Neljapäev, 5. jaanuar 2017

Teater: "Once Upon a Time in Estonia"

Tervitus!

Nüüd ka teatrist!

Pealkiri: Once Upon a Time in Estonia
Teater: Kinoteater
Kestus: 2h 30 min
Lavastaja: Henrik Kalmet, Diana Leesalu ja Paul Piik
Näitlejad: Argo Aadli, Indrek Ojari
Esietendus: 04.12.2016
Millal nähtud: 09.12.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Alates ajast, kui sattusin täitsa juhuslikult Linnateatrisse vaatama näidendit "Kivid sinu taskutes", kus minimalistlikul laval särasid mitmetes eri rollides Indrek Ojari ja Argo Aadli, on mulle kahe näitleja ühisettevõtmised laval kohustuslikud vaatamised. Kuigi julmalt harva, tuleb aeg ajalt siiski ette seda, kui kaks esmapilgul niivõrd erinevat, kuid omapärast ja andekat näitlejat taaskord ühte projekti satuvad. Järjekordne Jackpot on "Once Upon a Time in Estonia". Ütlen ka etteruttavalt, et tegu ei ole viimasel ajal auru kaotava monoetenduse või stand up’i laadse tükiga, vaid pigem siiski kahemehe näidendiga, mille esitamisel värskeid ja nutikaid elemente kaasatud.

Tegu oli minu esimese teatritükiga kinosaali paigutatuna ja peab tunnistama, et sõltuvalt muidugi näidendi kontekstist, on tegu avastamata kontinendiga näidendimaailmas. Kinosaal võimaldas mitmeid boonuseid, mida klassikaline teatrisaal alati ei pruugi pakkuda ning ei jätnud tegijaid konkreetselt millestki eriti märkimisväärsest ilma, mida ei oleks saanud lisadega lahendada. Iseäranis meeldis mulle nähtavus, sest teatris võib ridade kalle olla päris minimaalne ning kui ette sattub mõni kahe meetri mees, siis asub keset vaatevälja massiivne vari. Seda probleemi kinos just tihti ette ei tule. Samuti andis keskkond võimaluse kombineerida teater ja kino, ning minu meeldivaks üllatuseks, ei olnud tegu lihtsalt niisama naljaga pooleks kinosaali paigutatud tükiga, vaid markantse osa etendusest hõlmas mini mängufilm. Miinusena võib välja tuua, et kuna tegu oli suhteliselt piraka saaliga, siis võis lavastus sellesse kohati ära uppuda (mida suurem on saal, seda komplitseeritum on mulle lavastuse nautimine) ning ka valgustus ja akustika ei olnud võib-olla kõige ideaalsemad näidendi tarbeks.

Loo kontseptsioon oli üpris aktuaalne, kuigi tööpuudus ei ole fenomen, mis vast kunagi päevakorrast maas oleks. Indrek Ojari kehastatud mehe olukorra tegi eriti traagiliseks mitte oskuste puudumine, vaid vajaduse kadumine ja tehnoloogia meeletu areng. Nimelt kineskoopteleviisoritele spetsialiseerunud remondimees tänapäeval niiväga rakendust ei leia. Teine mees, Argo Aadli poolt esitatud, jagas saatust paljude pereisadega, kes on takerdunud keerulistesse aegadesse ning ei suuda ei ennast ega pere enam üleval hoida. Ei olnud aga kahtlustki, et mees oli igati heatahtlik ja püüdis anda parimat lapse nimel. Tõsiasi, et tema töökogemused olid lihttööde vallast, aga soovid end rakendada kõrgemal, siis sinna oligi koer maetud. Kuigi geniaalselt koomiline oli kuulda kuidas ta oma varasemaid töid eriti keeruliste ja uhkelt kõlavate pealkirjadega kirjeldas (a la hügieeni ja töökeskkonna hoolekande peaspetsialist, ehk maakeeli, koristaja). Ja nii ristuvadki Töötukassas kahe tööturu hammasrataste vahele jäänud mehe teed. Koos otsustatakse ohjad endi kätte haarata ja isepäi oma rahalist seisu parandada.

Meeste geniaalne plaan oli aga ämbritäie eneseirooniaga tegijate poolt, sest kes on siis kontingent, kes teenivad roppu raha, on armastatud, hinnatud ja kuulsad ning kes tegelikult mitte midagi keerulist ei tee, vaid niisama passivad ja nokivad nina ning raha muudkui voolab? No ikka näitlejad ja filmitegijad! Ehk siis haudub paaril plaan kokku klopsida film. Konutades magalarajoonis asetsevas endise remondimehe korteris, süües marineeritud seeni, hakkavad poisid ideesid õhku loopima. Ning see on ka koht, kus tükk eriti lõbusaks, ülemeelikuks ning lapsikult lahedaks muutus. Ott Kiivikast on võimatu unustada. Küll ammutatakse inspiratsiooni maailmakuulsatest linateostest nagu "Tähesõjad", siis aga liigutakse tagasi juurte juurde ehk jõutakse otsusele, et üllitis võiks ikkagi Eestimaa sugemetega olla. Selle just õige loo leidmiseks kaevutakse aga ajaloosse, kus figureerivad nii sakslased, venelased, kui meie enda suurkujud. Siis aga kodumaisesse ilukirjandusse, näiteks jõudis arutlusele  ka "Tõde ja Õigus". Viimase lainel olles juhtub peatselt ka pihtas põhjas. Kogu eelneva osa ajal muutuvad näitlejad eri isikuteks eri ajastutel – mulle tuli nostalgia peale, kuna otseseid paralleele oli võimalik tõmmata etendusega "Kivid sinu taskutes". Neid kärmeid ümberkehastumisi oli lust jälgida ning need kaks näitlejat on kahtlemata antud oskuses päris võimekad.

Peatselt liiguvad tegevused ideemaailmast praktikaks ning vaja on hakata filmirollide täitmiseks näitlejaid otsima. Castingud kukkusid välja aga umbes sellised mida talendisaadetes hulgaliselt ette tuleb: oma annet ilmselgelt ülehindav enesekindel lauljahakatis kohtub žüriiga, kes ei oska viimasega midagi peale hakata ja on nõutu. Siinkohal peab ütlema, et üks n-ö näitlejatest oli päris muhe tuulepeast tibi. Arvake ära kumb meestest teda kehastas? Otse loomulikult aga pakkusid need stseenid vaatajale äratundmisrõõmu ja nalja. Eriti pulliks läheb kogu kupatus ühtäkki aga kui suurte laenudega võetud varustusega viimaks filmi ülesvõtmine stardi sai. Saarepiiga bussis ja Andrus Vaarik toidupoes, olid päris meeldesööbivad seigad.

Kui esimese vaatuse ajal saatis tükki pidev naerulagin, siis teine vaatus tegu 100 km/h peal järsu pidurduse ja kukkus kaljult. Loosse tehti reaalsuskontroll ning esile keriksid tegelaste eramured, eriti Argo Aadli karakteri südamevalud. Tõsteti dramaatikat ning süžee tuletas meelde: olgugi, et tegu oli komöödiaga, olid tegelasteks siiski eludega rohkemal või vähemal määral puntras maadlevad isikud. Argipäeva eest ei lase põgeneda ka huumor. Kuigi, uued suunad lisasid näidendile varjundeid ning sügavust, oli üleminek siiski liialt äkiline ja paar kraadi liialt tõsine, et ülejäänuga edukalt sulanduda. Samas, said tegelased endast tänu sellele ka teisi külgi demonstreerida. Ei tasu aga peljata, et igapäeva mudast enam välja ei tuldagi, sest etenduse tipphetk oli alles ees.

Kas kaks õnnetusehunnikut suudavad siis oma Blockbusteri valmis vorpida? Muidugi, ning filmi saab nautida viimistletud ja lõpliku versioonina koheselt ka suurel kinoekraanil. Film, kus kõiki rolle mängivad taas Argo Aadli ja Indrek Ojari -- naine, mees, loom... vahet ei olnud, poisid täitsid kõik kingad. Kes oles võinud arvata, et nii väheste vahendite ja pea olematute tehniliste võimalustega saab luua ekraniseeringu ühest Eesti tuntuimast ja eepilisemast loost! Kahtlemata oli tegu ühe tohuvabaohuga, mis publikus naerunuppu lahti ei lasknud, kuid veidral kombel oli tegu päris okei tulemusega ja vahva punktiga etendusele.

Üleüldse oli etendus igati nauditav draamasugemetega komöödia. Eriline kiitus läheb dialoogile, mis oli mahlane, teravmeelne ja mõnus. Mulle meeldis ka, et tegu ei olnud lõikavalt sotsiaalkriitilise looga, mis kirjeldab töötuid ja nende katsumusi, eesmärgiga vaid sellele tegurile keskenduda ja selle põhjal süžee sõnumit ja tooni luua. Pigem võeti seda faktorit kui konteksti, näitamaks vaatajatele päiksekiirtega, lootustandvat ja positiivselt meelestatust propageerivat heatujutükki, milles eksisteerisid ja tõusid vahel esile ka tumedamad varjundid, mis lõid kontakti reaalsusega. Muidugi, puhusid lavastusele elu sisse Argo Aadli ja Indrek Ojari, kes esinesid just nii suurepäraselt nagu alati.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar