Neljapäev, 9. märts 2017

Kontsert: Karl-Erik Taukar Viru Lyonis

Tervitus!

Vahelduseks muusikat!

Esineja: Karl-Erik Taukar
Asukoht: Café Lyon
Aadress: Viru väljak 4/Meistri 22 Tallinn
Hind: 35 EUR (15 EUR kontsert, 20 EUR toitlustus)
Millal nähtud: 04.03.2017

pilt cafelyon.ee facebook lehelt

Olgem ausad, nii kurb kui see ka ei ole, siis Karl-Erik Taukar on üks väheseid Eesti muusikuid, keda võin täitsa kuulata ja kel on päris mitmed hääd laulud. Ka üldiselt ei jäta ta muljet kui eneseimetlejast kehkenpüks ning ta suudab olla muhe, džentelmenliku varjundiga ja omada talutavas koguses enesekindlust -- minu jaoks on need määravateks. Vajalikul tasemel lauluhääl on iseenesestmõistetav. Eelnevast kõigest lähtus, tekkis ka mu soov külastada Café Lyoni ning laulja kohvikukontserti. Iseäranis, kuna pole Taukarit üksinda (ilma mõne teise suure nimega artistita) ning enda lugude repertuaariga live’is kunagi kogenud.

Olen varemgi käinud Café Lyoni eriüritustel ning nende formaat on mulle väga meelepärane. Ehk siis, tuleb valida välja üritus ja broneerida laud. Viimane toimub e-maili teel ning broneeringu kinnitab ürituse eest ettemakse. Antud kontserdi hinnaks oli 35 EUR inimese kohta. Pilet maksis sellest 15 EUR ning 20 EUR eest sai valida sööke ja jooke kohviku menüüst. Summa kombinatsioonid võivad varieeruda vastavalt toimuvale, kuid lõppkokkuvõttes on süsteem sama, maksad ette konkreetse summa, mis sisaldab nii toitlustust kui üritust. Alati ei jõua aga kohapeal tellimiseks ettenähtud summat ära kasutada. Sel juhul pole vaja karta, et juba ettemakstud raha läheb raisku, vaid näiteks seekord, kui me oma 20 EUR kaaslasega täis ei saanud, pakiti meile kaasa ekleere. Ei tasu ka mõelda, et tänu kontserdile ei jõua süüa ja sõpradega vestelda, sest etteasted on üldiselt kahes osas, mille vahel on ka oma pooletunnine paus, et saaks näiteks ka magustoitu nautida. Ürituste ametlik algus on enamjaolt 20.00, kuid jõudmaks ka pearoog sisse vintsutada ja mitte lastes söömisel kuulamist/vaatamist segada, oleks mõttekam minna alati tund või pool varem.

Peale akustiliste minimuusika õhtute, on Café Lyoni valikus olnud veel improteatri etendusi kõikvõimalike kuulsustega, monoetendusi ning ka terve bändiga kontserte. Seekord oli meil sõbrannaga laud esinejast kaugel eemal, kuid see armas pisike kaheinimese nurgapaigutus andis meile ideaalse vaatevälja ja eraldatuse ülejäänud publikust. Ka vastuvõtt oli nagu alati väga mõnus, kus krapsaks neiu meid kiirelt ja käbedalt oma kohale suunas. Kohviku atmosfäär ja disain mulle ka üldiselt väga imponeerib, kuna komponendid loovad hubase ja mugava õhkkonna. Miinusena tooksin aga välja, et kohvik ei ole kujundatud eelkõige kontsertideks, sest omab mitmeid eri funktsiooni ja mugavusega sektsioone. Sellest tulenevalt puudub koht, mida kõik neist osadest eestpoolt ja segajateta saaks jälgida. Kas ühele neist on n-ö lavaalal toimuv seljaga või on muud disainelemendid või laudade paigutus veidi takistavaks faktoriks. Muusikat kuuleb aga suurepäraselt ning heli on ideaalne, sest ma ei tunne, et mind tummaks karjutakse, samas aga ei pea kuulmiseks ka pingutama. Kes soovivad omavahel natuke ikka vestelda, ei pea pingutama, et üksteist kuulda.

Laulurepertuaaris olid seekord Taukari populaarsed hitid nagu "Tähti täis on öö", "Vastupandamatu", "Segased lood", "Seitsme tuule pool" ja, uusim väljalase, "Lähedal". Viimane on üks minu viimase aja suuri lemmikuid. Enim sobis kontekstiga lugu "Kell kuus", mis tegi ümberringse eriti õdusaks ja tunde seest soojaks. Taukari lood teeb minu kõrvus võluvaks just nende lihtsus, õhulisus, positiivne laeng ning chill hoiak. Palad olid loomulikult akustilises võtmes, ehk olid laval vaid laulja ise ning kaaslane, kes mõlemad tinistasid kitarri. Sellises kuues said täitsa esimest korda esitatud ka värskeima plaadi, "Kaks", lood "Ei" ning "Shangri-La", mis sellistena täitsa nauditavalt toimisid. Laulude vahel püüdis Taukar ka leebemaid kilde rebida, rahvast kaasata, rääkis paar lugu ning tänas publikut, et need valisid Eesti Laulu asemel hoopis teda sel õhtul kuulma tulla. Lahkelt lubas ta endaga pärast etteastet ka pilte teha, mida eriti agaralt kasutasid ära kontserti külastanud nooremad austajad.

Õhtu oli mõnus, meeleolukas ja kõhtutäitev ning mu sõbranna, kes juba aastaid Eesti muusikat ei kuula ning sellest sottigi ei tea, ütles, et oleks tänu Taukarile huvitatud Eesti loominguga taastutvust tegema. Juba 24. märtsil külastan taas Lyoni, seekord on kavas kuulata Merle Palmiste monoetendust "Kuidas dresseerida meest". Kohtumiseni!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar