Teisipäev, 4. aprill 2017

Kino: "Kong: Pealuu saar" ja "Ilus planeet IMAX 3D"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Kong: Pealuu saar

Originaalpealkiri: Kong: Skull Island
Režissöör: Jordan Vogt-Roberts
Näitlejad: Tom HiddlestonBrie LarsonSamuel L. JacksonToby Kebbell, John GoodmanJohn C. ReillyTian Jing
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 58 min
Kinodes alates: 10.03.2017
Nähtud: 11.03.2017
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Minu jaoks on King Kongi lugu alati väga nukker näinud: oma kodust röövitakse loomake ja siis võõras keskkonnas, kui tal tekib stress, hakatakse teda tümitama. Seega, käesolev versioon sellest vaprast ahvlasest, oli mu esimene kokkupuude temaga suurel linal. Ja, kuigi mind ärritas arrogantsete inimeste üleolev mentaliteet, siis oma koduväljakul tegi Kong neile kõvasti säru. Olgem ausad, ma hoidsin pigem pöidlaid viimasele kui võõrasse kohta sissetunginud kaosesalgale. Minu poolehoidu inimtegelaste vastu vähendas ka see, et nad olid nagu papist, õrnast ja õhukesest papist. Puudus silmapaistev iseloom, reaalne vajadus süžees (mõned sõdurid ja teadlased – miks nad üldse seal olid?), nad oli pungil karjuvaid klišeesid, tegelasi oli mugandatud vastavalt näitlejale mitte loo loogikale ja vajadustele (Tom Hiddleston -- ma ei suutnud seda rikkur upper-middle class härrasmeest ette kujutada džunglis end hubaselt tundva macho sõjaväelisena, ainuüksi aktsent pani mind tundma, et ta peaks pigem olema "Downton Abbeys" mitte King Kongi filmis), jne. Mu unistus seanssi jooksul oli, et Kong ja John C. Reilly karakter, kes oli kõigist mõistlikum, lahedam, veidram ja lugupidavam ümberringse keskkonna ja reeglite vastu, oleks loomaga oma tiimi teinud ja ülejäänud sissetungijad saarelt minema kihutanud. Või oleks lugu ainult nende ümber keerelnud ja need ülejäänud mõtetud 2D tegelased oleks haihtunud. Kumbagi minu kurvastuseks ei juhtunud.

Vaatamata mannetute tegelaste patsahkamile ja suhteliselt primitiivsele süžeele (võõrad võõral maal põgenemismissioonil) olid visuaalsed efektid aga päris muljetavaldavad. Kong oli tohutult reaalne ja võimsalt majesteetlik. Võib isegi öelda, et temas oli rohkem karismat ja iseloomu kui 95% inimtegelastel. Välja arvatud John C. Reilly loomulikult, kes oli kõigist üle. Viimase puhul oli kummaline, et kohati isegi tundus tema tegelase nupust nikastanud huumor ja olek kohatu, kuid lõppkokkuvõttes toimis see kontekstis hiilgavalt, võimaldades veidi helgemat ja lustakamat õhkkonda. Samuel L. Jackson suudab pea igas rollis jääda edukalt ikkagi iseendaks -- tema nõks näitlemismaailmas, ilmselgelt. Siin aga oli tema tegelane üpris intrigeeriv või vähemalt prooviti talle kihte tekitada. Mulle meeldis kuidas karakteri n-ö sõjasõltuvus arenes niivõrd ekstreemselt, kuniks kaotas oma põikpäisusega igasugu mõistuse kaineduse. Tal oli vähemalt konkreetne funktsioon, mitte nagu Brie Larsoniga, Tian Jingil või isegi John Goodmanil, kes oli naeruväärselt alakasutatud. Ja veel, viimane kätš Kongi ja nende imelike sisalike vahel oli päris vinge! Suurepärane ajudeta meelelahutus!



--------------------------------------------------

Pealkiri: Ilus planeet IMAX 3D
Originaalpealkiri: A Beautiful Planet IMAX 3D
Režissöör: Toni Myers 
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 46 min
Nähtud: 21.01.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Olen suur IMAX dokumentaalide fänn ja olen näinud Kosmose repertuaaris olevast pea kõike pakutavat. Käesoleva uusima väljalaske kohta ütleksin aga pigem, et jätke vahele ja minge vaadake parem kumbagit veealuse maailma dokumentaalidest (kui need veel nägemata), mis on fantastilised. "Ilus planeet" ei olnud muidugi nadi, kuid see jäi oma sõsaratele tunduvalt alla ning sellel ebaõnnestumisel oli minu silmis üks konkreetne põhjus. Nimelt, hakiti võrratud vaated kosmosest planeedile -- vaated mille pärast ma kinno üldse läksingi -- pilguheidetega kosmoselaeva meeskonna igapäeva ellu. Jah, kahtlemata on null-gravitatsiooniga pisikeses ja kitsas punkris, keset ei midagit, toimetevaid isikuid vaadata silmiavardav ja põnev, kuid sõnatuks tegevad kaugvaated meie kaunile planeedile põrmustasid viimaste igavavõitu tegemiste jälgimise. Mind ei huvita grammigi kuidas keegi oma pead peseb, olgu siis ebatavalistes tingimustes või mitte, kui ma saan imetleda meie universumi ja looduse maagilisust. 

Iseäranis uskumatud oli kaadrid maale, kui kogunesid massiivsed tormikeerised, mis katsid lausa mandreid ja millede keskele paiknesid kõhedad tormitsentrumid, ning lausa suu ammuli ajavad olid kaugvaated äikesele, mis nagu vilgas elektri ämblik äkki tekkis ja siis jälle kadus. Nähtu sümmeetria ja harmoonia oli väga kihvt. Kõrgelt ja kaugelt oli näha ka meie valgusreostuse seisundit, mis nägi küll visuaalselt võluv välja, kuid samas hirmutav, sest alasid, kus valgust vähe või üldse mitte, oli suures vähemuses. Need oli stseenid, mis mind kinno tõid ja pahviks lõid, ning kahjuks jäi neid natuke väheks, sest mastaapsetele ja vägevatele piltidele poogiti vahele -- sajalt kilomeetrilt tunnis pidurina -- inimesi. Kosmoses on kõvasti rohkem mida jälgida kui jälle neid kahejalgseid ja nende tegemisi jõllitada! Jennifer Lawrence jutustajana oli ka kuidagi suvaline valik ja ma ei arva, et ta just ideaalne oleks seda kosmoseseiklust oma häälega saatma. Ehk siis, oli tegu geniaalse ideega IMAX 3D dokumentaaliks, kuid seda potentsiaali osati raisati sellega, et näidati mida on teised 3D dokumentaalid suurele ekraanile juba toonud ("Kosmosejaam IMAX 3D") ja, no tõesti -- võrdluses kaunis planeet ja mõned inimesed plekk-karbis -- kumb on paeluvam teema? Vastus on ilmselge.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar