Teisipäev, 16. august 2016

Kino: "Tondipüüdjad," "Suur sõbralik hiiglane," "Närvidemäng" ja "Tarzani legend"

Tervitus!

Kuna olen lühikese aja jooksul näinud hulga filme, siis teen lühikokkuvõtted mõnedest nähtutest.

Pealkiri: Suur sõbralik hiiglane
Originaalpealkiri: The BFG
Režissöör: Steven Spielberg
Näitlejad: Mark Rylance, Ruby Barnhill, Rebecca Hall, Penelope Wilton
Žanr: Fantaasia, seiklus, kogupere
Kestus: 1h 57 min
Kinodes alates: 01.07.2016
Nähtud: 19.06.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb. com kodulehelt
Ma suutsin mõistusega aduda, et tegu on tegelikult fantaasiarohke, südamliku, kohati tähelepanuväärsete visuaalsete lahendustega ja, muude lastefilmide seas, hetkel omajagu silmapaistva üllitisega, mille eesotsas tagatipuks geenius ise, Steven Spielberg, kuid oh jummel kui igav see film oli. Esimene tund mõtlesin siiralt, et teen pattu ja kõnnin esimest korda keset vaatamist kinost välja, kuid kohusetunne ei lubanud. 

Ma ei suhtu kunagi lastele mõeldud lugudesse üleolevalt ja naudin neid kohati isegi enam kui täiskasvanutele mõelduid, kuid järgnev tõesti hävitas meeldiva filmikogemuse: 

-  Tatikurgid -- lausa jälk! Ja see peeretamisjook -- milleks see veel? Ilmselgelt labasteks peerunaljadeks.
-  Pool loost oli suhteliselt sihitu ja veniv. Ma siiralt ei saanud aru miks mõned stseenid ning detailid lisati ja kuhu nendega ning üldiselt suunduti.
-  Stseen palees oli küll kergemat tooni ja tõi oodatava vahelduse eelnevale üksluisele eesmärgitule kulgemisele -- tundus, et midagi hakkab viimaks toimuma. Juhtus aga hoopis see, et lugu jäi hoopis seisma ja minuni jõudis söömisstseen, mis ilmselgelt pidi olema vaimukas, aga mõjust sunnituna, kohatuna ja veidrana. Okei, kui koerad peeretasid, siis ma tõesti naersin. Muide, kuninganna sekkumine oli äärmiselt ebasujuva üleminekuga ootamatu lahendus.
-  Üldse oli huumor kuidagi madala tasemega, lastele võib-olla naljakas (kuigi saalis ma seda just ei kuulnud), kuid oleksin oodanud ka midagi täiskasvanule, kes ei naera ainult puuksu ja tatikurgi üle.
-  Võlts maik -- iga stseen hiiglase kodus oli nii valusalt ilmselgelt rohelisel ekraanil tehtud, eriti kui tüdrukut ühest kohast teise tõsteti või ta siit sinna liikus. 
-  Sooja ja usutava sõprussuhte loomise logisemine hiiglase ja Sophie vahel -- see lihtsalt ei puudutanud mind ja ei mõjunud veenvalt. Liialt ilmne oli, et ühes osapooles on tegu eriefektiga ja teisel poolel, tüdrukuga, kes võib-olla ei oska just eriti edukalt rohelise ekraaniga suhelda -- ega see muidugi kerge ole. 
-  Miks just see Roald Dahli raamat? Kui aus olla, ei ole hiiglased hetkel just vampiiride ja libahuntide kõrval popid (mis on iseenesest kurb ning mis ei tähenda, et trendi ei tule murda) ning, minu tagasihoidlikul arvamusel, on tegu lahja raamatuga. Kas tõesti ei olnud võtta muud ebatavalised-maagilised-sõbrad laste lugu?

Kiiduväärt poolelt tooks välja stseeni kus hiiglane osavalt ja nutikalt inimeste eest öösel tänavapilti sulandub ja maagilised unenäopuuga hetked filmist.

Olen kindel, et alla 12. aastased lapsed vähemal või rohkemal määral naudivad seda filmi ja kahtlemata on seal mitmeid aspekte mida hinnata, kuid minu jaoks oli tegu pettumusega.


------------------------------------------------------

Pealkiri: Tondipüüdjad
Originaalpealkiri: Ghostbusters
Režissöör: Paul Feig
Näitlejad: Melissa McCarthy, Kristen Wiig, Leslie Jones, Kate McKinnon, Chris Hemsworth
Žanr: Komöödia, action, ulmefilm
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 29.07.2016
Nähtud: 31.07.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Uued tondipüüdjad on omajagu poleemikalt tekitanud, seda juba enne kui film valmis ning eriti võimekalt siis kui selgus, et naised võtavad seekord kummituse küttimise rollid üle. Olgu aga tausta kismaga nii nagu on, -- mõlemad osapooled, nii tegijad kui publik, ei ole just puhtad poisid -- huvitas mind vaid see, et kas film toimis ja suutis olla nauditav meelelahutus. Etteruttavalt: jah, mina lahkusin saalist küll positiivselt meelestatuna.

Mis meeldis:

Chris Hemsworth, lisaks sellele, et ta on eriti magus kompu, oli ta ootamatult vaimukas ja sobitas end sama edukalt siinsesse komöödiasse, kui ta mahub madinat ja macholikkust täis Thori maailma. Ta oli otsekui blondiini naljade kehastus ning oma enesekesksuse, haugimälu ja süüdimatu viilimisega oli ta absurdsete, kuid eriti koomiliste vahepalade autor. Tema eesmärk oli pakkuda silmailu ja eks seda ta oma töös administraatorina suutiski ainult esile tuua. Kui vaja oli telefoni vastu võtta, siis ei leidnud ta toru või pärast paari paanikas lauset kuuldes, pani ta toru ära, sest olukord tundus ju nii stressirohke. Tema ilma klaasideta hipsteri prillid olid ka päris vaimukas aksessuaar. Olen aga tähele pannud, et kurdetakse selle üle, et film püüab feminismi vaatajale kurgust alla suruda ning ühe detailina ongi pandud mees tüüpilise ohmu sekretäri rolli, et meestele n-ö "ära teha." Oeh -- mina nägin aga valikus pigem võimalust näha näitlejat eksponeerimas oma teist külge, millega ta hiilgavalt hakkama sai, ning mis andis nähtule kõvasti ootamatut huumorit juurde, kusjuures kohati tuli ette tõesti vaimustavaid nalju. Iga stseen mehega, mida ei olnud kahjuks nii palju, et oleks mu janu kustutanud, nõretas koomikast.

Kate McKinnon, ühe tondipüüdjana, suutis kehastada väheste sõnadega, kuid kogu ülejäänud olemisega äärmiselt värvikaks kujuks, Holtzmanniks, kes oli geniaalne insener, kuid üpris veider igat muudpidi. Tema maneerides, pilkudes, liigutustes ja riietuses, lihtsalt oli midagi ülikihvti, kuid samas ka äärmiselt nohiklikku ja koomiliselt ekstsentrilist. Tegelase otsekui mitte kuskilt esile kerkinud etteastet, "Rhythm of the Night" muusika saatel, koos kummaliste tantsuliigutustega, on raske peast välja kratsida. Ka Leslie Jones neljanda tondipüüdjana oli lahe mutt, imposantne kuid koomiline, karm kuid omajagu argpüks, terava ütlemisega ja tõsine, kuid heatahtlik ning üpris tohmakas. Minu pilk igatahes kaldus pidevalt neljast kummitusekütist just viimasele kahele, eriti võrreldes suurematest staaridest kahe peategelasega Kristen Wiigi ja Melissa McCarthyga, kes eelnevate kõrval veidi igavad ja luitunud paistsid.

Üllatavalt klappis minuga ka filmi huumor, mis oli kaugel kõrgklassist, kuid siiski toimis ja tõi esile nii suuremat naermist kui ka väiksemat pihku itsitamist. Enamjaolt pakkusid koomikat just tegelaste iseloomudest tulenevad veidrused või omavahelised suhted. Loomulikult ei tekitanud mus positiivset reaktsiooni tobedad kummituste poolt tegelaste peale oksendamised ja muudmoodi totrad allavööd naljad. Omamoodi vinged, kuid samas ka vaimukad olid tondipüüdjate ja kummituste omavahelised võitlused, püüdmisvarustus ja viimaste demonstratsioonid. Loomulikult, meeldis mulle stseen, kus Holtzmann teeb kurjamitele eriti tuusalt tuule alla oma uhiuute nn mänguasjadega.

Mis ei meeldinud:

Ma ei ole siiani aru saanud, kas tahtlikult (näiteks püüdes tabada originaalfilmi atmosfääri või tekitada äratundmisrõõmu) või kogemata, kuid eriefektid olid kogu filmis amatöörliku väljanägemisega, kuidagi mannetud ning võltsid, ja kohe kindlasti mitte õudust tekitavad. Mul oli kohati tunne, et vaatan mõnda vaid 80ndate tehnikavõimalustega vorbitud filmi. Sisu oli toodud tänapäeva, kuid efektid oli otsekui eelmisest sajandist. Samas aga sobis selline välimus veidi isegi filmi tooniga, kuid ikkagi jäi mulje nagu vaataksin animad, mitte realistliku filmi.

Ka süžee oli üldjoontes koopia originaalfilmist ja midagi ülivärsket ja löövat, lisaks peategelaste soo muutmisele, ei pakkunud. Vastupidiselt enamuste arvamusele, ei imponeerinud mulle ka algsete tondipüüdjate cameod. Iseenesest ju tore, et Dan Aykroyd ja kaaslased leidsid aega filmis üles astuda, kuid mulle tundus see omamoodi nende isikutel ja pärandil nahaalse liugulaskmisena. Samuti ei vajanud film tähelepanu liigset eemaletõmbamist niigi kesisest sisust. Õnneks aga leidus nähtus piisavalt trilli ja tralli, et osati puuduseid kompenseerida ning neil mitte niiväga tagumikku torkida lasta.


-------------------------------------------------------

Pealkiri: Närvidemäng
Originaalpealkiri: Nerve
Režissöör: Henry Joost, Ariel Schulman
Näitlejad: Emma Roberts, Dave Franco, Emily Meade, Miles Heizer, Kimiko Glenn
Žanr: Thriller
Kestus: 1h 36 min
Kinodes alates: 29.07.2016
Nähtud: 11.08.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma tõesti ei oodanud, et kogu oma ajuvabaduses ja kohati kriiskavas ebarealistlikuses, pakub "Närvidemäng" mulle mõnusat meelelahutust. Filmi sisu pealiskilesse ei tohiks küll auku teha, mis kogemata ikka võib juhtuda kui sa ei ole 100% karjas liikuv lammas, kuid vaatamata sellele oli tulemus tempokas, haarav ning isegi ajurakke tööle putitav. Originaalis tiinekatele mõelduna, klikkis film edukalt ka minuga ning andis, küll üldistavat ja äärmuslikku, kuid põgusalt valgustavat pilku tänapäeva noorte tehnika poolt võimutsevasse maailma.

Tagasihoidlik Vee otsustab elus esimest korda teha midagi oma mugavustsoonist väljas ning ühineb interneti mänguga Nerve ja seda mitte vaatajana, nagu enamused tuhanded, vaid mängijana. Ehk siis hakkab ta saama väljakutseid, mis, olles eelneva täitnud, samm sammult muutuvad pöörasemaks, kuni mängu tuleb seaduse rikkumine. Loomulikult kohtab ta kena pahapoisiga, kellega ta paari pannakse neid julgustükke läbi viima. Minu jaoks klišeelik ja kulunud üldine lähenemine, kuid praktikas lahedalt realiseeritud ja edukalt pakendatud.

Esiteks, lool oli pinget ja väsimatu hoog. Väljakutse järgnes väljakutsele ning neis kõigis oli üllatusliku, huumori või kerge närvikõdi element, mis hoolitses selle eest, et ükski neist ettevõtmistest ei olnud tuim või liialt ettearvatav. Samas pean hoiatama, et väidetavalt pidi trailer kõik need julgustükid kenasti üles rivistama ja juba enne filmi nägemist sealse pinge maha trampima. Ise ei ole ma aga trailerit näinud, seega ei rikutud ka minu lõbu ja avastamisrõõmu. Teiseks, oli peategelaste, Vee ja Iani vahel, märgatav ja vaevatu keemia, mis tegi nende paaris seikluste jälgimise üpris kaasakiskuvaks. Mõlemad olid ka omajagu meeldivad, kui veidi kahedimensioonilised tegelased, kellele oli äärmiselt lihtne kaasa elada. Fakt, et tegemist on näitlejatega, kes on oma gümnaasiumiaegadest aastate kaugusel, ei häirinud mind ka seekord, sest nad sobitusid hõlpsasti oma karakterivormidesse. Ja veel, paarina olid nad üpris armsad koos.

Visuaalselt vastas film oma sisule ja sihtrühmale, olles värviline, nooruslik ja energiline. Neoonvalgus ja värvid oli märksõna, minemata aga üle taluvusepiiri. Eriti pilkupüüdev oli helkiv ja sädelev roheline peokleit, millega Vee enamus ajast ringi silkas. Kulunud tennised olid kentsakad, kuid lõbusad lisad komplektile. Mulle meeldis ka kaasaegne ja popile kaldu muusikavalik ning selle pidev enda meeldetuletamine igasugu esirindlikumate ja vähem tuntumate hittide läbi. Oli hetki, kus laulud surusid maha pildi ja loo ning võtsid filmi üle.

Kahtlemata oli intrigeeriv ka mäng ise ja sellega kaasnev virtuaalse privaatsuse teema. Kõhedaks tegev on tõsiasi, et taoline anonüümsuse kadumine ja pahatahtlik kellegi elu ülevõtmine ja hävitamine puhtalt internetis olevate andmete ja juurdepääsude põhjal, ei ole tänapäeval mingi fantastika. Moraal sellest filmist: ära topi internetti üles igasugu fakte endast! Ükskõik kui tähtsusetut detaili võidakse kunagi su kahjuks kasutada. Vee puhul näiteks tema ühte lemmik raamatut. Iseasi, kui tehtav ja realistlik see hoiatus enam on -- veetamm on ju lõhkenud ja vett sinna taha tagasi suruda on võimatu. Tõstatati ka pikaajaliselt ja valusalt aktuaalne anonüümsete kommentaatorite ja vastutuse teema. 

Minu põhiline probleem süžeega oli tõsiasi, et mängu vaatavad tuhanded, see on avalik ja kättesaadav kõigile, ning ei ole mingi saladus, et konkreetsed väljakutsed rikuvad seadust, panevad kellegi ohtu või isegi võivad tappa -- kus on politsei?! Miks keegi ei sekku või mängu sulgeda ei püüa? Samas aga teades, et Pokemon Go käigus ületatakse illegaalselt riigipiire, astutakse kaljudelt alla ja tehakse muidki idiootsusi, siis ei üllata mind õigusorganite tegutsematus absoluutselt. Teisalt, ega mäng ei sunni lollusi tegema, ikka inimene ise otsustab teha.

Teine pettumus oli viimase veerandi järsk ära vajumine. Kulminatsioon oli iseenesest pingeline ja paljulubav, kuid selle lahendus ületas usutavuse, mugavuse ja sunnituse piiri. Tundus, et film ei julgenud astuda seda lisasammu, et toimuvale tõsiseltvõetavust ning kaalu anda ja teha ebameeldiv, kuid efektsem ja ekstreemselt õpetlikum valik. Tulemuseks oli liialt puhas, valutu ja lihtne lõppseis.


-------------------------------------------------------

Pealkiri: Tarzani legend
Originaalpealkiri: The Legend of Tarzan
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Alexander Skarsgård, Margot Robbie, Samuel L. Jackson, Djimon Hounsou, Christoph Waltz
Žanr: Seiklus, action
Kestus: 1h 49 min
Kinodes alates: 08.07.2016
Nähtud: 09.07.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma pole vist juba ammu millegis nii pisarateni pettunud kui antud filmis, mida ootasin õhinaga juba pikemat aega. Ja kui aus olla, siis peale näitlejate valiku, kes sobisid oma rollidesse nagu valatult, ei vastanud pea miski muu mu kõrgetele ootustele. 

Mis meeldis:

Alexander Skarsgård oli muljetavaldav Tarzan, nii välimuselt kui olekult. Oma pintsakutes nägi ta välja nagu kapp -- need õlalihased oli võimsad! Ta oli vaikne, kuid surmav ning mulle meeldis, et oma pilgus omas ta omajagu haavatavust. Konflikt metsiku ja tsiviliseeritud poole vahel oli ilmselge ning see võimaldas tegelasele sügavust. Ka Margot Robbie oli igati adekvaatne Jane: kaunis, särtsakas, asjalik ja julge. Ta ei jäänud ootama, millal suur ja tugev mees teda päästma tõttab, vaid suutis ka ise enda eest võimete piires hoolt kanda. Samuel L. Jackson täitis kiiduväärselt naljamehest kamraadi rolli ning Christoph Waltz jätkab tegemast seda, milles ta on end tõestanud ja teab, et on tegija ehk siis kehastades kurjamit. Viimasel jäi puudu aga piisavalt kihte, et teda tema eelnevatest rollides või teistest sarnastest karakteritest kuidagimoodi esile tõsta. Mehe ja Jane'i vahelistel vestlustel oli intrigeerivat jumet, kuid nendega ei kombitud pinevuse piire nagu oleks võidud.

Samuti meeldis mulle värske loosse lähenemine ja keskendumispunkt. Tegu ei olnud Tarzani seikluste astega number üks, vaid lugu võttis aset pärast lahkumist džunglist, mis sisaldas abielu Jane'iga ning oma pere aadli tiitli ülesvõtmist. Ajalooline kontekst filmi põhikonfliktile oli ka asjalik lisa.

Mis ei meeldinud:

Film oli tuim, üksluine ja veniv. Kaasa ei aidanud ka üldine sume ja tuhm toon ning intensiivsuse ja energia puudumine. Süžee uimerdas otsast lõpuni ning ma siiralt ei tundnud toimuva suhtes mingit märkimisväärset pinget. Kulminatsioon oli ka lahja ning ei mõjunud põnevuse haripunktina vaid tundus, et film läheb veel edasi, kuid siis avastasin, et oih, see oligi lõpupauk. Siinkohal pigem lõpupiuks. Viimases oli ka mitmeid loogikaauke. Samuti olid kurjamid liialt mustad, ilma klišeevälise põhjenduseta, ja head liialt valged. Kuristik nende kahe vahel oli liialt lai -- puudus hall.

Sisuliinid ei põimunud omavahel edukalt üheks tervikuks, vaid film koosnes otsekui üksteisest eraldiseisvatest tükkidest või stseenidest. Liigne kaootilisus ei lasknud lõimumisel edukalt toimida -- film lihtsalt ei voolanud. Näiteks, oli Tarzani ja gorilla vaheline kätš ju iseenesest lahe, kuid tundus kuidagi eraldiseisev ja loo kulgemisega mitte haakuv. Üldse oli süžee liialt õhuke. Ka dialoog oli minimaalne ning stambi liiki. Kuigi palju sai lisatud juurde pilkude ja tegudega, oleksin oodanud tekstist veidigi enam iseloomukust ja tuge hädisele sisule. Eriefektid tundusid ka kohati liialt tehis.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar