Külastus: Oleviste kiriku torn

Tervitus!

Veidi suveseiklustest!

Nimi: Oleviste kirik

Aadress: Lai tn 50 Tallinn 10133
Hind: 2 eur
Millal avatud: Iga päev 10.00-18.00, juulis ja augustis 10.00-20.00
Millal nähtud: 25.07.2016

pilt vikipeedia

Kardan meeletult vaid paari asja. Üks neist on kõrgus. Ainuüksi üle kõndimine Solarise keskuse raamatupoe juures maas olevast klaaspõrandast, tekitab mus ebameeldiva krambi kõhus. On aga teatud tegevused, mida lihtsalt peab korda saatma ning tallinlastele võiks üks neist kohustuslikest ettevõtmistest olla ronimine Oleviste tippu. Tegelikult võiks see isegi olla iga eestlase repertuaaris. Olen elupõline pealinlane, kuid ei ole varem antud kirikusse isegi jalga tõstnud. See apsakas sai nüüd aga korrigeeritud.

Oleviste kirik on Tallinna silueti üks äratuntavamaid ehitisi, mis oli ka väidetavalt ühel hetkel (1500. aastate ümber) maailma kõrgeim ehitis. See au on aga kahjuks tänaseks eemaldatud, sest tuleb välja, et see tiitel pälviti ebaselgetele mõõduühikutele põhinedes. Olgu kuidas sellega on, pärast 2 eurose pileti hankimist, sai teekond vaateplatvormile alata. Pöörates kassast vasakule, oli sekundiks üllatus suur kui selgus, et üles viib silme ees olev kitsas ja järsk kivist keerdtrepp. Kohe said ka kahtlused kinnitust, et nii üles kui alla viib üks ja seesama tee ning liiklus edasi-tagasi suuremate-väiksemate, nobedamate-aeglasemate ja viisakamate-ebaviisakamate reisikaaslastega on ühine. Turiste leidus muidugi omajagu, kel meiega samad plaanid. Oli aeg adrenaliini- ning kerge paanikanupu tööle vajutamiseks.

pilt erakogu: A.K.

Hoides jäiga haardega kinni torni väliküljes rippuvast jämedast nöörist ja möödudes esimestest suurema vahega treppidest, sa saavutatud mõõdukas tempo. Teiste külastajate vastassuunas liikumine ei olnud ka märkimisväärne probleem, nagu algul peljatud. Ristumised sai vaevatult lahendatud ühe poole koomale tõmbamisega. Vahepeal sai ka piiluda tõusmise edusamme väikestest akendest ning tagumikku toetada leidlikele puidust alustele, milled sai seinalt nagu klapptoolid alla tõmmata. Kuigi käin regulaarselt trennis ja 100% ludriks ma ennast ei tituleeri, võttis oma 10 minutiline ronimine mind omajagu võhmale. Õnneks, oli sihtmärk silmapiiril... aga vist ikka mitte, sest võidurõõmu kustutas viimane puidust trepp, mis lahutas mind finišijoonest.

pilt erakogu: A.K.

Olime jõudnud kuulsa ja igati äratuntava rohelise torni sisse. Siin sai ka hinge tõmmatud ja jalgu puhatud puidust pargitoolidel koos ülejäänud suuremal osal turistidest rännumeestega. Tegu oli üllatavalt ruumika ja hubase esikuga põhiatraktsioonile. Viimane spurt seisis aga ees ning minu jaoks oli tegu veidi heidutava ettevõtmisega, kuna ees seisev trepp oli sirge. Mäletan siiani kuidas ma oma pool tundi kunagi nutt kurgus üles ja alla läksin Kõpu tuletorni treppidest (pidin endale ju tõestama, et suudan end kokku võtta ja üleval ära käia!). See oli päris kohutav, teistele vaieldamatult koomiline, aga mulle jõle. Iva oli selles, et eelenv Oleviste keerdtrepp pettis ära, varjates kõrge vaate. Otsene trepp demonstreerib uhkeldavalt aga vahemaad sinu ja turvalise ning kindla pinna vahel.

pilt erakogu: A.K.

Kahe käega kramplikult käepidemetest kinni hoidvana sai samm sammult end üles tiritud. Ja voila! Silme piiril oli sillerdas meri ja imeline vanalinn oma iseloomulike ja efektsete punaste katustega. Koheselt lahtus ka esimene vaimustus. Kohale jõudis minu ja turvalise jalgealuse liialt pikk vahemaa. Jalge all leidus vaid kaks või kolm puidust piklikku alust ning kõrval metallist piire. Mulle tuli meelde kuidas ma mööda Dubrovniku müüriäärt hirmust tardununa samm sammult edasi liipasin. See ei olnud just meeldiv. Paljud loomulikult ei mõista mu paanikat ja arvavad, et reageerin üle, kuid suured hirmud on hirmud põhjusega ning see retk omas ühe eesmärgina oma hirmule otsa vaatamist. Kuigi vabisesin kui haava leht, olin seesmiselt saavutuse üle uhke ja rahul.

pilt erakogu: A.K.

Esialgne plaan vaadata ja siis kohe tagasi kaduda asendus märkamatult tornile ringi peale tegemisega. Liikudes pelglikult, sai väriseva käega isegi paar pilti tehtud ja kõrgusega mingiks hetkes rahu sõlmitud. Inimene harjub ju kõigega. Üles torni vaadata aga rohkem kui üheks sekundiks ikka ei suutnud, sest pea hakkas kohe ringi käima. Rohelist tippu käega katsuda ja ligidalt näha oli aga võimas tunne. See Tallinna üks sümbolitest, mida kaugel taamal alati silmab, ei olnud rikkalik, läikima poleeritud ja klanitud, vaid oli kulunud, lihtne ning isikupärasem ja koduselt armsam kui säravaimad ning grandioossemad Euroopa tipud.

pilt erakogu: A.K.

Nüüd aga põhipeibutusest -- vaade. Vanalinn on hämmastav, eriti linnulennu kõrguselt vaadates, mida sellisest suunast just tihti imetleda ei saa. Kompaktselt on üksteist ületrumpamata, vennalikult kitsast ruumi jagades, ühes kaadris kõik Tallinna tuntuimad ja tähelepanuväärseimad vaatamisväärsused. Tegu oli otsekui speed-turismindusega, sest vähemalt väliselt näeb ära esileküündiva osa Tallinna pakutavast. Põnev oli ka nuputada, et mis konkreetse hoonega oli taamal tegu, kuna nähtav ei olnud alati üks ühele ja kohati oli keeruline lahendust välja mõelda. Suurima üllatuse, mis tegelikult ei tohiks olla mingi ohoo-moment, oli Toompea paigutumine esiletõusvalt kõrgendatud alale. Jah, ma tean, et ainuüksi nimes peitud vihje tõele ning lugematu arv kordi on sealt ise üles ja alla mütatud, kuid antud nurga alt hulka ehitisi selle väikese kõrgendiku peale paigutatuna näha oli ootamatult kihvt. Just nagu väljavõte mõnest lõunamaisest mereäärsest linnast mägisel maal. Üldiselt ulatus pilk kõigis neljas ilmakaares kaugele ning kogu linn oli peaaegu käega katsutav. Kolm vaate põhistiili olid: vanalinn, meri, uuem Tallinn. Kiikasin vist isegi oma kodu maja, kuid Soomet aga ei näinud.

pilt erakogu: A.K.

Tornist allatulek läks aga eriti libedalt, kärmelt ja vaevatult. Seda osa reisist teeks lausa mitu korda.

Lõpetuseks, soovitan soojalt neil, kes kunagi ei ole Oleviste torni ronimist ette võtnud, asi ära teha ja see oma kohustuslike tegevuste nimekirjast maha tõmmata. Neil, kes juba torni väisanud, on suvel aga suurepärane aeg uuesti päikeselist vaadet nautida.

P.S Kõik fotod on tehtud mu sõbranna A.K. poolt, kes kõrgusega, vähemalt väliselt, nobedalt leppis. Ise suutsin väriseva käega vaid paar klõpsu teha.