Reede, 10. märts 2017

Etendus: "Võlur Oz"

Tervitus!

Ja nüüd teatrist!

Pealkiri: Võlur Oz
Teater: Ugala (Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Ringo Ramul
Näitlejad: Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Aarne Soro, Karl Robert Saaremäe, Vallo Kirs, Kata-Riina Luide, Vilma Luik
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 08.12.2016
Millal nähtud: 15.02.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Taaskord leidsin ennast lastelavastuselt, kus 1% täiskasvanute hulgas oli küll tsipa veider olla, kuid tõeline lastelugude klassika, “Võlur Oz”, oli midagi mida tahtsin oma silmaga teatri kontekstis kord ära kaeda. Kuigi mu silme ees virvendas järjekindlalt 1935. aasta võluv ja värviline versioon Dorothy ja tema kolme kamraadi seiklustest kollaste kividega teel ning Smaragdlinnas, suutis käesolev uus tõlgendus olla omamoodi värske ja vahva. Seda kõike tagasihoidlikumalt kui oleks ideaal, kuid piisava annuse jaatava entusiasmiga, et nähtust tunneksid rõõmu nii saalis olevad laste massid kui kübeke täiskasvanuid.

Dorothy oli kirju kujutusvõimega tüdruk, kes oma halli tegelikkuse eest põgenes raamatutesse. Tema turvalisse ja meelepärasesse lugemiskookoni tungis aga torm, mis tüdruku elu peapeale pööras ja ta võlumaale transportis. Korraga leidis Dorothy end just sellisest reaalsusest, mille sisse ta end igapäevaselt agaralt lugedes kaotanud oli. Avastades äkki, et parim koht on ikkagi kodu, asus ta koos äsjatutvutud seltsilistega rännakule Võlur Ozi poole, et tee taas vanemate juurde leida ning, et sõbrad saaksid ka enda spetsiifilised südamesoovid täidetud. Abikäsi teekonnal pakkusid kaks head nõida, kuid kaikaid kodarasse viskas kuri läänenõid oma tiibadega ahvidest käsilastega. Viimased pakkusid ka omajagu huumorit, olles kohmakates ja koomilistes kostüümides ning taarudes ja, vahepeal isegi, tantsides enesega rahulolevalt ringi. Lastele läksid nad väga peale. Olles nende saamislugu aga kuulnud, hakkas mul kurb. Näidendi süžee suudab enda kireva ja muinasjutulise sisuga osavalt ära pette, sest sügavamale süüvides, on seal ka hulgaliselt tumedaid, õudseid ja nukraid jooni. Õhust ei saa ju tekkida näiteks niivõrd hirmus ja ebameeldivalt intrigeerivat tunnet tekitav järg nagu “Tagasi Ozi” (mängufilm, 1985). Viimane mulle tegelikult imponeeris.

Loo tegelased omasid konkreetseid iseloomulikke nüansse, kõneviise, välimust, käitumist ja huvisid, mis aitas karaktereid pingutamata eristada ning olid seega lastele eriti vaevatu seedida. Arglik lõvi oli kogukas ja väliselt mõjuv oma uhke pika mantli, karvase rinna ja kõva möirgava häälega. Samas, suutis ta olla ka nunnu nagu kiisu oma pelglikkuse ja nurrumisega. Plekkmees oli viisaks ja džentelmenlik, vaatamata oma jäigale kestale (mida seekord esindas hõbedane liibuv kombenesioon) ja väidetavale südametusele, ning alati valmis oma kaaslasi kaitsma. Mulle väga meeldis näitleja Karl Robert Saaremäe valik olla leebem ja mahedam versioon Plekkmehest. Meeldejäävaim kogu trupist oli seekord Hernehirmutis, kellele hinge andis Klaudia Tiitsmaa. Enesekindel, energiline, natuke kehkenpüksi poole kaldu ja teisi trumpava olemusega paistis tegelane seekord visuaalselt väiksem ja kaltsunukulikum, kuid pisikeses kehas suur meel. Eriti kihvt ja tegelasele passiv oli ka tema omapärane kõnemaneer.

Dorothy oli tegelane kelle kingadesse oli väikestel vaatajatel end iseäranis lihtne asemele panna ja temana end ette kujutada. Võrreldes oma sõpradega on see karakter alati ühevärviline paistnud ning tänu sellele saab noor publik end temaga samastada ja tunda, et nad on osa nähtavast lustakast seiklusest. Tüdrukut kehastanud Adeele Sepp sai kenasti hakkama, veidi rohkem oleks võinud olla särasilmsust ja lapsikust (mul on raske enda eest saada pilti Judy Garlandist), kuid see on vaid minu nägemus tegelasest. Dorothyga seoses olen ka alati mõelnud vandenõuteoorialiku idee peale, et äkki kogu seiklus võlumaal oli tüdruku eriti aktiivse kujutusvõime tagajärg ja tegelikult ta sinna jalga ei tõstnud ning seda maailma üldse ei eksisteerigi. Äkki paigutas ta end lihtsalt sinna fantaasiamaailma, mis raamatut ta just luges. Ehk siis, arvan ma alternatiivse mõttena, et tormi käigus kukkus talle midagi majas pähe ja teadvuse kaotanuna tegi tema alateadvus elu natuke põnevamaks. Jah, see ei ole just helge ja tore versioon loost, aga ma arvan, et see oleks konteksti arvestades täitsa võimalik. Teisalt, võib Dorothy seiklust pidada lihtsakoelises paketis moraalilooks: lapsed, olge rahul seal kus te olete, muru ei ole rohelisem teisel pool aeda, ja klassika -- pole paremat kohta kui kodu. Otse loomulikult pakuvad julgustavat ja positiivset sõnumit lisaks tüdruku reisikaaslased: sa ei vaja julgust, südant või aju, et olla julge, hooliv ja tark.

Lähtudes loo algmaterjalist, eeldaks ekstravagantset, mastaapset ja säralt ning värvilt pimestavat lavakujundust. Antud tükk võttis aga eeskujuks mõtte: vähem on rohkem. Disain oli väga minimalistlik ning võimalikult nappide vahenditega oli saavutatud võimalikult palju. Mitmed lahendused olid üpris nutikad, kuid piisavalt kõnekad, et täita eesmärki. Näiteks, rohelised kardinad esindasid Smaragdlinna müüri ja rullikutel olevad seest tühjad koonused olid otsekui puud ja kõik muu milleks neid vaja. Hulgaliselt kasutati ka erinevat värvi valgustust, et vastavat õhkkonda ja asupaiga illusiooni luua. Üks iseäranis kihvt lahendus oli kurja nõia sulamine enda kostüümi sisse, mis jäi seisma nagu raudrüü. Tegu oli visuaalselt otsekui masuaegse etendusega, kus iga sent hinnas, kuid selline lihtsus ja praktilisus oli tegelikult päris sümpaatne. 

Mainida tuleb samuti fakti, et tegu oli muusikali laadse etendusega, mis tõsiasja ma praeguse hetkeni täitsa ära olin unustanud. Nimelt, ei andnud mõned laulud etendusele midagi märgatavalt juurde ega võtnud samas ka ära. Reisikaaslaste kamraadluspala oli ju iseenesest hoogne ja lõbus, kuid muusika lisamise vajadust ja otstarvet mina konkreetselt ei tunnetanud. Kokkuvõttes, oli aga tegu igati soliidse versiooniga kuulsast raamatust ja laheda meelelahutusega lastele.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar