Kolmapäev, 1. märts 2017

Kino: PÖFF 2016 (5) "Õnn kaasa, Sam" ja "Süüdlased"

Tervitus!

Püüan veel viimased PÖFFi filmide ülevaated ära teha! Siin kaks neist.

Pealkiri: Süüdlased
Originaalpealkiri: The Young Offenders
Riik: Iirimaa
Režissöör: Peter Foott
Programm: Foorum
Kestus: 1h 25 min
Millal nähtud: 26.11.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
No kui ikka traileris toodi välja, et Graham Nortoni väitel peaksid kõik oma kokaiini maha müüma ja piletid sellele filmile ostma, olid mul kaks kätt püsti veendumusega üht seanssi külastada. Loomulikult oli väga tabav ka Maria Reinupi lühitutvustus ning, no tõesti, PÖFFil ei pea ainult muserdavaid, kuid kõrge kunstilise väärtusega halaoopereid vaatamas käima. Vaja on ka labast, kuid pihtas-põhjas musta huumorit. Lademetes ja üliheldelt seda "Süüdlased" ka pakkus. Mul oli üpris lõbus! Hoogne, silmapilkselt kaasatiriv ja tabavalt šeff oli juba filmi algusmontaaž, kus üks tegelastest mööda linna varastatud rattal vinge laulu taustal ringi kimas.

Peaosadesse on paigutatud Iiri kohalikud teismelised Aiku ja Pets (või siis Mõhk ja Tölpa), kes on sama tohlakad kui lauajalad... või siiski ohmumad. Aju ollust neil ei pruukinud olla, aga see eest olid lapsepõlvekamud mõnusalt sümpaatsed ja tahtmatult vaimukad tegelinskid. Eriti lustakalt südant heldima panev oli nende diip bromance. Omaarust ülelinna tuusad poisid tegelesid lapseliku lihtsameelsusega igapäevaselt oma lemmiku hobiga -- jalgrataste näppamisega, kui nende silmapiirile kerkis elu kõva võimalus. Kaldale uhuti tonnide viisi kokaiini, millele käpad külge saamine ja mahamüümine nagadele hea teenistuse garanteeriks. Tuli ette võtta vaid väike meeleolukas roadtrip ja olekski poisid tehtud mehed. Imelihtne! Või siis mitte, sest kamraadide kannul olid väljavihastatud kriminaal, eriti agar politseinik, logisevate kruvidega samaplaanipidaja ja Conori äravaevatud ema. Teel koperdasid nad kõigele lisaks ka igasuguste veidrike otsa.

Koomika kiht oli filmil muidugi tasemel ning eriti meeldejäävad olid poiste omavahelised vestlused, a la, kas hüpata suvalises kohas vette ujuma ning kokaiinile järgi minemine kui käkitegu. Tegu oli geniaalsete noorfilosoofidega, kes oma nappi ajupotentsiaali maksimumini tööle rakendasid (tulemused, muidugi, olid suuresti kaheldava väärtusega). Jock oli juhtpool ja Conor pigem järellonkija ning see peegeldus kõiges, nii vestlustes, kus pakkus välja, analüüsis ja otsustas Jock, kui tegutsemises, kus viimane oli samuti nööritõmbaja. Conor oli üks jalamatt ja seda eriti oma ema silmis, kes oma karmi armastusega püüdis nii poega kui tema semu kontrolli all ja noortevanglast väljas hoida. Süžee õnneks suudavad kaks lolli aga rohkem korda saata ja küsida kui tark iial vastata ja probleeme ära hoida.

Must huumor ja ülevõlli realistlik vaade noortest Iiri nolkidest oleks juba täitsa piisanud, et lahedat kinokülastust võimaldada, kuid lisades kooslusesse ka tõsisemaid teemasid, saavutati ekstra mekkiv segu. Äärmiselt lihtne on klammerduda mõtte külge, et poisid olid pooletoobised, kelle üle itsitada, ning see fakt eksisteeris vaakumis. Koduvägivald ning puutepunktid kurva tupikseisuliku tegelikkusega aga võimaldasid paarile tausta ja eluolule ning valikutele motiivid. Mulle väga meeldis, et need tumedamad jooned ei võtnud aga lugu üle, vaid andsid sügavust tänu õigele kogusele. Natuke morjendavad ja vastumeelsed olid mulle ka seigad vaese kanaga. Vaatamata eelnevale oli tegu aga üllatuslikult südamliku ja päikeseliselt inetu heatuju filmiga.


----------------------------------------------------

Pealkiri: Õnn kaasa, Sam
Originaalpealkiri: Good Luck Algeria
Riik: Prantsusmaa, Belgia
Resžissöör: Farid Bentoumi
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 31 min
Millal nähtud: 26.11.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Otsustasin seda filmi kinos külastada, sest see paistis lubavat positiivset laengut ning juba kulunud, kuid siiski mulle meelepärast süžeemustrit allajääjast spordimaailmas. Ehk siis, ootasin sellelt midagi juba klassikaks saanud "Libe liug" sarnast ning mingi kraadini linateos seda ka matkis. Lõppkokkuvõttes, ajas mind nähtu aga segadusse ning mulle jäi selgusetuks, mis žanri ma õige vaatasin: suhtedraamat või spordikomöödiat.

Lugu algas tüüpilise spordiloona, kus mitte just eriti silmapaistev amatöör suusataja otsustas mõjusa eesmärgi nimel maailmamastaapsest võistlusest osa võtta. Siinkohal siis selleks, et päästa enda virelev firma. Ekraanilt käisid läbi tavapärane treeningumontaaž, edasiminekud, tagasilöögid ning võistluse osavõtu bürokraatia. Teine pool loost aga muutis suunda ning tundus, et äkitselt leidsin ennast vaatamas peredraamat, mille alateemadeks olid identiteediküsimus ja selle ümber keerlevad suhtepuntrad, immigratsiooniteemad ning õhus oli põhiprobleem, et kas peategelane pidas ennast siis prantslaseks või alžeerlaseks. Miks ei oleks võinud ta olla mõlemat, miks pandi teda valmima? Film tõi välja, et üks koos teisega ei olnud võimalik, eriti alžeerlaste poolt vaadatuna, lähtudes kultuurilistest erinevustest, väärtushinnangutest ja traditsioonidest. Konflikt muutus üks hetk üpris küüniliseks ja absurdseks, eriti minu läänelikust vaatevinklist. Kui spordiloo alge juurde tagasi pöörduti, jättis viimane mulje kui järelmõte, olles kaotanud kogu draama kõrval fookuse ning kulminatsioon võistluse näol jättis mind külmaks. Tasakaal kahe eri poole vahel ei olnud paigas ning tükid ei toetanud üksteist, teine lihtsalt trumpas esimese üle ja võttis loo enda kontrolli alla.

Iseenesest oli ju tegu omapärase ja asjaliku looga kultuuride iseärasuste ja oma juurtega kontakteerumise killast, lisades kooslusesse ka mahlasust ja tuttavalikkust andva spordisüžeeliini. Teisalt, olid mu ootused ja eeldused niivõrd erinevad nähtust, et ma tahes tahtmata tundsin omajagu pettumist ning ei arvanud, et erinevad osad loos omavahel edukalt ja loogiliselt klappisid. Ka nalja sai, kuid mitte piisavalt või mitte seda laadi huumorit mida mina hindan. Tegelased olid ju ka okeid, kuid ei tekitanud mus just suurel hulgal huvi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar