Käisime vaatamas Rakvere Teatri lastelavastust "Lärmisepa tänava Lota". Siin on muljed!
Pealkiri: Lärmisepa tänava Lota
Autor: Astrid Lindgren
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 1 tund ja 45 minutit kahes vaatuses
Lavastaja: Ivo Eensalu
Dramatiseerija: Johanna Huss
Žanr: Lastelavastus, pere
Näitlejad: Getter Meresmaa (TÜVKA), Liis Niller (külalisena), Mihkel Vendel (TÜVKA), Eili Neuhaus, Toomas Suuman, Liisa Aibel, Andrus Albrecht ehk Bonzo
Muusika: "Kõrsikud", sõnad Jaan Pehk ja viisid Bonzo
Esietendus: 8. detsember 2016
Millal nähtud: 16. jaanuar 2017
Hinnang: Mihkel 3 ja Inga 4
Fotod: Rakvere Teatrilt
"Lärmisepa tänava Lotat" kutsus mind vaatama mitu asja: see, et lavastus põhines Astrid Lindgreni kirjutatul, see, et lavastajaks on Ivo Eensalu ja see, et tegemist on muusikalise lavastusega, mille muusika on teinud ansambel "Kõrsikud" ja loomulikult fakt, et ma pole ammu Rakvere Teatri lavastusi näinud. Pettuma ma ei pidanud!
Käisin lavastust vaatmas oma 10-aastase pojaga, nii et antud arvustus sisaldab ka tema mõtteid, mis on üsna erinevad minu enda omadest.
Minu mõtted:
Ivo Eensalu lavastatud lugu on üks lustlik, lõbus ja vahva lavastus, mis sobib vaatamiseks igas vanuses inimestele. Tegemist on koguperelavastusega, mis näitab Lotat ja tema peret läbi kolme loo.
Lota on viieaastane kange tore tüdrukutirts, kes ühel hommikul tunneb, et elu on tema vastu hirmus ülekohtune. Trotsist oma ema, õe ja venna vastu otsustab ta oma asjad kokku pakkida ja naabruses elava tädi Bergi juurde kolida. Tädi Bergile ei anta loomulikult mitte mingisugust sõnaõigust ja nii asubki väike Lota oma uhkesse esimesse majapidamisse - tädi Bergi katusekambrisse. Mitte kauaks küll, aga vähemalt on algus iseseisvaks eluks tehtud!
Tüki käigus näeb vaataja Lotat ka jõulueelsel ajal kangelaslikkust küljest, sest just tema vaprus, pealahakkamine ja leidlikkus viivad selleni, et Lota pere jõulud saavad päästetud ja jõulukuuskki tuppa toodud. Nagu Lota ise ütleb, ta saab kõigega hakkama.
Vaataja näeb ka seda, kuidas Lota oma sünnipäeva peab. Ta on unistanud sellest, et saab sünnipäevaks endale suurte laste kaherattalise jalgratta, aga mida sünnipäevahommik Lotale ei too, on just see sama unistuste kingitus, mida ta endale ihaldab..
Kolm lugu põimuvad ilusasti kokku üheks tervikuks, mis pakub rõõmu ja äratundmisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Kui enda seisukohalt äratundmisrõõmust rääkida, siis tundsin Lotas ära enda sellest ajast, kui väike tüdruk olin, eriti olid tuttavad Lota isepäisus ja usk, et ta on kõigeks suuteline. Ma usun, et kõik lapsed on tundud jonnihoos seda, et teised on pahad ja vastikud ja kiuslikud ja siis oleme jalgu trampides minema kõndinud mõeldes, et ma kolin nüüd välja; sinna, kus ei ole ülekohut ja sinna, kus saab teha neid asju, mida mina ise teha soovin! Tuttav oli ka see, et kui õhtu kätte jõuab, hakkab hirm ja tahaks koju tagasi, aga näe, uhkus ja kangus ei luba seda mitte!
Võrreldes Astrid Lindgreni raamatu Lotaga on lavastuse Lota märksa jõulisem ja jonnakam ja ma usun, et see on Eensalu poolt tahtlikult nii tehtud, et Lota kasvav iseloom ja esimesed sammud iseseisvumise poole vaatajani jõuaks. Mulle lavastuse Lota, keda mängis suurepäraselt TÜVKAst külalisena Getter Meresmaa, meeldis. Getteri Lotat oli nauditav vaadata, sest näitleja kohalolek hetkes ja lapselikult rollis püsimine olid erakordselt head. Samuti tahaks esile tuua Bonzo mängitud Sigakaru Mõmmi, kes oli kahtlemata minu lemmik. Teda oleks tahtnud kohe kallistada, ta oli täpselt mõmmi moodi siga! Mõmm oli nagu Lota südametunnistus, kes esimese reaktsioonina alati Lotale vastu hakkas. Ta ei öelnud sõnakestki, aga kogu tema kehakeel näitas seda, et Lota tegelikult teadis, mis õige ja mis vale. Getter Meresmaa ja Bonzo omavaheline lavaline keemia ja huumor olid imearmsalt nauditavad!
Eraldi mainimist lavastuse juures vajaks lavastuse muusikaline kujundus ja "Kõrsiku" laulud, mis lisasid mängule hoogu ja temperamenti juurde ning kostüümid, mis olid värvikad ja ajastukohased. Ka lavaline kujundus oli hästi läbimõeldud ja jättis ruumi nii mööbliga vigurdamiseks kui ka liikumiseks.
Üks asi jäi mind lavastuse juures häirima ja see ei tulene niivõrd tükist endast, kuivõrd sellest, kuidas konkreetselt oli kujutatud Lota ema karakterit: ta jättis mulle armastava, ent selgrootu ema mulje. Ma oleks tahtnud teda näha natukene rangemana ja see tuleneb arvatavasti sellest, milline lapsevanem ma ise olen. Ma tean, et Astrid Lindgreni lapsed tema erinevates raamatutes on krutskeid täis ja teevad igasugu vempe nagu ka Lota antud tükis ja see on üks Lindgrenit iseloomustavast asjaolust, mida ma tema raamatute juures väga armastan. Mõtlesin, et kui õudne, kui reaalselt ka kõik emad nii leebed oleksid ja laseksid lastel teha absoluutselt kõike. Eili Neuhausi mängitud Lota ema tekitas mul tahtmise häälekalt välja öelda, et no ei saa nii, et üldse last ei keela ja kui keeladki, siis korra ja ikka lased lapsel edasi jonnida. Ma arvan, et see oli tahtlikult lavastaja poolt nii tehtud ja isegi kui ei olnud tahtlikult, siis igatahes õnnestus see minu kui ema reaktsiooni saamiseks edukalt.
Lota ja tema ema vaheline dünaamika tekitas minus segadust, sest ühelt poolt ma nautisin Lotas olevat tillukest mässajat, kellele ma südamest kaasa elasin ja teisalt, täiskasvanuna ma ise lapsel nii käituda vist ei laseks. Moraalne dilemma, eks? :)
Kokkuvõtvalt - soovitan soojalt lapsed kaasa võtta ja vaatama minna, sest "Lärmisepa tänava Lota" on lõbus lavastus täis huumoit, muusikat ja mängulusti!
Lisaks veel 10-aastase muljed teatrist ja lavastusest.
Mihkli mõtted:
See oli päris naljakas. Näitlejad olid väga ägedad! Kõige rohkem meeldis mulle Lota. Ta oli hirmus naljakas ja proovis lollusi teha. Muusika oli tore! Tädi Bergi maja mulle meeldis.
Naerda sai palju! Eriti siis, kui Lota andis tädi Bergile leiva asemel surnud kala ja kutsus kala koletiseks!
Annaksin talle hindeks kolm, sest Lota vingus nii palju ja proovis ratast varastada. Ja et ta ei tahtnud kampsunit selga panna ja lõikas selle katki.
Infot "Lärmisepa tänava Lota" lavastuse ja järgmiste etenduste kohta leiab SIIT.
Pealkiri: Lärmisepa tänava Lota
Autor: Astrid LindgrenTeater: Rakvere Teater
Kestus: 1 tund ja 45 minutit kahes vaatuses
Lavastaja: Ivo Eensalu
Dramatiseerija: Johanna Huss
Žanr: Lastelavastus, pere
Näitlejad: Getter Meresmaa (TÜVKA), Liis Niller (külalisena), Mihkel Vendel (TÜVKA), Eili Neuhaus, Toomas Suuman, Liisa Aibel, Andrus Albrecht ehk Bonzo
Muusika: "Kõrsikud", sõnad Jaan Pehk ja viisid Bonzo
Esietendus: 8. detsember 2016
Millal nähtud: 16. jaanuar 2017
Hinnang: Mihkel 3 ja Inga 4
Fotod: Rakvere Teatrilt
"Lärmisepa tänava Lotat" kutsus mind vaatama mitu asja: see, et lavastus põhines Astrid Lindgreni kirjutatul, see, et lavastajaks on Ivo Eensalu ja see, et tegemist on muusikalise lavastusega, mille muusika on teinud ansambel "Kõrsikud" ja loomulikult fakt, et ma pole ammu Rakvere Teatri lavastusi näinud. Pettuma ma ei pidanud!Käisin lavastust vaatmas oma 10-aastase pojaga, nii et antud arvustus sisaldab ka tema mõtteid, mis on üsna erinevad minu enda omadest.
Minu mõtted:
Ivo Eensalu lavastatud lugu on üks lustlik, lõbus ja vahva lavastus, mis sobib vaatamiseks igas vanuses inimestele. Tegemist on koguperelavastusega, mis näitab Lotat ja tema peret läbi kolme loo.
Lota on viieaastane kange tore tüdrukutirts, kes ühel hommikul tunneb, et elu on tema vastu hirmus ülekohtune. Trotsist oma ema, õe ja venna vastu otsustab ta oma asjad kokku pakkida ja naabruses elava tädi Bergi juurde kolida. Tädi Bergile ei anta loomulikult mitte mingisugust sõnaõigust ja nii asubki väike Lota oma uhkesse esimesse majapidamisse - tädi Bergi katusekambrisse. Mitte kauaks küll, aga vähemalt on algus iseseisvaks eluks tehtud!
Tüki käigus näeb vaataja Lotat ka jõulueelsel ajal kangelaslikkust küljest, sest just tema vaprus, pealahakkamine ja leidlikkus viivad selleni, et Lota pere jõulud saavad päästetud ja jõulukuuskki tuppa toodud. Nagu Lota ise ütleb, ta saab kõigega hakkama.
Vaataja näeb ka seda, kuidas Lota oma sünnipäeva peab. Ta on unistanud sellest, et saab sünnipäevaks endale suurte laste kaherattalise jalgratta, aga mida sünnipäevahommik Lotale ei too, on just see sama unistuste kingitus, mida ta endale ihaldab..
Kolm lugu põimuvad ilusasti kokku üheks tervikuks, mis pakub rõõmu ja äratundmisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Kui enda seisukohalt äratundmisrõõmust rääkida, siis tundsin Lotas ära enda sellest ajast, kui väike tüdruk olin, eriti olid tuttavad Lota isepäisus ja usk, et ta on kõigeks suuteline. Ma usun, et kõik lapsed on tundud jonnihoos seda, et teised on pahad ja vastikud ja kiuslikud ja siis oleme jalgu trampides minema kõndinud mõeldes, et ma kolin nüüd välja; sinna, kus ei ole ülekohut ja sinna, kus saab teha neid asju, mida mina ise teha soovin! Tuttav oli ka see, et kui õhtu kätte jõuab, hakkab hirm ja tahaks koju tagasi, aga näe, uhkus ja kangus ei luba seda mitte!
Võrreldes Astrid Lindgreni raamatu Lotaga on lavastuse Lota märksa jõulisem ja jonnakam ja ma usun, et see on Eensalu poolt tahtlikult nii tehtud, et Lota kasvav iseloom ja esimesed sammud iseseisvumise poole vaatajani jõuaks. Mulle lavastuse Lota, keda mängis suurepäraselt TÜVKAst külalisena Getter Meresmaa, meeldis. Getteri Lotat oli nauditav vaadata, sest näitleja kohalolek hetkes ja lapselikult rollis püsimine olid erakordselt head. Samuti tahaks esile tuua Bonzo mängitud Sigakaru Mõmmi, kes oli kahtlemata minu lemmik. Teda oleks tahtnud kohe kallistada, ta oli täpselt mõmmi moodi siga! Mõmm oli nagu Lota südametunnistus, kes esimese reaktsioonina alati Lotale vastu hakkas. Ta ei öelnud sõnakestki, aga kogu tema kehakeel näitas seda, et Lota tegelikult teadis, mis õige ja mis vale. Getter Meresmaa ja Bonzo omavaheline lavaline keemia ja huumor olid imearmsalt nauditavad!Eraldi mainimist lavastuse juures vajaks lavastuse muusikaline kujundus ja "Kõrsiku" laulud, mis lisasid mängule hoogu ja temperamenti juurde ning kostüümid, mis olid värvikad ja ajastukohased. Ka lavaline kujundus oli hästi läbimõeldud ja jättis ruumi nii mööbliga vigurdamiseks kui ka liikumiseks.
Üks asi jäi mind lavastuse juures häirima ja see ei tulene niivõrd tükist endast, kuivõrd sellest, kuidas konkreetselt oli kujutatud Lota ema karakterit: ta jättis mulle armastava, ent selgrootu ema mulje. Ma oleks tahtnud teda näha natukene rangemana ja see tuleneb arvatavasti sellest, milline lapsevanem ma ise olen. Ma tean, et Astrid Lindgreni lapsed tema erinevates raamatutes on krutskeid täis ja teevad igasugu vempe nagu ka Lota antud tükis ja see on üks Lindgrenit iseloomustavast asjaolust, mida ma tema raamatute juures väga armastan. Mõtlesin, et kui õudne, kui reaalselt ka kõik emad nii leebed oleksid ja laseksid lastel teha absoluutselt kõike. Eili Neuhausi mängitud Lota ema tekitas mul tahtmise häälekalt välja öelda, et no ei saa nii, et üldse last ei keela ja kui keeladki, siis korra ja ikka lased lapsel edasi jonnida. Ma arvan, et see oli tahtlikult lavastaja poolt nii tehtud ja isegi kui ei olnud tahtlikult, siis igatahes õnnestus see minu kui ema reaktsiooni saamiseks edukalt.
Lota ja tema ema vaheline dünaamika tekitas minus segadust, sest ühelt poolt ma nautisin Lotas olevat tillukest mässajat, kellele ma südamest kaasa elasin ja teisalt, täiskasvanuna ma ise lapsel nii käituda vist ei laseks. Moraalne dilemma, eks? :)
Kokkuvõtvalt - soovitan soojalt lapsed kaasa võtta ja vaatama minna, sest "Lärmisepa tänava Lota" on lõbus lavastus täis huumoit, muusikat ja mängulusti!
Lisaks veel 10-aastase muljed teatrist ja lavastusest.
Mihkli mõtted: See oli päris naljakas. Näitlejad olid väga ägedad! Kõige rohkem meeldis mulle Lota. Ta oli hirmus naljakas ja proovis lollusi teha. Muusika oli tore! Tädi Bergi maja mulle meeldis.
Naerda sai palju! Eriti siis, kui Lota andis tädi Bergile leiva asemel surnud kala ja kutsus kala koletiseks!
Annaksin talle hindeks kolm, sest Lota vingus nii palju ja proovis ratast varastada. Ja et ta ei tahtnud kampsunit selga panna ja lõikas selle katki.
Infot "Lärmisepa tänava Lota" lavastuse ja järgmiste etenduste kohta leiab SIIT.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar