Teisipäev, 5. juuli 2016

Kino: "Rahamaailm" ja "Warcraft: Algus"

Tervitus!

Taas kaks hilist ülevaadet kinost!

Pealkiri: Rahamaailm
Originaalpealkiri: Money Monster
Režissöör: Jodie Foster
Näitlejad: George Clooney, Julia Roberts, Jack O'Connell, Dominic West, Caitriona Balfe
Žanr: Thriller
Kestus: 1h 39 min
Kinodes alates: 03.06.2016
Nähtud: 23.06.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Mul on äärmiselt hea meel, et Briti saarte töölisklassi andekad näitlejad nagu Jack O’Connell ka vaikselt aga järjekindlalt uhkete ametivendade kõrval oma kohta on suutnud uuristama hakata. Oskustelt ei jää nad grammigi viimastele alla, kuid miinuseks tundub kohati olevat vaid loomuliku ülipeene RP aktsendi puudumine ning tõsiasi, et massides on hetkel Briti eliit oma elulaadiga moes (aitäh, “Downton Abbey” jne) ja ameti prestiiž kasvanud (raha saab palju, noh… kui läbi lüüa, loomulikult). Olid ajad kui näitlemine oli üldiselt ikkagi madalamate klasside eluvalik (Gary Oldman, Sean Connery, Peter O’Toole, Michael Caine jne). Kaua sa aga nende poolsinivereliste või muudmoodi middle- ja upper-middle class Etonlaste ja teiste eliitkoolide Eddie Redmayneide, Tom Hiddlestonide, Benedict Cumberbatchide ja Tom Hardyde (jah, tegu ei ole, nagu vahel välja võiks paista, mingi slummielanikuga) monopoli jõuad jälgida! Tasakaaluks on vaja ka James McAvoysid, Idris Elbasid ja Jack O’Connelleid. Keegi ei kahtle, et mõlemad grupid on andekad, kuid see ei ole enam mingi saladus, et näitlemine, nii õppimine, tööotsade leidmine kui suurem tasu, on seal mail tänapäeval enamasti vaid rikkamate lõbu (keda huvitab, siis kui seda teemat google'dada, leiab kümneid artikleid -- kuum teema!).

See selleks, Jack O’Connell on igatahes tragi ja usin enda näitlejaredelil üles töötamisel. Kehastades seekord tavatöölisest kulleriks, Kyle'iks, oli mõnes mõttes valiku langemine talle kui rusikas silmaauku. Ta suutis veenvalt ja vaevatult edasi tuua tegelase segadust, meeleheidet, lõksusolekut ja järjekindlust ettevõetu läbi viia, vaatamata sellele, et ta sai suurepäraselt aru kui lollakas ja ohtlik kavatsus oli. Kuigi kohati oma rollis siiski ebakindel, ei suutnud aga hoopis tema lavapartner George Clooney (Lee Gates'ina) mulle muljet avaldada. Teoorias mehele ideaalne roll, jäi aga suuremaks kui näitleja ponnistus. Puudu jäi energiat, emotsiooni ning kohalolekut. Ka Julia Roberts kadus otsekui taustatantsijana filmis kaamera ees toimuva saatedraama taha ära ning tundus vahel isegi eesmärgita karakterina, kellele pühendatud aeg oleks võidud loovutada Kyle'i ja Lee Gates'i omavahelise dünaamika ning sundsuhte arendamisele.

Süžee ning konflikt mulle aga imponeerisid ning nende kulmineerumist oli pingeline jälgida. Ootasin kannatamatult kuidas see plahvatusohtlik olukord küll lahendatakse. Ka oli tegu päevakajalise teemaga ning olukord, kus sõna tõrge/rike (glitch) vabandab kolossaalseid möödapanekuid, on tänapäeval reaalne. Kurvalt koomiline oli Kyle'i reaktsioon sellele sõnale, "glitch," mis mehel närvid iga kord krussi tõmbas ning, mis pidi teda rahuldama ning leppima panema tõsiasjaga, et tema raha oli kadunud kui musta auku. Kes vastutab ja kas üldse keegi vastutab oli läbiv küsimus. Kas süüdi jääb nõuandja/vahendaja/teenusepakkuja või klient/nõu võtja, isegi siis kui tegu on pettusega või kui viimane teab, et mängus on teatud riskid? Viimane vaatus filmist kaotas omajagu pinget ja usutavust, kuid siiski suutis lõpplahendus olla ootamatu, efektne, kui ka teatud rahuldust pakkuv. 

Sügaval sisemas ei tundnud ma aga reaalset ohtu George Clooney tegelaskujule ja ühelegi telesaatega seotule ning see tõsiasi pärssis filmil oma põnevuse lakke kruvimist. Ekraanil toimuvas oli ka tunda õrna pealiskaudsuse ja ebaautentsuse kihti, tänu millele ei mõjunud kõik stseenid ja õhkkond alati nii nagu vast plaanitud. Asi võis olla üpris piinlikus ja totakalt rohmakas saates, mida Lee Gates puiselt ja nähtava ebamugavustundega juhtis. Pärast neid pidevaid "BALLS!!!" hõikeid ja veidrat räppi koos tantsuga, oli raske neid pilte enda mõtetest minema pühkida ning ennast veenda, et tegu ei ole komöödiaga. Ootamatult geniaalne oli aga tüüpiliselt mitteameerikalik reaktsioon Kyle'i naise poolt mehe idiootsele ettevõtmisele.



---------------------------------------------------


Pealkiri: Warcraft: Algus
Originaalpealkiri: Warcraft: The Beginning
Režissöör: Duncan Jones
Näitlejad: Travis Fimmel, Paula Patton, Dominic Cooper, Ben Foster, Toby Kebbell
Žanr: Action, seiklus, fantaasia
Kestus: 2h 03 min
Kinodes alates: 10.06.2016
Nähtud: 11.06.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Taaskord ei saa ma sotti miks antud filmi nii väsimatult ja hävitavalt tümitatakse. Ma ei ole kunagi kokku puutunud Warcrafti mängudega (või üldse arvuti/video mängudega, peale lapsepõlves Nintendo Super Marioga) ning ei olnud mul ka halli aimugi selle sisust. Teadsin aga, et tahan filmi näha, sest taolisi vanakooli värvilisi ja mastaapseid klišeehunnikuid, täis maagiat, monstrumeid ning madinat, vaatan alati meeled avatuna, täis lapselikku õhinat, valmis laskmaks ennast draakonitel võlumaailma lennutada (kas Warcraftis on ka draakoneid?)! Peale selle, ei ole mängude põhjal loodud filmidel just päevavalgust kannatav minevik, seega sai loodetud, et antud ambitsioonikas ettevõtmine murrab nõiaringi. Hiinas suutis ta igatahes üllatavalt massiivset kassatulu genereerida (seal vist mäng ka äärmiselt populaarne), kuid Ameerikas linateos ikkagi põrus nii kriitikute kui kasu poolest. Mina aga kogesin vahvat ajuvaba meelelahutust!

Pluss punkte teeniti enamasti visuaalse poole ning minu jaoks materjali uudsusega, kuna ma selle maailma tegemistega just eriti kursis ei ole. Film oli tervenisti üks rohelisel ekraanil loodud eriefektide patsahkam, kuhu vahepeal ka mõni inimene ära eksis. Vaatamata sellele olid loodud keskkonnad, sealsed elukad ja kõik vahepealne detailirohke, usutav ning silmapaistev. Eriti nagu päris tundusid orkid oma võimsate kihvade, lihavate kehade ning otsekui hing oleks sees silmadega. Samas aga sulasid nad tihti kokku ka üheks massiks ning mõni hetk oli segadust tekitav, et mis ork see siis nüüd on või kes mida teeb. Igasugu paigad, hooned ning suures plaanis võtted olid aga maalilised, maagilised ja muljetavaldavad. Ka värvispektri piiridega mängiti julgelt ehk siis ei olnud põhitooniks realistlikum ning loogilisem hall ja maalähedus, vaid silme ees lahti rulluv oli kui vikerkaar, mis plahvatas. Kuigi kohati liialt silmi kriipiv, meeldis mulle omajagu filmi erk, koloriidne virr-varr.

Kartsin, et mul tekib filmi süžeed jälgides palju auke ja ma ei saa vaevatult järjele, kannatades konteksti teadmiste puuduse all. Tuli aga välja, et üpris lihtne oli sadulasse hüpata ning toimuvaga kaasa sõita. Eks ma vast ikka paljust ilma jäin, aga õnneks see mind eriti ei morjendanud, sest ei teadnud ju millest täpselt ilma jään. Tegelaste omavahelised suhted olid aga kõike muud kui eelnevalt arvasin, näiteks oli kahel peategelasel, inimesel ja orkil, tegelikult minimaalselt kokkupuudet ning sellist lõppseisu, nii neile kui teistele võtmekarakteritele, ma ei ennustanud. Mängu austajaile ei olnud neis puäntides loomulikult midagi uut, kuid minul kui puhtal lehel, oli päris põnev tegelaste ettevõtmisi ja loo kulgemist jälgida. Ka meeldis mulle Travis Fimmel Anduin Lotharina, kes tundus olevat oma olekult ja käitumiselt pidevalt õrnalt joobes, kuid see veidi kentsakalt kohmakas olek toimis.

Saatuslikuks sai filmile aga süžee, mida ei suudetud piisavalt veenvalt edasi anda. Tulemus oli laialivalguv, pealiskaudne, veidi amatöörlik ning ei soodustanud tegelastele kaasa elamist või nendega kontakti loomist. Eriti inimtegelased olid liialt kahedimensioonilised. Orkid aga suutsid neid iseloomult veidi ületada, iseäranis Duraton. Visuaalne vitamiinipomm suutis mõneti vaataja ära petta ning silma neile vajakajäämistele kinni pigistama sundida, kuid lõppkokkuvõttes leidus liialt palju nii suuri kui väiksemaid detaile, mis lihtsalt ei funktsioneerinud nagu ettenähtud. Näiteks oli Ben Foster maagina veider ja nii valusalt mööda näitlejavalik, et kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Siiani tekitab mulle segadust ja puudub veenev seletus miks tema karakter käitus nii nagu seda tegi. Need loovutatud lausetibakesed ei olnud kaugeltki piisav. See teine noorem võluripoiss oli samuti kuidagi näotu ja ilma kübegi karismata. Kuidagi eemalepeletavalt mõjust ka kerge romantikaliin Anduini ja Garona vahel. 

Tegelasi iseenesest palju ei olnud, et mul pea sassi ajada, kuid pidev edasi tagasi hüppamine erinevate gruppide vahel ja mitmete uute orkide mänguplatsile toomine ei lasknud lool sujuvalt voolata. Enim korduv teiste arvustajate poolne kriitika, et film võtab ennast liialt tõsiselt, mind aga ei torkinud, sest valitud toon sobis minu meelest kenasti. Imelik oleks lõpptulemust ette kujutada, kui rohkem oleks lisatud huumorit ja niisama trilli-tralli, võttes arvesse loo karmi sisu ja sealset traagikat. See, et film oli toonilt erksavärviline ja paigutus fantaasiamaailma, ei tee seda kaugeltki automaatselt veel noortefilmiks, kus keegi korra ikka jalaga tagumikku peaks saama. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar