Pühapäev, 21. august 2016

Teater: "See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist.

Pealkiri: See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)
Teater: Vana Baskini Teater
Kestus: 2h 00 min
Lavastaja: Ivo Eensalu
Osades: Egon Nuter, Anne Veesaar, Külli Reinumägi, Meelis Põdersoo, Linda Kolde, Janek Sarapson
Esietendus: 12.07.2016
Millal nähtud: 04.08.2016
Minu hinnang: 1.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Väga kriitilise ülevaate hoiatus!

Äkki ikkagi on asi minus? Mu kaaslane, kellelt eeldasin, et on tüki vastu veelgi kriitilisem ning nähtust kohe kindlasti ei vaimustu, väitis siiralt, et temale meeldis. Ka teine kaaslane oli positiivselt meelestatud. Ka publik tundus, et tüki kulgedes, aina soojeneb etenduse suhtes. Olen alati olnud avatud mõttetule meelelahutusele ja tihtipeale võib see olla palju nauditavam kui asjalik variatsioon, kuid hüppa või aknast alla, no ei saa ma kuidagi antud näidendit kiita.

Sisu keskmes on kolm täiskasvanud last, kes isa palvel kogunevad lapsepõlvekoju, kuna mehel on tähtis teadaanne. Nimelt on ta surmavalt haige ja kavatseb õhtul pere seltsis hinge heita. Enne seda on tal kavas naise ja lastega sotid selgeks rääkida ning kvaliteetset aega koos veeta. Peresuhted on aga kõike muud kui harmoonilised ning pikalt alla surutud emotsioonid, saladused ja probleemid ujuvad järjekindlalt pinnale. Seega, näidendi kokkuvõte kõlab ju üpris intrigeerivalt ning hulgaliselt vaimukusi ja tundeküllasust tõotavalt. Kuidas aga saab tulemus olla niivõrd lahja ja isegi tüütu, on mulle siiani ootamatu.

Põhisüü panen ma nahaalselt huumori hädisusele või siis, julgen väita, et üldse puudumisele, vähemalt sellise huumori, mis mind puudutaks. Vaatame tõele näkku, 90% naljadest keerlesid vaid kahe asja ümber: vallalisus ja homoseksuaalsus. Selle asemel, et mulle naeru pakkuda, hakkas ühe ja seesama raua peksmine mulle juba mingi hetk valusalt närvidele käima. Kas tõesti on geniaalne mõte kogu etenduse koomikaikiht paari faktori peale baseeruda ja neid detaile lüpsta ja väntsutada, kuniks grammigi mahlasust ei ole järel -- mitte et seda algselt ka märkimisväärselt palju oleks olnud. Siinsed vaimukused olid minu silmis alla igasuguse piiri ning ma ei suutnud neid kuidagi seedida. Kui kaua sa saad naerda selle üle, et a la: "... aga sa oled ju vallaline, sa ei saa ju oma eluga rahul olla! -- näe siin on suvaline mees, äkki sebid ära." Tegu ei olnud ka heatahtliku tögamisega, vaid pigem mõnitamisega, ning mul oli tahtmine karjuda, et saage kord juba üle ja liikuge edasi! Kas tõesti on vallaline olemine kordades hullem kui pugejast egoist või pahur türann? Veel torkivamaks tegi asja see, et enim vatti said just kõige meeldivamad tegelased (keda tuli tükis niigi tikutulega otsida) ning tüütutele tümikatele sai osaks vaid minimaalne tomatiloopimine. Peab aga ka tõdema, et kuigi pereema oli omamoodi koloriidne, jättis ta mulje kui kõige tasakaalukamast (vaatamata tipsutamisele, mis antud olukorras oli niigi tagasihoidlikul tasemel) ja mitte 100% mina-ja-maailm mentaliteediga jurakast. Üllatuskülaline oli ka parajas annuses sümpaatne, lõbusalt veider ning mulle punast rätikut mitte vehkiv.

Järgmiseks vastukarva hõõruvaks faktoriks oli loo liialt järsk finaal, sest minu silmis ei leidnud enamused konfliktid rahuldavat lahendust. Mind jäeti otsekui õhku rippuma ja kõik eelnev muutus mõtetuks jauramiseks. See mõjus kriipivana, sest tõepoolest ootasin lahkhelidele märgatavamat progressi või konkreetseid tulemusi. Seega, must komöödia mustaks komöödiaks, kuid ma ei saanud nähtust mingit ülendavat emotsionaalset või turgutavat laengut, pigem lokkas frustratsioon. Oleks siis nähtu vähemalt koomiline olnud, kuid "ei" ka sellele. Teisalt, mulle aga meeldis selline anti-hollywoodilik lähenemine finišile ja, et reaalsuses ei saagi alati õigeaegselt kõigele ilusti lipsu peale teha ja tilpneva jäävad kahetsused ei ole haruldased. Äkiline üllatusslõpp, mis ei olnud tegelikult niiväga ootamatu, oli ka üpris pinevalt realiseeritud. Samuti oli omamoodi kaasahaarav nuputada, et kas mehe väitel peatsest susside püsti viskamisest, on tõsi taga või on teadaandel muu tagamõte. Olgem ausad, see, et keegi suudab kindlaks teha, et konkreetsel päeval ning kellaajal, minuti täpsusega, on üleminek hauatagusesse ellu, ei ole kaugeltki tõenäoline. Sealt ka minu umbusaldus.

Trupp oli igati okei, näitlemine, konteksti arvestades, ka kenasti okei, kujundus ruumikas ja otstarbekas. Samas, ega tükk just midagi kõrgematasemelist oma kitsasse ja pimedasse raamistikku ei võimaldanud -- taha sa või ära taha. Asukoht, Linnateatri lavaaugu näol, on mulle alati meeldinud ja ka seekord tagas see hubase ja omanäolise keskkonna. Ainuke karjuv probleem oli näidend ise, mis minu silmis oli üks vaimuvaene käkerdis, mis ei suutnud ellu tuua potentsiaalirikast ideed ja lõi sellest käntsaka seedimatut lobi. Kaaslaste arvamusest ja ülejäänud publiku reaktsioonist lähtudes oli tegu aga kerge ja meeleoluka suveetendusega, seega, eks see ole igaühe enda otsustada kumba äärmusesse antud näidendiga seoses langetakse.

P.S Kuhu jäi laul "It's my party and I cry if I want to..." Siiralt ootasin seda kuulda!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar