Teisipäev, 23. august 2016

TREFF: "FREEZE!" - Nick Steur (Holland) ja "Plastikkangelased" - Ariel Doron (Iisrael)

Tervitus!

Kaks ülevaadet selle aasta TREFFilt!

Pealkiri: Plastikkangelased
Originaalpealkiri: Plastic Heroes
Kestus: 40 min
Millal nähtud: 03.06.2016 (Von Krahli teatris)
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt
Sõda ja mänguasjad või siis sõja illustreerimine mänguasjadega, ei ole just kooslus, mis esimese mõttena kokku sobiks. Eriti kuna lelud assotseeruvad lastega ning viimased omakorda muretuse, süütuse, puhtuse, rõõmu ja avatusega. Reaalsuse koledaimat aspekt, sõda, aga on kõike muud kui päikeseline. Kuid just selline teema ja vahendite vastandumine andis antud tükile sügavama tähenduse ning tõi ka publikus esile jõulisemaid emotsioone. Etendus oma ideega baseerus puhtalt just sellel kontrastil ning reaktsioonidel ja vastuolulistel tunnetel, mis sellest tulenesid. Nähtu võimaldas erinevate tasemega kihtidel paigutatuna hulgaliselt diskussioonimaterjali ning viskas õhku nii mõningaid ajurakukesi stimuleerivaid mõttekilde, sest on vähe niivõrd kõrgtasemelisi kontroversiaalseid teemasid kui sõda.

pilt nuku.ee kodulehelt
Laval oli laud ja tool ning mänguasjameister võlus laua all olevast sahtlist välja kõik etteasteks vajalikud komponendid. Publiku ees rullusid lahti üksikud, kuid värvikad ja löövad hetked sõjaväelase elust. Näha sai üksluiseid momente, kaootilisi hetki, tundeküllaseid momente ning pingelisi hetki. Vastupidiselt populaarsele imidžile, ei hõlma sõda ainult nottimist ja madinat, enamgi veel on igavaid ning meeleheitele ajavaid rutiinseid olukordi, näiteks valvekohuse täitmine. Seda nüristavat ja monotoonset tegevust demonstreeris seik, kus roheline mängusõdur kõndis edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, sõi ära paki Draakoni komme, jõi ära pudeli Coca-Colat, tühjendas põit ning haigutas laisalt. Kõlab äärmiselt igavana ja see stseen võttis omajagu aega, kuid vürtsi lisas tõsiasi, et etendusemeister tegi mänguasjaga kõik tegevused kaasa. Ehk siis pugis mees tõesti vaikselt vaataja silme all ära paki komme ja pissis ka vett publikusse.

Emotsionaalsemaid hetki esindas sõduri Skype kõne oma kodusele kallimale, keda kehastas Barbie nukk, ning sõdurite endi unistused ja allasurutud tunded, mis ebasobivatel hetkedel üles kerkisid ning millede kulminatsiooniks võib lugeda tempokat ja ekstravagantset diskotantsu etteastet mitme nuku poolt. Viimased saadi tantsu vihuma väga lihtsalt aga leidlikult. Nimelt oli tegu mänguasjadega, mis patareide lisamisel, sai panna relvad käes maha roomama ehk siis nihkusid nad jalgu liigutades teosammul, kuid järjekindlalt edasi. Tõstes nad aga jalgadele, liigutasid nad oma keha kelmikalt ning energiliselt otsekui tantsu saatel, relvad käes vehkimas. Iseenesest mõistetavalt ei puudunud peostseenidest ka tulevärk. Tekkis koomiline, kuid samas veidralt hirmuäratav vaatepilt. Meeldejääv efekt saavutati taas tänu kahe üksteisest kaugel eemal seisva vastanduva faktori põrkumisele: tants ja pidu versus relvad ja sõda.

pilt nuku.ee koduelehelt
Loomulikult oli märkimisväärne osa etenduses ka huumoril, kuid arvestades konteksti oli tegu pigem musta huumoriga. Kohati tundus, et vaatan filmi "Ässad," kus parodeeritakse sõjafilme ning millest kumab läbi tüüpiline ameerikalik lähenemine taolistesse filmidesse. Ehk siis tundus sõda liialt kangelaslik, ilustatud ning entusiasmi täis. Seda illustreeris näiteks stseen, kus sõdurnukud lähevad helikopterisse ning iga üks ütleb suure mürina taustal, enne lahingusse sukeldumist, midagi särtsakat ja änksi täis. Tegu oli otsekui võltsidest, teesklevatest või reaalsuskaugetest kangelastest, millele viitas ka tüki peakiri: plastikust kangelased. Minu lemmikud momendid aga ei sisaldanud ilmtingimata nalja, vaid ühte karvast ja pehmet tiigrist mängulooma. Viimane sümboliseeris minu silmis sõja süütut keskkonda ning ohvreid. Ülinunnu oli looma ninapidi kokkusattumine tanki ja sõduriga ning looma üliarmas kehakeel.

Väga tähtis on ka välja tuua, et etenduse lõpus jagas mees lahkuvale publikule samu Draakoni kommi, mida enne agaralt mugis. Miinusena mainiksin eelnevalt, ühelt küljelt plussina loetletud, liialt paroodialikku õhkkonda, mis kohati takistas nähtut tõsiselt võtmast, mida käsitletud teema, tahes tahtmata, alati on. Tõsiduse ja pilamise noateral tasakaal oli faktor, mis võimaldas tükile niivõrd sügava jäneseuru, kuid see kippus paaril korral liialt kalduma kerglasele poolele.




----------------------------------------------------

Pealkiri: FREEZE!
Kestus: 40-70 min
Millal nähtud: 04.06.2016 (Katariina kirikus)
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt
Ma ei ole just agar klassikalise teatri väliste etenduste külastaja ning igasugu performance-esitlus teeb mind tihtipeale nõutuks, kuid vaatama minna, kuidas üks mees vaikselt kive üksteise peale tasakaalu laob, tundus äärmiselt intrigeeriv. Seda eriti kuna ainuüksi idee, et ükskõik millise suuruse, raskuse ja kujuga kivid on kuidagimoodi alati võimalik üksteise peale püsima paigutada, tundus enne antud etteastet nägemata omajagu fantaasiamaailmast pärit.

Asukohaks oli valitud salapärane, atmosfäärikas, ajaloost pakatav ning, õnneks viimasel ajal, üllatavalt palju rakendust leidnud Katariina kirik vanalinnas. Kuigi etendus ning asupaik minu jaoks ideaalis ei sulandunud (vastandid: üks modernne, pingeline ja visuaalne ning teine vanaaegne, sisutihe ja lõõgastava efektiga), pakkus hoone piisavalt ruumi ja iseloomu, et tegevust toetada ning meeldejäävat kogemust pakkuda. Enne kirikusse sissepääsemist, algas etendus aga hoopis reeglite tutvustamisega publikule, et kus nad võivad liikuda, kuidas kohe algav toimima hakkab ning veidi taustainfot kasutatavatest esitlusvahenditest. Lävendit ületades oli märksõnaks vaikus.

Keset kivist ja ebastabiilset kirikupõrandat oli kividega piiratud ringjas ala, kuhu sisse külalised jalga sisse tõsta ei tohtinud ning mille territooriumil tegutses meister, kes oma tasakaalustamisvõimed demonstreeris. Kivid oli väidetavalt mees korjanud eelneval päeval rannast ja mujalt ning kordagi ei olnud ta nendega varem veel oma oskusi katsetanud. Kivid olid erinevad, küll pisikesed ja piklikud, küll suured ja kandilised kamakad. Esmapilgul oli tõesti hämmastav mõelda, et kuidas ta küll need mittekoostööaltid esemed üksteisega harmooniasse paneb. Olin äärmiselt skeptiline, kuid kui esimesed paar kolakat paigas, siis olin hetkeks sõnatu.

pilt nuku.ee kodulehelt
Mees liikus oma ringikujulisel mängumaal ning küll kord võttis kaootiliselt maha laotatud kive ise, kord hoidis oma kätt kutsuvalt, et keegi teine tal enda valikul ühe pihku paneks. Koheselt ei saanud pealtvaatajad isegi aru, et mida mees neilt ootab ning ka meile iseloomulik tagasihoidlikkus lõi välja. Veidi koomiline oli kuidas mees ootas, käsi kutsuvalt üleval, kuid keegi ei vaevunud talle midagi sinna ulatada, eeldades, et keegi teine teeb või olles uje. Õnneks saadi sellest häbelikkusest etteaste kulgedes peatselt üle. Publiku valik kinnitas ka seda, et mees ei valinud tükke, mida oleks kergem sobitada vaid kohati sattusid kätte väga keerulised kombinatsioonid. Nii uskumatu kui see aga ei olnud, sai ta pea iga väljakutsega hakkama.

Kividele lisaks kasutas ta ka pikki metallist nelinurkseid talasid, mis olid seest tühjad ja milledele ta kivisid tasakaalustamiseks asetas. Kohati tegi see ülesande lihtsamaks, kohati raskemaks, sest balanssi oli tarvis panna ka tala, mis liialt lihtsalt võis ümber kukkuda. Ka kivide arv, mis ta üksteisele asetas varieerus, kord oli kolm või isegi neli tasakaalu laotud, kord aga vaid kaks, kui tükid eriti vaevanõudvad olid. Oma ambitsioonikaima kombinatsiooniga ta kahjuks hakkama ei saanud. Plaan oli kasutada mitut tala, üks pikkupidi ja teine horisontaalselt, ning nende peale omakorda kive tasakaalustada, kuid kahjuks jäi tulemus nägemata, kuna mehe jõud sai otsa ning vahendid ei olnud kuidagi altid koostööd tegema. Kukkumise ja selle põrke tagajärjel langesid ka eelnevad tornid, kas tervenisti või üksikud tükid. Põhimõtteliselt pidas paika mõte, et kasvõi üks hingetõmme võis kunstiteosed hävitada. Veel enamgi sundis see elama momendis ja saavutusi imetlema, sest juba järgmine moment võisid nad olla maas hunnikus. Huvitav oli hiljem küsimuste ja vastuste vestluses publikuga kuulda, et üldiselt tema sambad ümber ei kuku ning tavaliselt suudab ta kõik ettevõetud tükid lõplikult ikka enda pilli järgi tantsima panna, kuid konkreetne etteaste oli vahendite koostöö tõrksuses mehele isegi tervitatavam kui ideaalne show.

pilt nuku.ee kodulehelt
Eriti meeldejääv oli mulle veel etteastet hõlmanud vaikus. Keegi ei iitsatanud ning kui keegi tasaselt liikus või kotti õlal riivas, siis oli see otsekui plahvatus, mis lõhestas häirivalt ülipinevat õhkkonda ruumis. Sellise tasemega vaikust pole ma enam ammu nautida saanud. Olen veendunud, et kui nõel oleks kukkunud, oleks ka seda teravalt kuulda olnud. Ilma sellise vaikuseta ei oleks aga mees nii pingsalt keskenduda saanud, nii väga, et lausa higi voolas.

Miinusena pean tõdema, et ootasin enamat ehk perfektsemat etteastet. Jah, ma saan suurepäraselt aru, et tegu on iga kord ainulaadse ja ettearvamatu ettevõtmisega, ning ka mehele endale meeldisid ootamatused enam kui lepase reega sõitmine, ja et tegu on üleüldse erakordse visuaalse kogemusega. Teen ülekohut, kuid siiski tahtsin esmalt näha ideaalset show-d ja teisena oleksin avatud muudele variatsioonidele ning ootamatustele kivide ladumises. Samas aga ega mul vast kunagi enam taolist etteastet näha õnnestu. Ootasin ka sama võimsaid ja suurejoonelisi torne nagu fotodel, kuid sellistesse kõrgustesse siinkohal ei jõutud. Vaatamata sellele, oli tegu haruldasi oskusi demonstreeriva pulssi igati tõstva etendusega.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar