Esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Etendus: "Onegin"

Tervitus!

Vahelduseks klassikat!

Pealkiri: Onegin (John Cranko ballett Aleksandr Puškini ainetel)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 19.03.2015
Millal nähtud: 19.11.2016
Minu hinnang: 4.5/5

pilt opera.ee kodulehelt

Lugu Jevgeni Oneginist on teadatuntud ja kõrgelt hinnatud klassika. Minusugusele, helgemate saatuste poole kaldu lugejale, aga ei ole see kunagi väga südamelähedaseks pugenud või isegi on mul kohati keeruline selle meeletut fenomeni mõista. Kui ma saan valida, siis eelistan lugusid, kus paistab vahelduva eduga ka päike ning peategelane ei lähtu ainult enda soovidest ja ihadest, olles arrogantne tundetu nolk, kes aga üks hetk saatuselt julmalt vastu näppe saab. Teisalt aga, garanteerib süžee interpreteerimine balletivormi minu külastuse ja piletiraha küll. Ning olgu kuidas mu isiklike tunnetega antud loo suunas on, siis antud versiooni läksin äärmiselt hea meelega vaatama. Minuga ühines ka sõbranna oma abikaasaga. Viimasele oli tegu elu esimese ballettiga.

pilt opera.ee kodulehelt
Kõigepealt peab tõdema, et visuaalselt, just kostüümide ja kujunduse poolest, oli tegu suurepärase pakendiga loo keskkonnale. Kujundus oli minimalistlik, kuid peen ja aristokraatlikku sisustust edukalt imiteeriv, koos ajakohaste detailidega. Näiteks, Tatjana magamistoa mööbel, kus lavale sai paigutatud kirjutuslaud, kapp, voodi, sirm ning muu pudipadi, ja päikeseline elutuba, kust ei puudunud tooni loov korvmööbel. Mitmes stseenis hoolitsesid kujunduse eest aga vaid kaugel taustal seisvate puude siluetid, mis andsid tantsijatel võimaluse olla ainiti tähelepanukeskpunktis ning mis sobisid ka ideaalselt vastavate stseenidega. Ühes oli näiteks vajalik luua pingeline, raskemeelne ja ahastama panev õhkkond -- pahaendelised puude varjud, tumedatoonilisel laval, koos sumeda kuuga oksade küüsis taevas, seda kenasti ka võimaldasid. Siiski, röövisid kõige enam mu pilku kleidid, iseäranis Tatjana punane, puhvis ja väljapeetult ahvatlev ballikleit, mis koos naisega muinasjutuliselt üle saali liugles. Ka mehed olid viksis ja vormis sõjaväemundrilaadsetes komplektides või šikkide pintsakutega varustatuna. Konkreetse balleti tantsijaid oli detailideni lihvitud kostüümide tõttu ekstra tore jälgida. Väidetavalt on "Onegin" ka Estonia kallim ballett. Kujunduse ja kostüümide osast kulukuses saab ennast harida siit.

Miks tahavad naised alati neid, kes neid ei taha, ja mehed ei taha just neid kes neid tahavad, ning vastupidi? Ja miks tahame alles siis neid, kui nood enam meid ei taha? Saatuse iroonia on terav ja halastamatu, kuid antud loos on tulemused traagilised. Kuigi loo peategelane läbib katsumused terve nahaga, on ta sisemine maailm varemeis, teades, et nooruse kõrkuse tagajärjel kaotas ta võimaluse olla tõeliselt armastatud kauni, truu ja kullakaalu naise poolt. Loos on Onegin tegelikult midagi kurikaela või antikangelase laadset ja Tatjana n-ö kangelanna. Samas aga ei saanud ma maha suruda tundeid, mis panid mind balletti vaadates mehele siiralt kaasa tundma, kuna aastatega inimesed muutuvad ja tihtipeale ka kahetsevad ning häbenevad südamest oma kunagist vääritut käitumist. Anda kellelegi teine võimalus, ei ole taunimist väärt, vaatamata sellele, et mehe hingel oli muuhulgas ränk vereplekk. Kahjuks, oli aga rong juba ammu läinud, mis tegi paari kohtumise veelgi valulikumaks, sest vaatamata mõlema tegelikele emotsioonidele, oli nende ühine tulevik võimatu.

pilt opera.ee kodulehelt
Evolutsioon toimus ka peategelaste paaristantsudes, mis suurepäraselt peegeldasid suhte arengut. Esimestel kohtumistel oli mees sisemiselt otsekui lapseeas marakratile iseloomulikult hooletu, taktitundetu ja oma tülpimuses, kas tahtlikult või tahtmatult, pahatahtlik. Pealtnäha suutis ta jääda viksiks ja viisakaks ning Tatjanaga ka ühe reserveeritult ja kübekese uudishimuga, naise poolt andva, mehe poolt blokeerivalt jaheda, etteaste teha. Tütarlaps armus, Onegin aga leidis uue mänguasja millega viivuks oma igavust peletada. Oma turvalises toas lasi Tatjana oma unistused valla ning reaalsusele vastandina oli paariline seekord õrn, arvestav ja salapäraselt muinasjutuline. Tegu oli etenduses süütult romantilise ja unelevalt maagilise tantsuga. Tegelikkuses tagasi, oli mees Tatjanaga tantsuplatsil heal juhul viisakalt ükskõikne. Naise illusioonid purunesid armastuskirja julmal tagasilükkamisel. Helendava kuu ja pimeda salu taustal, paari ühissammude ajal, oli väljaspool naise unelmaid esimest korda tunda mingeidki vastastikuseid emotsioone -- hirm ja ahastus versus fataalsus ja otsusekindlus.

Aastaid hiljem oli Tatjana suurejooneliselt õide puhkenud ning tema selg oli sirgem, pea püsti ning tagasihoidlikust maatüdrukust oli saanud imetlusväärne naine, kes pani meeste päid pöörama. Seda uut ja ootamatut muutust suutis baleriin ka imeliselt esile tuua. Naise elegantne ja graatsiline etteaste oma abikaasaga oli võrratu ja pilkunaelutav. Meest ei pannud ma tähelegi, silmad nägid vaid punast kleiti ja selles olevat kaunitari. Etenduse kulminatsioon toimus aga naise buduaaris, kus lõpuks täiskasvanuks saanud Onegin nüüd omakorda varem ärapõlatud kallimale armastusekirja saatis. Järgnes üks kirglikumaid, tundeküllasemaid ja kaasahaaravamaid paaristantse, mida ma vist eales näinud. Lükates-tõmmates, lähenedes-kaugenedes ja enese emotsioonide väljalaskmises ning allasurumises, jagades mitmeid tuliseid embusi, tiirles paar meeleheitlikult üksteise ümber. Ning kui ma tõesti mõtlesin, et äkki seekord Tatjana murdub ja annab järele -- siis tegi naine järsult südame kalgiks ja näitas mehele ust.

Üldiselt oli tegu viimistletud, peene ja visuaalselt iga detailini läbimõeldud ballettiga. Süžee oli esitatud sirgjooneliselt ja kergesti jälgitavalt, kuid samas ka paeluvalt ja meelihaaravalt. Vastandina ooperiversioonile, toodi lugu vaataja ette lihtsakoeliselt ja kompaktselt. Minu üllatuseks meeldis ballett ka sõbranna mehele, kes ei ole väidetavalt tulevikus vastu veel kord mõnda balletti külastada. Põnev oli ka tõdeda kui erinevaid aspekte laval jälgisime mina ja sõbranna ning tema mees. Minu pilku pälvisid näiteks kleidid, tema aga oli hulga tehnilisem ning peatus palju tantsutehnikal, osates välja tuua, kes oli parem tantsija ja kes vähem. Väga huvitav kogemus igatahes meile kõigile!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar