Neljapäev, 23. märts 2017

Teater: "Armunud Shakespeare"

Tervitus!

Ja nüüd teatrist!

Pealkiri: Armunud Shakespeare
Teater: Draamateater
Lavastaja: Georg Malvius
Näitlejad: Karmo Nigula, Piret Krumm, Mait Malmsten, Ülle Kaljuste, Indrek Sammul, Christopher Rajaveer, Kristo Viiding (külalisena), Tiit Sukk, Robert Annus, Liisa Saaremäel, Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater), Maria Klenskaja, Marta Laan, Markus Luik, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Hendrik Toompere jr, Jüri Tiidus, Lauri Liiv (külalisena), Veljo Reinik (külalisena), Erik Joonatan Tepp (külalisena) või Kaspar Kiisk (külalisena). Muusikud: Tiit Kikas, Peeter Klaas, Villu Vihermäe, Anto Õnnis, Valter Soosalu
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 27.11.2016
Millal nähtud: 23.012.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Olin särasilme teismeline kui filmiversioon kinodesse jõudis ning sõbrannaga sai see ka siis ära nähtud. Lähtudes selle kriitilisest, vaatajaskonna poolsest ja Oscari-gala edust, mõjutatav nagu ma siis olin, panin ma end uskuma, et nähtu mulle tohutult meeldis. Tegelikult mulle nii palavalt see ei imponeerinud, kuigi kahtlemata oli tegu soliidse linateosega, mis muideks suurelt ekraanilt imeliselt lavale üle kandus – see oli justkui sinna konteksti mõeldudki! Ja, olgem ausad, suutis teatriversioon mulle loo palju meeldivamaks manada kui film seda eales jaksas, ehk siis oli tükk ekraniseeringust minu silmis kordades etem.

Põhjused, miks film minu poolehoidu sisimas ei võitnud, lähtusid puhtalt minu isiklikest eelistusest, mitte otseselt nähtu kvaliteedist. Ei ole mingi saladus, et “Romeost ja Juliast” ma iseäranis lugu ei pea ning maailma kaunimaks armulooks ei loe, seega minu silmis kannatas süžees romantiline tahk, kuna just see näidend valiti loo aluseks. Loomulikult, sobis ta selleks nagu rusikas silmaauku, kuid aidates kinnistada tükki kui ülimat lembelugu, mulle kohe üldse ei passinud. Aitab “Romeo ja Julia” promomisest! Olin küll noor ja teadvustasin endale igati, et tegu ei olnud kaugeltki truu versiooniga kuulsa näitekirjaniku elust, torkis mind siiski, et mehest loodi niivõrd nägusa võrukaela kuvand. Samas aga peab tunnistama, et oli põnev sellist salapärast figuuri täitsa katsutavana ning lihast ja lust inimesena kogeda – tõepärane või mitte. Seda veel eriti perioodil, mil tema tegemised on tänapäeva rahvale üks must auk, ehk siis teoorias oleks kõik ju võimalik olnud. Ja veel, tahes tahtmata, tekkis mul tunne, et geniaalne näitekirjanik ja tema looming esitati kübe odavalt. Tegu oli otsekui Elizabeth I aegse romantilise komöödiaga, mis suurema ja kaalukama tähenduse võimaldamiseks suruti klappima Shakespeare’i, tema eluloo ning teostega. Mehe nimi müüb. Keegi ei oleks tahtnud näha mingi suvalise vireleva näitekirjaniku Tom, Dick või Harry rabelemist.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Vaatamata mu vingumisele, nagu öeldud, on tegu üpris veekindla ja tugeva paketiga, mis tõeliselt säras ja ellu ärkas just teatrilaval. Ja, veidi kaheldava väärtusega või mitte, meeldis mulle, et hoolimata “Romeo ja Julia” baasist, ei olnud keskne lembelugu Willi ja Viola vahel liialt ängistav ja üledramaatiline. Julge sammuna kalduti kõrvale küll tavapäraste romantiliste komöödiate tüüpmustrist, iseäranis lõppseisus. Siiski, jättis peategelasest paari kogetu ja tehtu pigem lootusrikka ja tulevikule avatud nukra kõrvalmaitsega meeleolu, kui muserdavalt masendava tunde rindu. Mul oli paari saatusest üksteisega seoses muidugi kahju, kuid tüki õhkkond ei lubanud nähtul suurel hulgal negatiivseid emotsioone esile kerkida. Seda kerget, meeleolukat ja vahvat atmosfääri toetasid terav, voolav ja vaimukas dialoog ning koloriidsed, meeldejäävad ning heas mõttes ülevoolavad tegelased. Tegu ei olnud realistliku ega õrnade traagikasugemetega looga, vaid pigem lõbusa versiooniga saladuslikust ajaloolisest tegelikkusest “mis oleks kui…” kastmes.

Ükskõik millises armuloos, ükskõik läbi millise meediumi, on ülitähtis kahe karakteri omavaheline klapp ja keemia. Antud komponendist tundsin aga kahjuks seekord puudust. Äsja suurele lavale jõudnud Karmo Nigula oli küll krapsakas, ulakas ja elu täis nooruke William Shakespeare ning Piret Krumm armas, kohest publiku poolehoidu võitev ja väga sümpaatne Viola, kuid omavahel ei tundnud ma neil erilist sädet. Või lihtsalt ei suutnud ma neid paarina millegipärast edukalt ette kujutada ning romanss jäi mulle maha müümata. Tundus, et Willil olid kuidagi soojemad, mis sest et kamulikumad, suhted oma teatrimaailm sõpruskonnaga. Õnneks suutis ümberringne trill ja trall minu jaoks romantika tühimikku piisavalt kompenseerida. Samuti, pean tunnistama, et kuigi mulle Piret Krummi särtsakus ja nunnusus tavapäraselt väga passib, siis antud rollis oleksin soovinud, et ta oleks tüdrukulikkuse asemel kraad väljapeetum ja naiselikum.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Tüki pirakas trupp, vaatamata massile, oli kompaktne ja vahva kamp n-ö napsu, naiste ja naljamehi. Tundus, et rakendust leidis suurem osa Draamateatri näitlejaskonnast ja sellele veel pealegi. Naissoost tegelasi tuli tikutulega otsida või olid neil minimaalsed rollid, kuid mehi oli see-eest lausa kulbiga ning tundus, et neil kõigil oli siiralt lõbus selle tüki kontekstis koos laval asetseda. Sellest tulenevalt oli mul ka tohutult tore neid esimesest reast jälgida ning lasta end toimuvast ning ülemeelikutest emotsioonidest kaasa tirida. Tükk oli niigi lustakas, hoogne ja ergastav, kuid seda lavalt tulevat aktiivset ja särisevat energiat, mis mulle etenduse juures tohutult meeldis, oli lausa käega katsutavalt tunda. Trupp moodustas vaimustava komplekti kus kõik inimlülid toimisid imeliselt koostöös kui hästiõlitatud masin.

Iga väiksemgi tegelane oli selgelt eristatav ja täisväärtuslik isiksus. Otse loomulikult oli aga säravamaid pärle ning siinkohal tooksin esile mõned, kes mulle ühel või teisel põhjusel eriti silma jäid. Omal ajal sai Judi Dench rolli eest Oscari ning ega ka Maria Klenskaja kaugele maha jäänud. Naine suutis olla imposantne ja autoriteetlik kuninganna, kelle asjalik kaks-jalga-maas ja vaimukalt kainestav suhtumine oli juba filmis väga värskendav. Üksikutes stseenides, kus teda esines, suutis ajalooline suurfiguur taas kogu lava enda võimusesse haarata. See oskus tulenes mõnevõrra muidugi ka karakteri omapärast ja isikust endast, kuid kehastajal oli kahtlemata suur vastutus efekti tekkimisel. Näitemängu kontekstis staarnäitleja Ned Alleyn, Jüri Tiiduse poolt esitatuna, oma teeme-ära mentaliteedi, pompoosuse ja ülienesekindlusega, läks mulle ka mingil põhjusel iseäranis peale ja tegelane tõusis esile. Ja, no kes ei oleks siis muhedale ja natuke veidrale näidendis üles astunud teisele kuulsale näitekirjanikule, Christopher Marlowele, Mait Malmsteni kehastuses, agaralt kaasa elanud. Eriti mõnusalt vahva tegelinski arusaama endast kinnistas ta ühes stseenis, kus kandis publikut itsitama ajavat totakat kostüümi. 

pilt draamateater.ee kodulehelt
Nagu eelnevalt mainitud, siis jõudis süžee lõpuks enda jaoks just õigesse raami. Lugu teatrist, näidenditest ja lavatagusest mesilaspesast on ideaalsel kohal just päris laval, mis tegi kogu kogemuse ehedaks. Lavadisain oli dünaamiline, multifunktsionaalne ja teatraalne – mis peegeldas nutikalt sisu. Olles viimasel ajal külastanud ülekaaluliselt etendusi, kus füüsiline keskkond muutub laval minimaalselt või üldse mitte, siis oli pidevalt oma suuremaid ja väiksemaid detaile kujundusest ümbermängiv ning tegelastega koos liikuv lava nagu sõõm värsket õhku või siis tervitatav tagasipöördumine teist laadi tükkidele, millede otsa ma niiväga enam ei satu. Vähimagi vaevata ja näitlejate enda kaasabil muutus lava prooviruumiks, pubiks, magamistoaks ja veel muukski.

Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata mu vastupuksivatele tunnetele etenduse sisu suhtes, nautisin ma näidendit rohkem kui eales selle filmiversiooni. Tegu oli suurepärase reedeõhtuse meelelahutusega -- vana ja tuntud, uues kuues --, mis mul pärast pikka töönädalat igasugu mured kolmeks tunniks nagu muuseas peast pühkis.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar