Pühapäev, 22. jaanuar 2017

Kino: "Liitlased" ja "xXx: Käima tõmmatud"

Tervitus!

Seekord kinost!

Pealkiri: Liitlased

Originaalpealkiri: Allied
Režissöör: Robert Zemeckis
Näitlejad: Brad Pitt, Marion Cotillard
Žanr: Draama, romantika, sõjafilm
Kestus: 2h 05 min
Kinodes alates: 25.11.2016
Nähtud: 23.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Glamuurne, intriigidist pakatav ja romantiline „Liitlased“ oleks võinud olla, ja peaaegu oligi, igati märkimisväärne lisa omasuguste hulgas. Kogu pakett oli üpris paljulubav: andekad ning ennast tõestanud näitlejad, intrigeeriv süžee täis pisaraid ja pinget, intensiivne armulugu, keeruline ning sisukas toimumisperiood, kaunid ja eksootilised filmimispaigad. Ega enamat ei olegi niiväga tahta, mis koosluse veelgi võimekamaks tõstaks. Kokkuvõttes mulle ka film meeldis ning ponnistus oli piisav, et igati soliidset kahetunnilist meelelahutust pakkuda. Minu silmis aga kukkus üks tegur välja äärmiselt pettumust valmistavalt. Faktor, mis oleks pidanud olema üks tugevamaid alustalasid. Selle tulemusena kannatas tegelaste vaheline keemia, loo emotsionaalne mõju vaatajale, romansi kaal muutus kergemaks ning üleüldse ei liigutanud nähtav mind niivõrd kui tal selleks potentsiaali leidus. Ehk siis, Brad Pitt oli rollis lausa nõutuks tegev. Siit ka…

Üks halb asi:

Kas ta on lasknud endale Botoxit näosse süstida või on ta lihtsalt kehvasti vananenud? Nimelt oli tema nägu tundevariatsioonitu ja kandis pidevalt vaid ühte ilmetut pilku, väikeste erisustega. Mees, kes oli armunud ja kelle naist ähvardati ning peeti reeturiks, ei oleks mitte kuidagi suutnud nii vaoshoidev olla, vähemalt väliselt paistvate tunnete poolest. Ma siiralt ei saanud aru, et ta armastas oma naist nii palavalt kui süžee viitas. Kuid ilmed ilmeteks, ka puine ja vaimuvaene oli tema üldine ülesastumine. Ei olnud näha, et ta oleks rolli juures hingega ja tundus panustavat minimaalselt, et tulemus veel kuidagi aktsepteeritav oleks. Kas ta on oma andest midagi kaotanud, kas tal pole seda kunagi olnudki ja nüüd tõusis tõsiasi pinnale või oli tal täiesti ükskõik mida ta tegi ja ei teinud? Mitte, et ma kunagi meeletu Brad Pitti austaja oleks olnud, kuid mis on saanud kunagisest ekraanihurmurist?

Üks hea asi:

Marion Cotillard on nii klassikalises võtmes kui tänapäevasest vaatevinklist ikka üks kaunis naine küll. Mis teeb ta aga veelgi veetlevamaks on anne ning tema oskus olla, vähemalt antud filmis, samaaegselt nii kättesaamatu Elsa kui ka pehme ja emalik. Ehk siis suutis ta end esitada üks hetk kui haavatav ja armastav elu hammasratastevahele jäänu, siis aga transformeerus ümber pea püsti enesekindlaks femme fatale’iks. Ta oli oma olemuselt, väljanägemiselt ja oskuselt ideaalne valik antud karakterile ning kui vaid partner oleks samavõrd tasemel valik olnud, siis oleks filmi tase tunduvalt kõrgem. Hetkel tundus, et naine andis parima ja püüdis kompenseerida mehe enda järgi lohisemist. Viimase kaal oli aga liialt ränk, et edukat tasakaalu saavutada.



------------------------------------------


Pealkiri: xXx: Käima tõmmatud
Originaalpealkiri: xXx: The Return of Xander Cage
Režissöör: D.J. Caruso
Näitlejad: Vin Diesel, Donnie Yen, Deepika Padukone, Nina Dobrev, Ruby Rose, Kris Wu
Žanr: Action
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 20.01.2017
Nähtud: 21.01.2017
Minu hinnang: 1.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Oh jummel, ma pole vist ammu enam midagi nii naeruväärselt idiootset näinud. Oma viis inimest lahkus saalist keset filmi ning ka mul oli tunne, et seekord pühin ma oma elust oma paari tunniga tagumikku. Ma ei ole kaugeltki filmigurmaan, ehk siis ei oota ma alati kvaliteetlinateoseid, sest ka ajuvabale meelelahutusele on maailmas ruumi ja vajadust. Žanr "action", aga ei pea olema vabanduseks ning õigustusekatteks sellisele hunnikule ekskremendile, sest ka märulifilmid võivad olla igati soliidsed, asjalikud ja sisutihedad. Antud üllitis ei olnud aga ka kahjuks nii halb, et see oleks lausa hea, kuigi vahepeal midagi taolist kuskil helkis. See oli lihtsalt halb -- ääretult, meeletult ja vaieldamatult jabur jama!

Filmil puudus kübegi vettpidavast süžeest ning üks lööming ning üliebareaalne tagaajamine ajas teist taga. Tegu oli lausa ulmelaadse maailmaga, kus kõik olid Supermanid, verd ei eksisteerinud, füüsikaseadused ei mänginud rolli, videokassetimoodi junn oli üli-high-tech killer vidin, motikaga oli parem surfata kui surfilauaga, iga viimne kui üks naissoost isik filmis oli poolpaljas supermodell ning ööst sai päev ühe kaadri jooksul. Lugu oli täielik tohuvabaohu ning lausa multikalikult totakas ja ebausutav. Sellele võib läheneda võib-olla kui paroodiana spioonifilmidest, kuid kahjuks võttis ta ennast selleks liialt tõsiselt. Ka dialoog ajas mind nina krimpsutama, kubisedes stampväljenditest, mida taolistes filmides kuulda eeldaks ning mida ka heldelt jagati ("Guns, girls, global domination... Xander Cage is back" -- oeh!). Eriti piinlik oli vaadata kuidas rinnakas ja jubedas närakas kasukas, kuhu oli vist oma kolm inimest enne sisse ära surnud, iga naise macho unelm Vinnie, samalaadseid rinnakaid ja siresäärseid tibisid ära sebis. Taolisi stseene tuli ette omajagu ning ma tahtsin tooli alla vajuda, kuna need seigad olid nii kentsakalt koomilised, piinlikult kohmakad ja kõike muud kui seksikalt kelmikad.

Tegelaste rivi oli kui issanda loomaaed ning kui neist julgelt 75% eemaldada, siis ei oleks mingit vahet märganud. Lisaks puisele, ühe-karakteri-mehele ja don't-you-wish-your-boyfriend-was-hot-like-me Dominic Torettole, ups, Xander Cage'ile, leidus grupis mõttetu disko-asiaat, eesmärgitu nartsune paadialune, tantsiv tola ehk blond asiaat, mingi vist oli iirlasest kapp ja üks hullemaid olevusi keda ma ammu kinolinal kohanud: Becky. Nina Dobrevist tehti tüütu, pealetükkiva mölapidamatusega, kobakäpast, hirmust hiir püksis nohkar, kes tõi mus esile sama reaktsiooni kui küünte kraapimine tahvli vastu. Esile tooma peab aga ka õnnestunumaid tegelasi. Donnie Yen oli päris vinge tegija, Ruby Rose oli ka üpris badass ja Deepika Padukone oli vaieldamatult kuum ja kaunis naine. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar