välja pea üks ühele, mis ta praegu on – muutused olid minimaalsed, kui üldse. Filmi õhkkond, väljanägemine ning sealne lähenemine maailmale, esitatud eluolu ja inimeste suhtumised, peegeldas mõjuvalt ja pihtas-põhjas minu mälestusi konkreetsest ajast. Loomulikult, läbi värvilise, kergelt ülevõlli ja muheduse prisma.
Vaatamata muudele, eriti õnnestunud aspektidele, ei olnud huumor loos minu silmis aga iseäranis naljakas. Muigasin ja naersin vaid mõned korrad (uhiuued Eesti rokkstaarid), kuigi saalist oli lustakat reaktsiooni kuulda tihemini. Ootasin aga hullult vaimukusi, mida tegelikult minule toimivas vormis ei tulnudki. Pigem liigitaksin filmi draamaks, millel ka tugev komöödia kõrvalmaitse. Seda eriti kuna tumedamad jooned ja tõsisemad teemad olid pidevalt esiplaanil. Asi oli naljast kaugel ja killud paistsid sunnitud: KGB, Nõukogude ike, eluohtlik põgenemine, kuritegevusele kaldumine, jne -- mitte just helge reaalsus. Ja, vabandused, kuid see Soome seksimimm oli kõike muud kui heas mõttes koomiline. Kõike saab loomulikult läbi positiivse noodi esitada ning ajastut ette kujutada kui põnevat ja potentsiaalselt seiklusterohket susserdamise ja adrenaliinilaksu perioodi, kuid kuidas naerda kaasa tegelastega, kes mu sümpaatiat ei võitnud? Ja olgem ausad, kolmik ei suutnud mind endale just pöidlaid hoidma panna. Jah, tahtsin, et neil ikkagi tegemised õnnestuksid, kuid arvestades kõiki keda nad, minu silmis, julmalt ja hooletult maha jätsid, siis pärssis selline ebaväärikas käitumine minu entusiasmi.
Vaatamata muudele, eriti õnnestunud aspektidele, ei olnud huumor loos minu silmis aga iseäranis naljakas. Muigasin ja naersin vaid mõned korrad (uhiuued Eesti rokkstaarid), kuigi saalist oli lustakat reaktsiooni kuulda tihemini. Ootasin aga hullult vaimukusi, mida tegelikult minule toimivas vormis ei tulnudki. Pigem liigitaksin filmi draamaks, millel ka tugev komöödia kõrvalmaitse. Seda eriti kuna tumedamad jooned ja tõsisemad teemad olid pidevalt esiplaanil. Asi oli naljast kaugel ja killud paistsid sunnitud: KGB, Nõukogude ike, eluohtlik põgenemine, kuritegevusele kaldumine, jne -- mitte just helge reaalsus. Ja, vabandused, kuid see Soome seksimimm oli kõike muud kui heas mõttes koomiline. Kõike saab loomulikult läbi positiivse noodi esitada ning ajastut ette kujutada kui põnevat ja potentsiaalselt seiklusterohket susserdamise ja adrenaliinilaksu perioodi, kuid kuidas naerda kaasa tegelastega, kes mu sümpaatiat ei võitnud? Ja olgem ausad, kolmik ei suutnud mind endale just pöidlaid hoidma panna. Jah, tahtsin, et neil ikkagi tegemised õnnestuksid, kuid arvestades kõiki keda nad, minu silmis, julmalt ja hooletult maha jätsid, siis pärssis selline ebaväärikas käitumine minu entusiasmi.
Mulle tohutult meeldis filmi idee, süžee, ajaline keskkond, välimus ja loodud atmosfäär, kuid ma ei saa silma kinni pigistada kaheldava väärtusega tegelastele ning nende valikutele ja minust mööda sihitud huumorile. Soliidse Eesti linateosega on kindlasti tegu ja, kui lähtuda paljudest mu sõpradest ja tuttavatest, siis on tegu lausa ülivinge filmiga.
------------------------------------------------
Pealkiri: Minu elu Tsukiinina
Minuga oli saalis veel vaid kaks vanemat oma väikeste, kuskil alla 10-aastaste, lastega ning tundsin loo kulgedes eriti teravalt, et selle filmi sihtgrupiks peaksid pigem olema teismelised või täiskasvanud. Ma ei näe, et see oleks parim valik kuskil alla 12. aastastele. Tegu oli konkreetselt ja ilustamata väga muserdavaid teemasid käsitleva looga, kus avatud kaartide ja hägustamiseks erilist pingutust tegemata, võeti ette üks elu pahupoole teema teise järel. Tahtmatult ema tapmine, alkohoolikust või narkaritest vanemad, koduvägivald, immigratsioonist tulenevad konfliktid, lastepilastus, jne, olid vaid mõned varjud filmi keskel olevate lastekodulaste õnnetutel taustadel.
Vaatamata üpris realistlikule vaatele, seda küll läbi lapse õrnalt roosade pillidega kaetud silmade, meeldis mulle loo ehedus ja siirus. Eesmärk ei olnud olla brutaalselt aus ja šokeerida, vaid lugu püüdis illustreerida, kuidas hoolimata lootusetust ja mustas augus seisust oli võimalik leida sõpru, uus pere, luua lähedasi suhteid ja, kõige tähtsam, jääda nii palju kui võimalik siiski särasilmseks lapseks. Süžees balansseerisid teineteist meisterlikult eelnevalt mainitud koletu tegelikkus ning hoolivus, lojaalsus ja sõprus. Lapsed suutsid hoida kokku ning üksteist toetades olla üle kõigist takistusest. Ja ka enda mineviku deemonitest. Lugu ise ei omanud just originaalset kondikava, kuid filmi lihtsakoelisus koos sügavate teemadega ning südamlikkus, olid tohutult sümpaatsed ja poolehoidu võitvad. Loomulikult, andis eripära ja tõstis animatsiooni esile ka visuaalne disain ning n-ö plastiliininukkudest tegelased. Värvivalikud olid väga erksad ja silmahüppavad, mis osavalt tasakaalustasid sisu nukrameelsemaid toone.
Kuid, nagu öeldud, passib film enam vanematele lastele, kes suudavad mõista ka loo inetumat poolt ning keda ei morjenda, et väiksematele lastele meelepärane huumor ja kergemeelsus ei olnud just tihti esindatud. Tegu ei olnud kergesti seeditava sisuga, kuid pakett, esitlus ja loodud õhkkond tegid loo hõlpsamini neelatavaks. Sügavmõtteline ja tundeküllane -- suurepärane animatsioon neile, kes vahelduseks tavapärasele kinode multikarepertuaarile tahaksid midagi isikupärasemat, mitmekihilisemat ja tõetruumat.
Pealkiri: Minu elu Tsukiinina
Originaalpealkiri: Ma vie de Courgette
Režissöör: Claude Barras
Žanr: Animatsioon, kogupere
Kestus: 1h 06 min
Kinodes alates: 17.03.2017
Nähtud: 17.03.2017
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Vaatamata üpris realistlikule vaatele, seda küll läbi lapse õrnalt roosade pillidega kaetud silmade, meeldis mulle loo ehedus ja siirus. Eesmärk ei olnud olla brutaalselt aus ja šokeerida, vaid lugu püüdis illustreerida, kuidas hoolimata lootusetust ja mustas augus seisust oli võimalik leida sõpru, uus pere, luua lähedasi suhteid ja, kõige tähtsam, jääda nii palju kui võimalik siiski särasilmseks lapseks. Süžees balansseerisid teineteist meisterlikult eelnevalt mainitud koletu tegelikkus ning hoolivus, lojaalsus ja sõprus. Lapsed suutsid hoida kokku ning üksteist toetades olla üle kõigist takistusest. Ja ka enda mineviku deemonitest. Lugu ise ei omanud just originaalset kondikava, kuid filmi lihtsakoelisus koos sügavate teemadega ning südamlikkus, olid tohutult sümpaatsed ja poolehoidu võitvad. Loomulikult, andis eripära ja tõstis animatsiooni esile ka visuaalne disain ning n-ö plastiliininukkudest tegelased. Värvivalikud olid väga erksad ja silmahüppavad, mis osavalt tasakaalustasid sisu nukrameelsemaid toone.
Kuid, nagu öeldud, passib film enam vanematele lastele, kes suudavad mõista ka loo inetumat poolt ning keda ei morjenda, et väiksematele lastele meelepärane huumor ja kergemeelsus ei olnud just tihti esindatud. Tegu ei olnud kergesti seeditava sisuga, kuid pakett, esitlus ja loodud õhkkond tegid loo hõlpsamini neelatavaks. Sügavmõtteline ja tundeküllane -- suurepärane animatsioon neile, kes vahelduseks tavapärasele kinode multikarepertuaarile tahaksid midagi isikupärasemat, mitmekihilisemat ja tõetruumat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar