Kino: "Klubi" ja "Murdepunkt"

Tervitus!

Vahelduseks lühiülevaated kinost!

Pealkiri: Klubi

Originaalpealkiri: El Club

Režišöör: Pablo Larraín

Näitlejad: Roberto Farías, Antonia Zegers, Alfredo Castro, Alejandro Goic, Alejandro Sieveking

Kestus: 1h 38 min

Žanr: Draama

Kinodes alates: 08.01.2016

Nähtud: 09.01.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Tegu on filmiga, mis paneb mind inimkonda drastiliselt usku kaotama ning mõtlema, et võib-olla oleks üks veeuputus, a la Noa, ikkagi asjalik mõte. Hallides toonides, ilma igasugu päikese või sooja valguseta, on käesolev masendav, viha tekitav ning lootusetuse ja jõuetuse tunnet võimendav, Tšiili 2016 võõrkeelse Oscari kandidaat, nagu tempel mällu igaveseks.

Eraldatud külakesse, kollasesse majja on asumisele saadetud kõik patustanud vaimuliku, lastepilastus ning/või lasterööv olid populaarsed tegevused sealsete asukate hulgas. Kuna aga kirik ei saa ju kunagi tunnistada, ilma enda jalgealust õõnestamata, et sellised räiged tegevused on aset leidnud, siis tuleb probleemi loomulikult varjata, mitte karistada, tunnistada üles või heaks teha. Juba ainuüksi see põhjendus ajas marru. Aga see ei olnud veel kõik, nimelt pani mind sisemiselt karjuma tõsiasi, et patustajad ei saanudki suuremal osal aru, miks nad seal on, ei tunnistanud, et olid midagi valesti teinud või isegi õigustasid end. Ja veel, mis tõesti kopsu üle maksa viis, oli see, et normaalse õiglusesse uskuva inimesena, võiks arvata, et neile järgneb ka mingi karistus, avalikkuse silme alt väljaspool, kuid siiski mingi tagajärg nende tegudele ja valikutele. Oh ei, nimelt elasid nad seal väidetavalt lauldes ja palvetades ning veetes aega nagu oleksid nad pensionipõlve pidamas kuskil hubases ja lõõgastavas vanadekodus. Teatud piirangud neil olid, näiteks, võõrastega ei tohi suhelda jne, kuid ei midagi, mis reaalselt distsiplineeriks ning paneks neid oma tegude üle kasvõi järgi mõtlema. Mu vererõhk oli laes. Aga see pole veel kõik! Kui neile määratud psühholoog hakkab neile piire seadma, oli hädakisa taevani, ebaaus ju, ahistatakse ju… Mul pole sõnu!

Närukaelade meeldivasse argiellu toob aga segadust uue asuka saabumine, kes omakorda toob tahtmatult kaasa ka ühe oma ohvri, kes mehesse armunud ja peast nii sassis, et arvab reaalselt, et armastab end ärakasutanud vaimulikku. See oli kombinatsioon kaastundest, kõhedusest ning uskumatusest mida ma ohvri vastu tundsin. Eriti šokeerivalt tardumapanev oli teda näha ühes stseenis koos naisega... Loomulikult oli selge mõistuse ammu minetanud mees aga tülikas mõttetu jubin mugavate meeste rahulikku elu ähvardamas, kellega ju ometi midagi pidi ette võtma…

Kuigi minu jaoks olid need jätised nii räpased, et neid polnud võimalik paremas valguses näidatagi, meeldis mulle, et mitte kõik neist ei arenenud isolatsioonis olles halvemas suunas. Näiteks, tegeles üks usinalt koera treenimisega, mis andis talle otsekui eesmärgi ja viis mõtteid eemale muudest haigetest mõtetest. Samas aga teist ärgitas olukord jooma, mille ületarbimist keegi majakaaslastest probleemseks ei pidanud. Peab ka märkima, et mingi karistuse need jõletised filmis siiski said, mille sisu oli päris irooniline, kuid minu jaoks ei olnud see mitte kaugeltki piisav, mitte miljon kilomeetrit kaugeltki piisav, et rahustada mu mutta tambitud õiglustunnet ja usku inimestesse. Kõige hullem on see, et filmis nähtu ei ole täienisti väljamõeldis.

Film ise oli muidugi suurepärane. Kogu tuim, kuid hirmuäratav atmosfäär, säbrune pilt, hallid toonid, realistlik, ilma igasuguse ilustamiseta ja mällu sööbiv. Näitlejaid tuleb ka tunnustada, sest nende etteasted oli tohutult usutavad, tagasihoidlikud, kuid äärmiselt suure mõjuga, ainuüksi majahoidja nunna leebe naeratus nende mõtetega seal peas, ajab siiani külmavärinad peale. Šokeeriv film, nii heas kui halvas mõttes!

---------------------------------------------------------

Pealkiri: Murdepunkt

Originaalpealkiri: Point Break

Režišöör: Ericson Core

Näitlejad: Luke Bracey, Édgar Ramírez, Teresa Palmer, Ray Winstone

Kestus: 1h 53 min

Žanr: Seiklus, action, krimi

Kinodes alates: 01.01.2016

Nähtud: 02.01.2016

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Taas üks film, mille tegijad viskasid selle tarbeks kõvasti pappi, aga tagasi poetatakse ainult sendikesi. Loomulikult sai film ka hävitava hinnangu osaliseks nii kriitikutelt kui publikult. Osati ma nõustun nende suhtumisega, sest kui vändata uusversioon sellisest kultusklassikast nagu originaalne “Point Break” (1991) ja seda kui asjalik põhjus selle vorpimiseks puudub (välja arvatud eesmärk teenida kerget raha), siis on just selline käitumine see, mis inimesi ärritab, eriti kui tulemus ei pürgi just kõrgustesse.

Aga kui täitsa aus olla, siis mina täitsa nautisin seda õnnetusehunnikut, sest mu ootused ei olnud just tavasse suunatud, kui mul üldse need olidki. Jah, film on nagu Šveitsi juust, täis igasugu auke ja puudusi, kuid seal on ka palju lõbusat, silmailu ning adrenaliini. Aga enne siis möödapanekutest. Pakend oli super, nagu ülistiilne, ülilahe ja ülitõmbav reisibrošüür. Kohale tulles, või siis siinkohal sisu vaadates, tuleb välja, et 5 tärni hotellist on saanud 2 tärni hotell, ja üldse on reisisihtkoht nagu peller. Teisisõnu, sisu oli kližee, liialt mugav, ebaloogiline, ebareaalne, toetudes täienisti oma visuaalsele küljele, viimane aga ei suuda juba loomupäraselt kogu filmi mitte kunagi ainuisikuliselt kanda -- ilmselgelt ei läinud see tohutu papp kvaliteetse stsenaariumi loomisele. Ka tegelased olid otsekui pappkujud, puudu jäi iseloomust, särtsakusest, ligitõmbavusest, põnevusest -- kõigest peale tegelaste hot and sexy välimuse. Eriti kurb olin ma selle üle, et ei tundud usutavat sõprus või isegi vaenlaste sidet peategelaste Utah ja Bodhi vahel, kuigi film sellele viitas ja seda ka eeldas. Ka kohustuslik romantikaliin oli nii tühi, sunnitud ja keemiata, ime et tuul seda üldse ära ei lennutanud.

Nüüd siis päikeseliselt poolelt, aga hoiatus, pealiskaudsed põhjused! No kuidas ma siis ei saaks hinnata neid seksikaid, musklis mehiseid mehi, tegemas mehelikke asju, võimsaid trikke ja trotsides loodusjõude? Mul oli küll tore neid jõllitada! Samuti ei saa ma ühtegi halba sõna öelda ekstreemse spordi trikkidele, mida filmis leidus lademetes. Need stseenid nägid välja usutavad, hirmuäratavad, võimsad ja aukartust tekitavad, mida oli ka oodata, sest filmitegijad kaasasid ka hulganisti päriselus maailmakuulsaid ekstreemsportlasi ning püüdsid filmida nii palju kui reaalselt võimalik ilma eriefektideta ning looduslikes toimumispaikades endis. Vaieldamatult olid viimased ka võrratud ning see osa filmist oli ka otsekui turismireklaam või siis ekstreemturismi reklaam, seekord õnnestunud versioon. Mind siiralt tõmbas järjekindlalt neid eksootilisi maailma kaunimaid paiku külastama, kuigi ujuda ma ei oska (surf jääb ära), käemuskleid mul puuduvad, on vaid hiirekõhud (ronimine jääb ära), kõrgusi kardan (õhuliuglemisest vast ka midagi välja ei tule), jne. Visuaalne pool filmist jättis tohutult autentse, seiklusrohke ja imelise mulje. Ehk siis kui soov on kogeda hingematvat silmailu ja lasta ajul puhata, siis soovitan seda linateost soojalt!