Ja jälle kinost!
Pealkiri: Rogue One: Tähesõdade lugu
Originaalpealkiri: Rogue One: A Star Wars Story
Režissöör: Gareth Edwards
Näitlejad: Felicity Jones, Diego Luna, Forest Whitaker, Donnie Yen, Ben Mendelsohn
Žanr: Seiklus, action, ulmefilm
Kestus: 2h 13 min
Kinodes alates: 16.12.2016
Nähtud: 17.12.2016
Minu hinnang: 2.5/5
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!
Jah, on igati arusaadav, et Disney tahab Tähesõdade õiguste ostmiseks kulunud miljardeid kärmelt tagasi taskusse teenida, kuid kas see film tõesti oli vajalik? Lugu, mille lõpp oli ju tegelikult teada (originaaltriloogias ühe lausega miniti seda), mille tegelased olid paljuski värvitud klišeehunnikud (leidus ka üksikuid pärleid), süžeerada oli ette teada või aimatav ning tekst, lähenemine ja närvikõdi olid liialt ohjeldatud, et mind grammigi pahviks lüüa. Puudus ka igasugune asjalik huumor, vähemalt ma ei mäleta, et kogu filmi jooksul oleks keegi mõne mahlase killu maha pannud. Otse loomulikult, oli visuaalselt tegu muljetavaldava filmiga, mis avardas Tähesõdade maailma uute planeetide, asukate ja vaatenurkadega, kuid ma ei ole piisavalt suur sarja austaja, et vaid nende kübekestega rahule jääda. Patsutusena õlale pean tegijaid kiitma aga selle eest, et pärast mitmekümmet aastat avalikku ja pihku itsitamist, seletati niivõrd kuivõrd usutavalt, kuidas ikka gigantsele Surmatähele vaid ühe pauguga üks-null tehti. Üldiselt, olen ma aga siiralt üllatunud, et seda lisa legendaarsesse ulmemuinasjuttu niivõrd kõrgelt hinnatakse ning reaktsioon on valdavalt positiivne. Minu jaoks oli lugu lihtsalt igav ja ebavajalik.
Üks halb asi:
Kuigi ka süžee oli minu jaoks kohati kuiv ja lahja, olid seda peamiselt enamused tegelased. Kurb on olukord, kus robot on huvitavam kui ükski teine inimtegelane. Okei, pime jedilaadne sauamees ja tema kamraad olid ka päris lootustandvad. Ma ei saa eitada, aga et minu jaoks üldiselt kõige olulisemale faktorile, tegelaste arendamisele ja intrigeerivate karakterite loomisele, panustati ilmselgelt kõige vähem. Seda eriti peategelasele, kes astus üles küll kauni Felicity Jones’i kehastuses, kuid oli kui jõulukuusk ilma kaunistustega – ajas asja ära, kuid ilma igasugu võluta. Isegi kurikael jäi kuidagi mannetuks.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Jah, on igati arusaadav, et Disney tahab Tähesõdade õiguste ostmiseks kulunud miljardeid kärmelt tagasi taskusse teenida, kuid kas see film tõesti oli vajalik? Lugu, mille lõpp oli ju tegelikult teada (originaaltriloogias ühe lausega miniti seda), mille tegelased olid paljuski värvitud klišeehunnikud (leidus ka üksikuid pärleid), süžeerada oli ette teada või aimatav ning tekst, lähenemine ja närvikõdi olid liialt ohjeldatud, et mind grammigi pahviks lüüa. Puudus ka igasugune asjalik huumor, vähemalt ma ei mäleta, et kogu filmi jooksul oleks keegi mõne mahlase killu maha pannud. Otse loomulikult, oli visuaalselt tegu muljetavaldava filmiga, mis avardas Tähesõdade maailma uute planeetide, asukate ja vaatenurkadega, kuid ma ei ole piisavalt suur sarja austaja, et vaid nende kübekestega rahule jääda. Patsutusena õlale pean tegijaid kiitma aga selle eest, et pärast mitmekümmet aastat avalikku ja pihku itsitamist, seletati niivõrd kuivõrd usutavalt, kuidas ikka gigantsele Surmatähele vaid ühe pauguga üks-null tehti. Üldiselt, olen ma aga siiralt üllatunud, et seda lisa legendaarsesse ulmemuinasjuttu niivõrd kõrgelt hinnatakse ning reaktsioon on valdavalt positiivne. Minu jaoks oli lugu lihtsalt igav ja ebavajalik.
Üks halb asi:
Kuigi ka süžee oli minu jaoks kohati kuiv ja lahja, olid seda peamiselt enamused tegelased. Kurb on olukord, kus robot on huvitavam kui ükski teine inimtegelane. Okei, pime jedilaadne sauamees ja tema kamraad olid ka päris lootustandvad. Ma ei saa eitada, aga et minu jaoks üldiselt kõige olulisemale faktorile, tegelaste arendamisele ja intrigeerivate karakterite loomisele, panustati ilmselgelt kõige vähem. Seda eriti peategelasele, kes astus üles küll kauni Felicity Jones’i kehastuses, kuid oli kui jõulukuusk ilma kaunistustega – ajas asja ära, kuid ilma igasugu võluta. Isegi kurikael jäi kuidagi mannetuks.
Üks hea asi:
Põnev oli avastada muid tegelasi, peale Skywalkerite pere ja nende lähedasi, vahelduseks fookuses. Näiteks, võimaldas see uue vaatevinkli tavaliste mässuliste seltskonda. Ei tasu aga karta, et keegi galaktika kurikuulsaimast perest etteastet ei tee, Darth Vader nimelt ei häbene headele kuttidele ka selles osas säru teha. Õnneks ei võtnud tema famiilia aga filmi taaskord üle. Üldiselt olid kokkupuutepunktid originaalfilmidega kenasti klapis ning nende süžeeliine ja tegelasi ei kasutatud üleliia ära.
-----------------------------------------------
Pealkiri: Assassin's Creed
Originaalpealkiri: Assassins Creed
Režissöör: Justin Kurzel
Näitlejad: Michael Fassbender, Marion Cotillard, Jeremy Irons, Brendan Gleeson
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 30.12.2016
Nähtud: 27.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!
Oh, seda vaest järjekordset arvutimängufilmikest, mis nagu rodu eelnevaid ei suutnud, vaatamata suurepärasele väljavaatele, ikkagi n-ö nõidust murda, saavutamata finantsilist ja kriitilist edukübekest. Filmi laidavad nii mängude fännid, kriitikud kui tavalised kinoskäijad. Selle sarjamislaadungi juures ütlen ma nüüd aga midagi šokeerivat: mulle see hiigel õnnetusehunnik isegi meeldis! Või vähemalt suutsin ma eelarvamused ja kõrged ootused saali ukse taha jätta ja nähtavat võtta sellena, mis ta minu silmis olema peaks: puhas ja ajuvaba ajalooliste ja fantaasia sugemetega vahva madinalugu. Jah, mitmete faktoritega pandi täiega puusse ning süžee ja dialoog – tegelt, kogu stsenaarium – olid lahjad ja lödijad nagu ülekeedetud spagetid. Siiski, näitlejad olid kõvad ja püüdsid punnitada välja parimat. Iseäranis Michael Fassbender sobis rolli nagu valatult.
Lugu ise suutis mind jõudsalt kaasa haarata ning, kuigi paljud väidavad, et stseenid vanas ajas olid hulgaliselt paeluvamad kui kaasaeg või isegi ainsad filmi päästa püüdvad detailid, siis mulle kombinatsioon neist kahest perioodist, edasi-tagasi hüpates, läks üpris peale ja mõlemad olid omal viisil põnevad. Ka masin, Animus, oli intrigeeriv asjandus ning olles sellega ühenduses, olid stseenid peategelasega päris lahedad, kuigi ma oleks topelt pileti hinna maksnud, et näha kuidas ta ruumis olematu hobuse peal perutades välja nägi – ma arvan, et oleksin end tooli alla naernud. Otse loomulikult näidati vaatajale ainult vingeid seiku, kus ta kellegi vagaseks tegi jne. Kätšide koreograafia oli ka üldiselt loomulik ja voolav ning nägi meisterlikult hea välja.
Üks hea asi:
Nõustun enamusega täienisti, et ajaloolised portsjonid loost, mis viisid peategelase oma esivanema vahendusel Hispaania inkvisitsiooni ajastusse, nägid igast nurgast välja autentsed ja detailirohked. Kasvõi see, et tegelased rääkisidki hispaania keeles, oli ülimat kiidulaulu vääriv otsus. Juttu oli kasinalt, kuid mürglit ja kilomeetrikatmist oli mitme kinopileti eest. Aguilar ja Maria oleks kõigile Endomondo äpis päeva või isegi aasta limiidi täitmisel silmad ette teinud. Nad muudkui kimasid mööda linna ringi, ühelt katusel teisele, ühelt hoonelt kolmandale, ning mul oli üks hetk tunne, et tegu oli otsekui kiirturismiga läbi salamõrtsukate silmade, keda ajasid taga kurjamitest katoliiklased. Mulle meeldis, äge!
Üks halb asi:
Kuigi tempo oli terve filmi jooksul konarlik ja koperdav oli suurimaks pettumuseks loo haripunkt. Suur pauk käis nagu ära ja siis tuli veel üks, mis oleks pidanud olema filmi kõrghetk, kuid mõjus järelmõttena. Samuti tekitas mulle seal meelehärmi naispeategelase käitumine -- ta laseb sel juhtida ja siis on püha viha täis kui, mis pidi toimuma, juhtus?!
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Oh, seda vaest järjekordset arvutimängufilmikest, mis nagu rodu eelnevaid ei suutnud, vaatamata suurepärasele väljavaatele, ikkagi n-ö nõidust murda, saavutamata finantsilist ja kriitilist edukübekest. Filmi laidavad nii mängude fännid, kriitikud kui tavalised kinoskäijad. Selle sarjamislaadungi juures ütlen ma nüüd aga midagi šokeerivat: mulle see hiigel õnnetusehunnik isegi meeldis! Või vähemalt suutsin ma eelarvamused ja kõrged ootused saali ukse taha jätta ja nähtavat võtta sellena, mis ta minu silmis olema peaks: puhas ja ajuvaba ajalooliste ja fantaasia sugemetega vahva madinalugu. Jah, mitmete faktoritega pandi täiega puusse ning süžee ja dialoog – tegelt, kogu stsenaarium – olid lahjad ja lödijad nagu ülekeedetud spagetid. Siiski, näitlejad olid kõvad ja püüdsid punnitada välja parimat. Iseäranis Michael Fassbender sobis rolli nagu valatult.
Lugu ise suutis mind jõudsalt kaasa haarata ning, kuigi paljud väidavad, et stseenid vanas ajas olid hulgaliselt paeluvamad kui kaasaeg või isegi ainsad filmi päästa püüdvad detailid, siis mulle kombinatsioon neist kahest perioodist, edasi-tagasi hüpates, läks üpris peale ja mõlemad olid omal viisil põnevad. Ka masin, Animus, oli intrigeeriv asjandus ning olles sellega ühenduses, olid stseenid peategelasega päris lahedad, kuigi ma oleks topelt pileti hinna maksnud, et näha kuidas ta ruumis olematu hobuse peal perutades välja nägi – ma arvan, et oleksin end tooli alla naernud. Otse loomulikult näidati vaatajale ainult vingeid seiku, kus ta kellegi vagaseks tegi jne. Kätšide koreograafia oli ka üldiselt loomulik ja voolav ning nägi meisterlikult hea välja.
Üks hea asi:
Nõustun enamusega täienisti, et ajaloolised portsjonid loost, mis viisid peategelase oma esivanema vahendusel Hispaania inkvisitsiooni ajastusse, nägid igast nurgast välja autentsed ja detailirohked. Kasvõi see, et tegelased rääkisidki hispaania keeles, oli ülimat kiidulaulu vääriv otsus. Juttu oli kasinalt, kuid mürglit ja kilomeetrikatmist oli mitme kinopileti eest. Aguilar ja Maria oleks kõigile Endomondo äpis päeva või isegi aasta limiidi täitmisel silmad ette teinud. Nad muudkui kimasid mööda linna ringi, ühelt katusel teisele, ühelt hoonelt kolmandale, ning mul oli üks hetk tunne, et tegu oli otsekui kiirturismiga läbi salamõrtsukate silmade, keda ajasid taga kurjamitest katoliiklased. Mulle meeldis, äge!
Üks halb asi:
Kuigi tempo oli terve filmi jooksul konarlik ja koperdav oli suurimaks pettumuseks loo haripunkt. Suur pauk käis nagu ära ja siis tuli veel üks, mis oleks pidanud olema filmi kõrghetk, kuid mõjus järelmõttena. Samuti tekitas mulle seal meelehärmi naispeategelase käitumine -- ta laseb sel juhtida ja siis on püha viha täis kui, mis pidi toimuma, juhtus?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar