Teater: "Rahauputus"

Tervitus!

Vahelduseks ka teatrist!

Pealkiri: Rahauputus

Teater: Draamateater

Kestus: 3h 00 min

Lavastaja: Andrus Vaarik

Osades: Mait Malmsten, Maria Avdjushko (külalisena), Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Jan Uuspõld (külalisena), Viire Valdma, Raimo Pass, Margus Prangel (külalisena), Kaie Mihkelson või Kersti Kreismann, Pille Lukin (külalisena)

Esietendus: 06.04.2002 

Millal nähtud: 11.11.2016

Minu hinnang: 4.5/5

pilt draamateater.ee kodulehelt

Vaatan alati meeleldi totakaid komöödiad, kuid vaid tingimusel, et nad suudavad mind järjepidevalt naerusena hoida. Piinlikud vaikusemomendid saalis, mis liialt pikaks venivad, on humoorika etenduse puhul hävitavaks löögiks. Minu õnnetuseks, on enamused sõnateatri komöödiatükid, mida külastama olen sattunud, üpris mannetud. Minust on, muidugi ka, tavapärasest keerulisem naeru välja pigistada. Kuna käesolevat tükki käisin aastate jooksul aga juba teist korda vaatamas, siis võib järeldada, et midagi on vähemalt selle etenduse puhul õigesti tehtud ning vahetpidamatu naerulagin on garanteeritud.

Aga mis aitas viia just konkreetse loo peajagu üle paljudest teistest samalaadsetest, kuid väetimatest ponnistustest? Süžee ei võtnud ühtegi vang, teinud hingetõmbeid ega lasknud ennast segada teguritest nagu tõenäosus, realistlikkus või loogilisus. Laval olevaid tegelasi tulistati kui kuulipildujast pidevalt uute viperuste ja ootamatute ning ebamugavalt koomiliste olukordadega. Lugu oli kui karusell, mis kihutas ringi ja ringi ning kogus hoogu, tõmmates endaga inertsist kaasa kõik uued õnnetud tegelased, kes selle teele sattusid ning ajas juba ringlevad karakterid uute väljakutsete ja komistuskividega öökima. Tempo oli võimas ja väsimatu. Üks ettenägematu olukord järgnes teisele ning kogu see tohuvabaohu oli nii uskumatu, et see oli siiralt naljakas, kui krussi ja vussi üks vihmane hommik võib minna. Mingi hetk oli süžee lõngakera nii pulstunud, et ma isegi jäin mõtlema, kellega seotud ja mis seisus konkreetsete tegelaste niidijupid olid.

Lugu järgis põhimõtet, et alati saab hullemaks minna ning seda suundadesse ja hõlmates faktoreid, mille peale isegi kõva nuputamise peale ei tuleks. Süžee oli otsekui Murphy seaduste päriselunäidete kogumik. Lumepallina, võttes kärmelt hoogu ja mahtu, said vatti kõik tegelased: kurjajuur Eric, tema naine, allüürnik Norman, viimase kihlatu, peategelase onu, hunnik riigiteenistujaid ning muid õnnetukesi, kes valel ajal valesse kohta sattusid. Iga üks neist panustas olukorra enim segipaiskamisele ja, lisas värvi, paistes silma erisuguste kiiksudega, olles nendeks siis spetsiifiline kõnemaneer, suhtumine, välimus või kõik korraga. Siinkohal tõusis eriti esile Ain Lutsepa poolt kehastatud ullikesest ametnik, härra Jenkins, kes oli heatahtlik ja järjekindel, kuid mitte just kõige kirkam kriit karbis. Ka Jan Uuspõld, Ericu tolast onu George'ina, tõi publikus esile naeru oma asjaliku, positiivse ja entusiastliku, kuid mitte just kõige säravama jõulutulukesena kuusel isiksusena. Tema üks äkiline etteaste ekstra kaootilise stseeni käigus oli otsekui tüki haripunkt.

pilt draamateater.ee kodulehelt

Millest aga kogu segadus alguse sai? Millest siis ikka muust kui peategelasest, kes tegi midagi mida ei tohiks ehk siis pettis, valetas, varjas ja muudkui kasseeris alusetult riigilt raha. Pill tuleb aga pika ilu peale, sest raha ei lakka tulemast (siit ka tüki pealkiri) ja sellega seoses ka pika tulemisega probleemidesahmakas. Petuskeem kulmineerub hommikuga, mis kubiseb eksitustest, valedest järeldusest, valel hetkel valesse kohta sattumistest, piinlikest momentidest, saladuste päevavalgele tulemistest ja ahastuses tegelastest. Õnneks olid need olukorrad ka ootamatult loomulikul tuletatud ja lahtirulluvasse loosse sisse viidud. Eelpool mainitud möödapanemised tundusid tõesti asjalike variantidena tegelaste silme läbi ning loogiliste jätkudena igale eelnevale impulsile. Nii prominentsemad kui ka tagasihoidlikumad detailid, ükskõik kui pealtnäha süütud ja mittemidagiütlevad, olid üksteisega nutikalt kokkupõimitud, ning vaatamata üldisele pildile pudrust ja kapsast, moodustati vaimustav tervik. Lisades siia karakterite, antud kontekstis, õli tulle valavad iseloomud ning, minu silmis, ongi vaieldamatult tegu meie lavade viimase kümnendi ühe unustamatu komöödiaklassikaga.

Kuigi, tüki näol on kahtlemata tegu täieliku farsiga, ning pidev lava kuumaks kütmine on üks näidendi parimatest tõmbenumbritest, siis absurdse olukorra järk järgult hullemaks kaldumine võib vaatajale ka üks hetk väsitavalt mõjuda. Kogu jant toimub ühes elutoas ning on momente, kus ruumi jääb kujundlikult väheks ja eelmainitud süžeekarusellilt tahaks sekundiks maha astuda, seda nii tegelased kui publik. Loomulikult, teades kuidas on lood meil Eestis, siis on kohati keeruline ka süžee usutavus. Ilma regulaarselt tõendamata, ja seda peavad tegema isegi need kellel pole näiteks kätt, mis ju ilma imeta tagasi ei kasva, ei anta meil sentigi. Tükis aga tundub, et riigil on liiga palju raha, mida rahvale lausa peale surutakse! See on aga juba maailm, mis on ülemäära ideaalne.