Laupäev, 9. jaanuar 2016

Teater: "Talvemuinasjutt" - Kenneth Branaghi teater LIVE

Tervitus!

Ülevaade näidendi ülekandest otse Londonist!


Pealkiri: Talvemuinasjutt

Originaalpealkiri: The Winter's Tale
Kestus: 3h 30 min
Millal nähtud: 26.11.2015
Minu hinnang: 5/5


pilt superkinod.ee kodulehelt


Kui kuulsin, et Shakespeare'i üks vähemtuntumaid, kuid minu lemmikumaid lugusid jõuab Londonis taas lavale kuulsate ja andekate tegijate käe all, ning seda kantakse üle ka kinodes väljaspool Inglismaad, siis hoidsin oma sõrmi ja varbaid ristis, et nagu National Theater LIVE'i, ka seda etendust on võimalik Coca-Cola Plaza vahendusel kaeda. Juhtus eeljõuluime ning avastasingi, et Jõuluvana on mulle varajase kingi teinud. Muidugi olid mul samaks ajaks juba PÖFFi piletid ostetud, kuid eepiline India film, mida vaatama ei jõudnudki, ei kaalu minu silmis üle Shakespeare'i. Kurbusega pean tõdema aga, et kuna sel perioodil toimus niivõrd suurel hulgal igasugu üritusi ja ka PÖFF, siis oli publiku maht etendusel suhteliselt mannetu, kuid ma loodan, et ka teised vaatajad said minuga sarnaselt võrratu kogemuse ning see ei heiduta kino ka tulevikus antud teatrikompanii tükke suurele ekraanile toomast (palun alandlikult nende järgmise lavastuse "Romeo ja Julia" vaatamisvõimalust!).

pilt superkinod.ee kodulehelt
"Talvemuinasjuttu" peetakse Shakespeare'i üheks hilisemaks näidendiks ning seda kategoriseeritakse üldiselt komöödiate hulka, kuid ebatavaline ei ole selle paigutumine ka tema probleemikesksete näidenditega (problem plays) ühte mesti. Viimasesse kuuluvad muuseas ka All's Well That Ends Well (mis kuulub ka mu antud autori lemmikute hulka) ja Measure for Measure. Tegu on otsekui ka kahe erinevat žanri looga ühes, millest esimene on tragöödia sugemetega ning teine pool on puhas romantiline komöödia koos teelusikatäie ängi ja emotsionaalse pingega. Põhimõtteliselt saab vaataja pea kõike mida pakuvad tema teised trööstitud ja traagilised lood, kuid kirsina tordil ei ole hunnik laipu vaid õnnelik ja isegi maagiline lõpp. Eripärane on ka kahe osa keskele asetsev sisuline 16 aastane vahe. Antud tükk on kuulus ka sellepoolest, et sisaldab ühte autori tuntuimat lavamärkust: Exit, pursued by bear ehk "lahkumine lavalt, karu poolt tagaaetuna." Loo kontekstis äärmiselt kurb sündmus, kuid selle lause teadvustamine ajab mind ikkagi iga kord naerma.


Lugu räägib Sitsiilia kuningas Leontesest (Kenneth Branagh), kellel on pealtnäha kõik mida üks õnnelik ja rahulolev mees võiks tahta: kaunis meest jumaldav naine, vahva pojast troonipärija, veel üks laps tulekul, ustavad ja austavad alamad ning truu sõber külasoleva Böömimaa kuninga Polixenese näol, kellega oldud lähedased juba noorest east saati. Peatselt aga hakkab Leontes kahtlustama oma naist petmises oma hea sõbraga ning, kord juba mulda pandud, hakkab kahtlus kasvama, hakatakse leidma olematuid märke reetmisest ja oma võrsetega, vihast pimestatult, hooletult ja julmalt hävitama mehe imelist elu. Olles varsti otsekui langevate doominoklotsidena kaotanud kõik, mida ta kõrgelt väärtustas, jõuab mehele liiga hilja kohale, et tema kahtlused olid alusetud, kuid mis tehtud see tehtud. Leontesest saab igavesti kahetsev ja andestust otsiv vari enda varasemast minast. Kuusteist aastat hiljem, Böömimaa kuningriigis, aga kohtub kaunis karjuse tütar kuningapojaga ning, otse loomulikult, nad armuvad, saatuse kiuste või siis hoopis saatuse tahtel.



pilt superkinod.ee kodulehelt
Kuigi pean just seda Shakespeare'i vähehinnatud ja -tundud tükki üheks mulle armsamaks, on mind alati häirinud üks loogikaauk või siis ebakõla Leontese järeldustes. Nimelt minu silmale arusaadavalt, ei näita tema naine Hermione (jah, just nagu Harry Potteris) mingitki märki sellest, et Polixenesega toimuks mingi salajane sahker-mahker. Naine on lapseootel, armastab oma meest, püüab olla hea perenaine mehe kallile sõbrale ja teistele külalistele ning, just eriti antud tükis, on selgelt näha kuidas ta särab õnnest, ning see ülima rahulolu emotsioon on otseselt suunatud tema abikaasale. Ma eeldan, et Leontesel võib-olla tekkis kerge paranoia või võõrastumine, sest elu oli niivõrd perfektne ning see ei ole ju reaalne ega eriti põnev ehk siis alateadlikult hakkas tal igav ning see pani teda nägema asju mida tegelikult ei eksisteerinud. Võimalik ka, et ta oli lihtsalt alateadlikult ebakindel ja armukade või siis vaimselt ebastabiilne ning raviks oli vaid jalad maapeale toov ning pilku selgeks lööv isiklik tragöödia. Ma ei oskagi rahuldavalt tema käitumist seletada, kuid antud etendus andis vihjeid veel ühest võimalusest, mille peale mina ei oleks tulnud ning millele ei ole tekstiliselt ka konkreetseid vihjeid. Nimelt oli Leontes armukade mitte sellepärast, et naine väidetavalt oma kiindumuse mujale suunas vaid, et seda tegi hoopis mehe lähedane lapsepõlve sõber tema naisele. Kes teab. Igatahes, segane see oli, on ja jääb.

Etenduse esimene osa kulmineerub Hermione kohtumõistmisega ja sellele järgneva naise ja Leontese elurõõmsa ja armsa poja surmaga. Vaid need hoobid on piisavalt tugevad, et mehe mõistus tagasi koju kutsuda. Isegi mitte tragi vanadaami Paulina pragamine, palumine ja veenmine ei avalda varasemalt mõju, eriti kalk on mees stseenis, kus naine toob Leontese vastsündinud tütre mehe juurde, paneb ta põrandale ja anub, et mees tunnistaks lapse enda omaks ja andestaks tolle emale. Viimane oli meisterlikult näideldud ja esitatud võimumõõkade ristumine, kus mehe tormakusele, hoolimatusele ning raevule oli enamgi kui võrdväärseks vastaseks naise loogika, kaastunne ja heatahtlikkus. Suurepärane näitlemine Judy Denchi ja Kenneth Branaghi poolt. Ka Hermione kohtustseen oli võimas ja emotsioonidest nõretav just täna sügavale ebaõiglusele, abitusele ja frustratsioonile, mida see tõi esile vaatajas kui ka laval olevate tegelase südames, kõigis peale kuninga. Naine oli aga väärikas, vaoshoitud, püstise peaga ning peajagu üle kõigist seal ruumis, eriti oma halastamatust abikaasast. Imeline etteaste Miranda Raisoni poolt.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Peatselt, pärast eelnevat, teeb etteaste ka kurikuulus karu ning tema hammaste vahel leiab lõpu Paulina abikaasa, kelle surm jätab väikse imiku Perdita teda leidnud lambakarjuste hooleks. Mööduvad aastad. Aasal kohtuvad verivärsked noored armastajad, nüüdseks kauniks neiuks sirgunud, Perdita ja Böömimaa prints Florizel, kes iludusse kõrvuni armunud. Mulle tohutult meeldisid nad paarina, sest nad olid säravad, loomulikud, armsad, siirad oma puhtsüdamlikes tunnetes ja ääretult armastusväärsed koos. Perdita, Jessie Buckley poolt kehastatuna, oli särtsakas ja särasilmadega punapõskne talutüdruk, kelle mitte just peen aktsent oli võluv lisa tegelasele. Tom Bateman printsina oli mulle aga suurim üllatus, sest tegelane on originaalis suhteliselt mage, liialt klišee ning kahedimensiooniline. Antud etenduses võttis ta vaevatu kergusega aga omaks maskeeringuna karjuse rolli, viskas seljast uhke mantli, jalast saapad ning lükkas traksid külgedele rippuma ja seda kõike ülima entusiasmiga. Ta nautis täiel rinnal lihtrahva hulka sulandumist ja nende tantsupeost osavõtmist ning see võimaldas tegelaskujule enam iseloomuvarjundeid. Teda kehastanud näitleja on kasvult väga pikk, laiaõlgne ning mehine, seega hoidis ta mu pilku vaevatult ning see lapselikult õhinas käitumine ja siiras lust tema naeratuses ja silmis oli väga veetlev. Siinkohal peab mainima positiivselt ka lõbusat talurahva pidu ja seal ettevõetud, Shakespeare'i kohta üllatavalt hoogsaid, lustlikke ja isegi seksikaid tantsunumbreid.

Pilguheit maalilisse ja energiast pakatavasse helgesse maaellu oli silmatorkavalt kontrastis trööstitu esimese vaatusega. Kahte osa ei eristanud vaid žanr, vaid ka kõik muu, alates õhkkonnast lõpetades värvidega. Üks oli otsekui talv: külm, kurblik, tõsine ja pime. Teine pool aga nagu kevad: päikeseline, murevaba ning naeruküllane. Pärast pikka talve saabuv lunastust, leppimist ja imesid täis kevad. Perdita on siinkohal nagu muinasjutuprintsess, kes tõotab kauni tuleviku algust, jagades ühes stseenis lilli, mis sümboliseerivad kevadet. Üks suurima kaaluga "tärkamisi" oli aga kuju elluärkamine, mis oli otsekui jõuluime (arvestades ülekande aega) või siis kevadega kaasnev talveunest taastumine. 


pilt superkinod.ee kodulehelt
Veel põhjalikumalt mainimist väärt näitlejatest tooksin uuesti esile Judy Denchi, kelle roll ei olnud just hiigel, kuid kes suutis röövida kõik stseenis, kus lavale astus ning tema kohalolek ütles selgelt, et tegu on tõeliselt magneetilise aura, võimuka kohaloleku ning gigantse kogemusepagasiga tegijaga nii laval kui filmis. See oli tõepoolest erakordne kogemus teda teatrikontekstis kogeda, isegi kui pilt oli kinolinal. Teistest meeldejäävatest isikutest kiidan nihverdajast lõbusat laulumeest Autolycusi, kelle hobiks oli ka taskuvargused. Tema meisterlikud palad tõid publikus iga kord aplausi esile ning suli oli lühiajaline, kuid värvikas tegelane. Ka Perdita ullike vend oli omamoodi sümpaatne oma lihtsameelsuses. Peale selle oli näitlejal selline lahe aktsent ning hääletoon, mis tegi tast armsa tola.


Lavakujundus oli lihtne ning pigem taustafunktsioone täitev kui toimuvat üle trumbata katsetav. Esimeses osas oli, tegevuspaikadele vastavalt, ümbruseks uhke lossi ruumid ning teises viitas maaelu keskkonnale ere valgustus ning peo ajal laval olev suur puidust ühislaud. Mulle väga meeldis kuidas esimeste stseenide ajal oli laval ka ehitud kuusk ning tegevus oli viidud tänu lavakujundusele jõuluperioodi. Kurikuulus karu aga füüsilises vormis lavale seekord ei astunud, vaid temaga sai kohtuda põgusa projektsiooni abil. Kiidusõnad ka imiku nukule, kes tegi häält ja keda konkreetselt nägemata, sai peaaegu usutud, et tegu on eheda lapsega. Üks kaunimaid lahendusi aga langes osaks Hermione kujule, kes oli nagu imeilus nukk, kes sädeles otsekui jääst taustal. Ka kostüümid oli suurepärased, eriti aadlike riietus: šikid, elegantsed, tõepärased ja asjakohased.


Ülekande enda kohta midagi niiväga erilist esile tuua ei olegi, sest üritus oli viperustega. Näidendile eelnes Kenneth Branaghi poolt sissejuhatus antud tüki üldistesse ja põnevatesse detailidesse, samuti sai lühidalt jutustatud ka teatrihoone ajaloost ning käesoleva trupi kokkutulemiseloost. Kõik see toimus teatriruumide kiire visuaalse ekskursiooni taustal. Veidi kentsakas oli vaid tõsiasi, et pärast sissejuhatava kõne lõppu läks hulk aega enne kui tükk algas. Kuigi seda auku kaeti kauni muusika ja vaatega laest alla saali, muutusin ma veidi kannatamatuks.


Kokkuvõttes, ilma igasuguse kahtluseta, on siinkohal tegu minu terve aasta parima ja maagilisema teatrikogemusega! Ma pole ammu enam millestki niiväga õhinas olnud, nii enne kui pärast näidendi nägemist. Hiilgav tükk!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar