Seekord kinost!
Pealkiri: Viiskümmend tumedamat varjundit
Originaalpealkiri: Fifty Shades Darker
Režissöör: James Foley
Näitlejad: Jamie Dornan, Dakota Johnson, Kim Basinger, Eric Johnson, Rita Ora
Žanr: Romantika, draama
Kestus: 1h 58 min
Kinodes alates: 10.02.2017
Nähtud: 09.02.2017
Minu hinnang: 2/5
Kui aus olla, siis mulle esimene osa üpris meeldis, sest see suutis kesisest materjalist kogu pisukese mahlase välja imeda ja päris asjaliku tulemuse kokku pressida. Otse loomulikult ei olnud nähtav realistlik, väärt kinokunst ning mitte mingil juhul ei tohtinud seda tõsiselt võtta, kuid tegu oli siiski tervikliku looga -- guilty pleasure fantaasia, mida naised kappidesse kinni naelutatuna hoidsid. Ei midagi rohkemat ega vähemat. Kas õudusfilme materdatakse sellepärast, et nad on õudsed, kas märulifilme sellepärast, et nad on täis kätši? Ei, seega miks tümitada teatud naiste salafantaasiat sellepärast, et see tee suurele ekraanile leidis ja naisi häppiks tegi?
Lähtudes esimese filmi edust, olid kaks järge garanteeritud. Eeldamata grammigi mingit pahviks löövat filmikunsti või geniaalset süžeed, oli järg aga üks gigantne hunnik pettumust. Esimene osa toimis, sest tas eksisteeris mingi narratiiv, mingi kulminatsioon ning mingigi strukuur ja, tänu sellele, teelusikatäis usutavust. Uues filmis aga puudus igasugunegi loogika, kondikava või haripunkt. Põhimõtteliselt vaatasin ma kaks tundi kuidas üks kentsakas paar lihtsalt kurameeris, ei mingit sissejuhatust, pingetõusu, konfliktilahendust ja haripunkti (ei no, n-ö haripunkte tuli ette küll, aga mitte sellises formaadis nagu mina eeldasin...). Olematu loo sisse suruti otsekui reklaamipausidena iga kindla aja tagant ka mõned kliinilised seksistseenid -- tegu ju ikkagi sarja tõmbenumbriga. Kahjuks puudus seekord aga kahe näitleja vahel keemiaraasuke, mis veidigi oleks stseenid elektriliseks teinud ning vähendanud nende kvoodi täitmise eesmärgi maitset.
Tänu kõigele eelnevale, hakkasid pindudena mu tagumikku torkima igasugu absurdsed olukorrad, süžee kulgemised ja lausa totakad lahendused, mis mind niiväga häirinud ei oleks, kui filmis oleks olnud tsipagi klassikalist ülesehitust. No näiteks, Ana oli vast kuu aega assistendi ametipostil, ja siis äkki sai oma ülemuse koha, kui viimane... ootamatult lahkus. Kas tõesti on võimalik karjääriredelil alumiselt pulgalt kõrgeimale tõusta nagu naksti? Ei säranud ta selleks oma mõtetega vajalikus koguses ka mitte üks teps! Siis, okei, saan aru, et Ana meeldis kõigile meestele (no, naiste fantaasiafilm ju ikka), kuid et ta ainult psühhosid ligi tõmbas oli imelik. Ja miks oli vaja ühest teha ootamatult täielik sitakott, ainult, et teist virtsahunnikut (Christian) paremas valguses näidata? Võib-olla, oli eesmärgiks näidata viimast kui koopameest oma naist kaitsmas (see ju ka pop unistustematerjal)? Ja, otse loomulikult, oli Christianil mitu ogarat eksi, kes mõlemad küsisid Analt väga asjakohase küsimuse: "Mis on sinul, mida meil ei ole?" Seda arutlesin mina ka ja vast kõik saalisolijad lisaks.
Ja veel, mees oli sügava lapsepõlve traumaga ning sellega oli tal aidanud silmitsi seista ja leevendada sado-maso elustiil. No aga miks on vaja psühholooge, ravi või sado-maso, kui on olemas Ana, kes on nagu imerohi. Christian avastab, et suudab kõik õudused niisama lihtsalt seljataha jätta, kui vaid Ana temaga on nõus olema. Tõesti? Esimeses osas sai Ana ise šoki, kui teda piinatoas nüpeldati, kuid nagu teflonpann, ei õpi ta sellest midagi ja uues filmis keksib vabatahtlikult sinna ruumi tagasi ja nõuab kelmikalt veel portsjone piinaputru. Äkitselt oli tagumiku laksamine eriti meeldiv ja tema entusiasm igasugu veidruste vastu lausa koomiline. Ka paari suhe ei olnud just eriti edasi arenenud ning kui tundus, et nad jõuavad lausa arutlemise tasandile, pani mees vestlusele joone alla, dikteerides naisele, kuidas viimane peab käituma. Naine vastas alati sõjakalt "ma ei tee mida sa tahad!" ja siis tegi lõpus ikkagi just seda mida mees nõudis! Neid ei saanud isegi vaidlusteks nimetada, sest Ana ja Christiani puhul oli paar sekundit hiljem olukord nagu midagi polekski juhtunud või siis hüpati sängi ning kõik eelnev ununes. Filmi kirsiks tordil oli aga hetk, kui Christian oma helikopteriga täitsa muuseas alla kukub ja kõik arvavad, et ta on surnud. Terve pere nutab koos ja siis avaneb uks ning seksikalt räpakas Christian sammub sisse ja mühatab "mis toimub"? Kogu see seik võttis vast kümme minutit. Miks see vajalik oli? Et lisada draamat? Mõju oli aga vastupidine, sest mind ajas see pigem pihku itsitama.
Tegu oli tüüpilise või ebatüüpilise (oleneb kellelt küsida) fantaasiaga: rikas mees, muudkui tuleb, kaitseb ja on macho, väidab, et naine on eriline ja kõigist eelmistest teistsugune, on nõus ükskõik mida naise jaoks tegema, tahab kokku kolida, palub naiseks jne jne. Ma saan suurepäraselt aru filmi eesmärgist ja olemusest, kuid see ei ole vabanduseks, kui lugu liialt ulmemaailma kaldub ja konkreetset raami väldib. Sellise laialivalguva imala jamaga kaotab tulemus üldse mingi tõsiseltvõetava mõtte ja nähtav on lihtsalt piinlik. Jah, Ana on piisavalt iseloomutu ja toimuv umbmäärane, et iga vaataja saab ennast tema positsiooni projekteerida ja unistada, et ongi ihaldatud kaunitar, kuid kas sellist fantaasia suurele ekraanile toomist naised tahtsidki? Kas nii üle usutavuse piiri minemist oligi neil vaja? Ma siiralt arvan, et mitte.
Peab aga välja tooma ka positiivset ning taaskord olin üllatunud, kuidas Dakota Johnson suutis oma karakterit, nii hästi kui roll seda üldse võimaldab, esitada. Tema versioon Anast mulle imponeeris ja tänu sellele sain natukegi aru, miks kõik seda ilmetut ja üksluist naist niiväga jahivad. Film nägi ise ka stiilne välja ning pidevad pop-muusika valikud meeldisid mulle ka. Alt ei vedanud ka publik, kes on kindlasti üks põhjustest, miks sarja just kinos tahan näha. Pidevad oiged, awww-hüüded ja muud reaktsioonid olid lõbusateks taustalisadeks. Ekstra punktid tüdrukule, kes minu seljataga iga ekraanil toimuva eriidiootsuse peale hämmeldunult "džiižus" kommenteeris.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Lähtudes esimese filmi edust, olid kaks järge garanteeritud. Eeldamata grammigi mingit pahviks löövat filmikunsti või geniaalset süžeed, oli järg aga üks gigantne hunnik pettumust. Esimene osa toimis, sest tas eksisteeris mingi narratiiv, mingi kulminatsioon ning mingigi strukuur ja, tänu sellele, teelusikatäis usutavust. Uues filmis aga puudus igasugunegi loogika, kondikava või haripunkt. Põhimõtteliselt vaatasin ma kaks tundi kuidas üks kentsakas paar lihtsalt kurameeris, ei mingit sissejuhatust, pingetõusu, konfliktilahendust ja haripunkti (ei no, n-ö haripunkte tuli ette küll, aga mitte sellises formaadis nagu mina eeldasin...). Olematu loo sisse suruti otsekui reklaamipausidena iga kindla aja tagant ka mõned kliinilised seksistseenid -- tegu ju ikkagi sarja tõmbenumbriga. Kahjuks puudus seekord aga kahe näitleja vahel keemiaraasuke, mis veidigi oleks stseenid elektriliseks teinud ning vähendanud nende kvoodi täitmise eesmärgi maitset.
Tänu kõigele eelnevale, hakkasid pindudena mu tagumikku torkima igasugu absurdsed olukorrad, süžee kulgemised ja lausa totakad lahendused, mis mind niiväga häirinud ei oleks, kui filmis oleks olnud tsipagi klassikalist ülesehitust. No näiteks, Ana oli vast kuu aega assistendi ametipostil, ja siis äkki sai oma ülemuse koha, kui viimane... ootamatult lahkus. Kas tõesti on võimalik karjääriredelil alumiselt pulgalt kõrgeimale tõusta nagu naksti? Ei säranud ta selleks oma mõtetega vajalikus koguses ka mitte üks teps! Siis, okei, saan aru, et Ana meeldis kõigile meestele (no, naiste fantaasiafilm ju ikka), kuid et ta ainult psühhosid ligi tõmbas oli imelik. Ja miks oli vaja ühest teha ootamatult täielik sitakott, ainult, et teist virtsahunnikut (Christian) paremas valguses näidata? Võib-olla, oli eesmärgiks näidata viimast kui koopameest oma naist kaitsmas (see ju ka pop unistustematerjal)? Ja, otse loomulikult, oli Christianil mitu ogarat eksi, kes mõlemad küsisid Analt väga asjakohase küsimuse: "Mis on sinul, mida meil ei ole?" Seda arutlesin mina ka ja vast kõik saalisolijad lisaks.
Ja veel, mees oli sügava lapsepõlve traumaga ning sellega oli tal aidanud silmitsi seista ja leevendada sado-maso elustiil. No aga miks on vaja psühholooge, ravi või sado-maso, kui on olemas Ana, kes on nagu imerohi. Christian avastab, et suudab kõik õudused niisama lihtsalt seljataha jätta, kui vaid Ana temaga on nõus olema. Tõesti? Esimeses osas sai Ana ise šoki, kui teda piinatoas nüpeldati, kuid nagu teflonpann, ei õpi ta sellest midagi ja uues filmis keksib vabatahtlikult sinna ruumi tagasi ja nõuab kelmikalt veel portsjone piinaputru. Äkitselt oli tagumiku laksamine eriti meeldiv ja tema entusiasm igasugu veidruste vastu lausa koomiline. Ka paari suhe ei olnud just eriti edasi arenenud ning kui tundus, et nad jõuavad lausa arutlemise tasandile, pani mees vestlusele joone alla, dikteerides naisele, kuidas viimane peab käituma. Naine vastas alati sõjakalt "ma ei tee mida sa tahad!" ja siis tegi lõpus ikkagi just seda mida mees nõudis! Neid ei saanud isegi vaidlusteks nimetada, sest Ana ja Christiani puhul oli paar sekundit hiljem olukord nagu midagi polekski juhtunud või siis hüpati sängi ning kõik eelnev ununes. Filmi kirsiks tordil oli aga hetk, kui Christian oma helikopteriga täitsa muuseas alla kukub ja kõik arvavad, et ta on surnud. Terve pere nutab koos ja siis avaneb uks ning seksikalt räpakas Christian sammub sisse ja mühatab "mis toimub"? Kogu see seik võttis vast kümme minutit. Miks see vajalik oli? Et lisada draamat? Mõju oli aga vastupidine, sest mind ajas see pigem pihku itsitama.
Tegu oli tüüpilise või ebatüüpilise (oleneb kellelt küsida) fantaasiaga: rikas mees, muudkui tuleb, kaitseb ja on macho, väidab, et naine on eriline ja kõigist eelmistest teistsugune, on nõus ükskõik mida naise jaoks tegema, tahab kokku kolida, palub naiseks jne jne. Ma saan suurepäraselt aru filmi eesmärgist ja olemusest, kuid see ei ole vabanduseks, kui lugu liialt ulmemaailma kaldub ja konkreetset raami väldib. Sellise laialivalguva imala jamaga kaotab tulemus üldse mingi tõsiseltvõetava mõtte ja nähtav on lihtsalt piinlik. Jah, Ana on piisavalt iseloomutu ja toimuv umbmäärane, et iga vaataja saab ennast tema positsiooni projekteerida ja unistada, et ongi ihaldatud kaunitar, kuid kas sellist fantaasia suurele ekraanile toomist naised tahtsidki? Kas nii üle usutavuse piiri minemist oligi neil vaja? Ma siiralt arvan, et mitte.
Peab aga välja tooma ka positiivset ning taaskord olin üllatunud, kuidas Dakota Johnson suutis oma karakterit, nii hästi kui roll seda üldse võimaldab, esitada. Tema versioon Anast mulle imponeeris ja tänu sellele sain natukegi aru, miks kõik seda ilmetut ja üksluist naist niiväga jahivad. Film nägi ise ka stiilne välja ning pidevad pop-muusika valikud meeldisid mulle ka. Alt ei vedanud ka publik, kes on kindlasti üks põhjustest, miks sarja just kinos tahan näha. Pidevad oiged, awww-hüüded ja muud reaktsioonid olid lõbusateks taustalisadeks. Ekstra punktid tüdrukule, kes minu seljataga iga ekraanil toimuva eriidiootsuse peale hämmeldunult "džiižus" kommenteeris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar