Teisipäev, 3. jaanuar 2017

Teater: "Eikellegimaa" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Head uut aastat!

Pealkiri: Eikellegimaa
Originaalpealkiri: No Man's Land
Teater: London National Theatre LIVE Coca Cola Plazas
Kestus: 2h 30 min
Millal nähtud: 15.12.2107
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Millest siis täpsemalt antud etendus kõneles, sellele ma lõplikult sõrme peale panna ei suutnudki, kuid kui laval figureerivad meistrid Ian McKellen ja Patrick Stewart, siis minupoolest võivad nad seal ette lugeda kasvõi telefonikataloogi. Minu tähelepanu on igati garanteeritud. Mööda ei saa vaadata ka meeste päriselu tugevast ja vahvast sõprusest, mille keemia kandus üle ka tegelastele ning nendevahelistele dialoogidele, muutes õhkkonna soojemaks ja särtsakamaks. Kindlasti oli antud faktor paljudele see, mis tükki vaatama meelitas.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Millest aga näidend rääkis? Põhimõtteliselt, kohtuvad pubis kaks meest (Hirst ja Spooner, vastavalt Patrick Stewart ja Ian McKellen), hakkavad jooma, jätkavad joomist Hirsti kodus, nendega ühinevad veel kaks meest, ning kogu kupatust seovad igasugu veidrad ja vähem veidramad vestlused ning filosofeerimised. Minu jaoks siduvaimaks faktoriks kentsakalt laialivalguvate teemade kõrval oli aga alkohol. Mehed muudkui kulistasid ja sellest tulenevalt kerkisid esile ka jutud ning olekud. Ja eks suurt hulka arusaamatusi vaatajale saabki seletada tõsiasjaga, et mehed oli mingitel hetkedel päris pange vajunud. Võib-olla oligi kogu tükk üks sugrimugrist alkoholimõjude demonstratsioon? Veel panin tähele, et ülesteks teemadeks olid ka vananemine, dementsus, möödunud aegade meenutamine ning sealsed varjud. Oli ilmselge, et üks taat, Hirst, oli murdumise äärel, ta küll tõusis vahelduva eduga pinnale, kuid siis jälle vajus sohu. Ja ega tema kaaslased just stabiilset ja turvalist keskkonda tema mäluaukudele ning mõistuse väljalülitamistele ei pakkunud.

Mis oli aga tüki eesmärk ja mis tegelikult pealiskaudse all toimus? Selles osas selgusele jõudmine oli komplitseeritud, sest kui aus olla, ei saanud ma üks ühele konkreetselt siiani aru mis olid tegelaste sihid, mis oli üldiselt süžee tagamõte, miks käituti nii nagu ette tuli, kas Hirst ja Spooner ikkagi tundsid siis üksteist või mitte, mis oli kahe n-ö koduabilise tegelik roll ja motiivid, kas viimased olid sulid, kallimad või lihtsalt kummalised tegelinskid, millest pobises Hist kui ta taaskord oma mõtete alla mattus, miks Spooner ikkagi ööseks luku taha pandi kui algselt taheti tast lahti saada, mis hoidis kolme meest majas, mis ei olnud nende kodu, ning kõigi päringute ema: mida tükk vaatajale lõppkokkuvõttes öelda tahtis? Ma ei poolda seda, et lavastus, film, teos jne peab alati kõik publikule puust ette ja punaseks tegema või alati isegi kindlat sõnumit omama, kuid sümboolse kargu näol oleks ma väga hinnanud natuke tuge eelnevate küsimuste vastamise tarbeks. Seoses pideva soisel pinnal kõndimise oleku tõttu, teadmata, mis toimub ja toimuma hakkab, oli tüki õhkkond aga närvikõditavalt pingeline, mis mulle omajagu peale läks. Teisalt oli lavaltoimuv aga ka piisavalt kentsakalt koomiline, et nähtavat mitte liialt tõsiselt võtta.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Suurem osa tüki esimesest vaatusest kuulus vaieldamatult Spoonerile, kelle monoloogi sai näiteks järjest kuulda tubli paarkümmend minutit pärast stardipauku. Tema muudkui mulises ja rüüpas vägijooki, samal ajal kui kohmakas, nõutu olemisega ja paar silpi vahele poetav Hirst võõrustajana oleks mind küll oma osavõtmatusega minema peletanud. Teist meest aga see ei heidutanud, sest ilmselgelt nautis ta kooslust oma hääle kõlast ja kvaliteetsest märjukesest ning ei lasknud end millestki segada. Ka mulle meeldis teda kuulata. Ian McKellen on selline vimpkajoonega mõnusalt muhe näitleja ning Patrick Stewart jagab samu jooni, kuid on ka tsipake väljapeetum ja meeldivalt formaalsem, moodustades aga vastupandamatu paari. Olles pika vindumisega, ärkab ka Hirst üks hetk ellu ja siis võib ta vabalt mulisemislembusega seoses Spooneriga võistelda. Kui mehed aga ühele tasemele maanduvad ning mõlemad ühel ajal rääkimisagarad suudavad olla, on tulemuseks tempokas, vaimukas ja teravmeelne dialoog meeste lapsepõlve mälestusest, kus üks püüab teist üle trumbata. Tegu oli ühe mu lemmik seigaga, mis aga ei varjutanud tõsiasja, et ma ei saanud kuidagi sotti, kas nad lihtsalt n-ö peksid segast või oli tegu tõestisündinud lugudega. Ka tundsin, et üks moment olin kahe tegelasega vaatamata kõigele kuidagi ühel lainel. Kahe noorema karakteriga, Fosteri ja Briggsiga, ma seda lähedust ei saavutanud, kuigi neid kehastanud Owen Teale ja Damien Molony olid igati tasemel ning püüdsid usinalt kahe legendiga sammu pidada. Nelja vahel oli kenasti tekkinud ka nähtav edukas grupi ja koostöö sünergia.

Lavakujundus oli paigutatud suhteliselt minimalistlikult ning kogu tüki tegevus toimus Hirsti elutoas. Seal leidusid mõned toolid, laud ja, mis peamine, baarikapp piraka alkoholivaruga. Ega enamat tarvis olnudki, sest neli näitlejat suutsid vaevatult kogu lavaruumi täita. Samas, pöörati iseäranis tähelepanu selle vähesuse detailidele, näiteks räägiti etendusele eelnevates intervjuudes kuidas ainuüksi võid sai spetsiifilisel viisil paigutatud, mis vastaks tüki 70ndate ajastule. Pärast etendust kogunesid lavastaja ja neli osatäitjat uuesti lavale, et võtta osa intervjuust, milles ka vaatajate küsimusi kaasati. Mehed olid avatud, sümpaatsed ja rääkisid värvikat ning intelligentset juttu.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar