Kino: "Laine"

Tervitus!

Ja jälle kinost!

Pealkiri: Laine
Originaalpealkiri: Bølgen

Režišöör: Roar Uthaug
Näitlejad: Kristoffer Joner, Thomas Bo Larsen, Ane Dahl Torp
Kestus: 1h 44 min
Žanr: Katastrooffilm, action
Kinodes alates: 29.01.2016
Nähtud: 29.01.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Antud film on Norra kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile ning tegu on suhteliselt ootamatu, omapärase ja isegi julge valikuga, sest Hollywoodilik katastrooffilm ei ole just see mida kõikide teiste riikide väljapandud filmikunsti tippteoste kõrval näha ootaks. Teretulnud vaheldus ja meelelahutuslik on see kahtlemata küll, aga kas parima filmi vääriline? Nii veendunud ma ei ole, kuigi nautisin filmi tublisti.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Taolisi katastrooffilme tuleb alati vaadata mõttega, et inimesed ei käitu alati loogiliselt ega parimal ning kasulikumal viisil kriisiolukordades. Seega, peas karjuda, et "idioot! mine juba!" või "jobu! miks sa nii tegid" või "opakas! see on ju igati vale otsus," ei ole just mõistlik ja frustreerib vaatajat rohkem ning imeb meelelahutuslikku faktorit vähemaks. Kui tekib kiusatus eksida taoliste mõtete rajale, siis tuleb enese käest küsida, et kas sina käituksid just 100% õigesti? Suur tõenäosus on, et reaalses ekstreemses olukorras tehakse isegi totakamaid otsuseid. Lisaks, tuleb arvestada ka klišeedega, see on ju katastrooffilmides kohustuslik komponent ning see on igatahes aktsepteeritavam kui ekstra inetu ja morjendav reaalne tegelikkus. Mõned mugavad lahendused siin, paar liiga hea, et olla tõsi olukord seal ja ongi valmis tüüpiline katastrooffilm. Samas peab tõdema, et kangelasest peategelane suutis seekord kohati jätta haavamatu ja kõvema tegija mulje, seda aga palju inimlikuma ja usutavama kestaga, kui enamused Hollywoodi samasorti filmide meeskangelased.

Peategelasteks on seekord neljaliikmeline Norra armastav ning lähedane pere: isa, ema, tütar ja poeg. Tore pere, keda soovitakse, et vaataja neist hooliks ning mingit kontakti tunneks, et peatselt neid oma keerisesse mässivad jubedused, palju suuremat mõju publikule avaldaks. Kahjuks aga kukkus välja nagu enamuste teiste samalaadi filmide põhiliste karakteritega, nimelt jäid nad siiski liiga võõraks ning kahedimensiooniliseks. Laastavamat toimejõudu omasid hoopis võõrad, kes põgenesid läheneva laine eest ning kelle käekäik mulle kuidagi enam korda läks. Meele aga võttis härdaks ja silma niiskeks küll, kui peategelasest mees tütrega põgenes ja teisi ärgitas autodest väljuma ja jalgsi edasi jooksma. Tegemist oli emotsionaalselt väga ängistavate kaadritega. Papist perekonna ema aga suutis ka ühe traumatiseeriva otsusega oma väärtust mu silmist tõsta ning veidi värvi oma pappväljalõikele pritsida, sest tegu oli valikuga, kus ei olnud õiget varianti. Austus talle minu poolt aga selle vastu võtmisel.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kõige enam aga meeldis mulle filmi visuaalne poolt. Loomulikult on loodus selle toimumiskohas, Geirangeri linna ümbrus, ainuüksi võrratult kaunis oma proosalises idüllilisuses. Kuid tegu oli vaikusega enne tormi ja äärmiselt efektiivse pettekujutelmaga rahust ja vaikusest. Samas aga ei kaotanud ümberringne loodus oma julmas hävitavas inetuses seda originaalset ilu vaid lisas juurde hirmu ettearvamatu ning võimsa loodusjõudude ees. Ka visuaalsed efektid laine loomisel ning stseenides, kus viimane hooletult kõik ettejuhtuva endaga kaasa tirib, olid hämmastavalt tõepärased ja kõikvägevad. Neid stseene oli tegelikult vähe ning kõik toimus äärmiselt kähku nagu võiks hiigellaine puhul eeldadagi, kuid muljetavaldavad olid need pildid kahtlemata. Eriti jäid mällu, eelpoolmainitud osad, inimestega põgenemas autodevahel kõrgema pinna suunas ning, üks grandioossemaid seiku oli kaader, kus ühel poolel oli kohe oma lõppu leidev hotell, kuhu inimesed veel uksest sisse tormasid ja teisel poolel hiigellaine iga sekund maabumas. Mul tekkisid küll külmavärinad. Järjepidevalt üleskrutitud pinge aga langes järsult kohe pärast laine hajumist, kuid film ei olnud veel kaugeltki läbi ning aeg oli tutvuda tagajärgedega. Olukord pärast laastamistööd oli trööstitu ja kohutav ning nägi usutav välja ilma liigse teatraalsuseta. Unustamatu on üks kõhedusttekitav seik bussis.

Kõige mõtlemapanev filmi juures oli aga tõsiasi, et siinkohal ei ole tegu mõne katastroofiga, mille toimumistõenäosus on minimaalne, vaid tegu on reaalse sündmusega, miks saab kindlasti olema, keegi ei oska ainult öelda millal täpselt. Geoloogilised muutused massiivsetes fjördides võivad lühikese etteteatamisajaga tekitada olukorra, kus mingi osa neist eemaldub ning langeb vette, mis omakorda ongi tsunami põhjuseks. Seda on varem juhtunud ja juhtub ka tulevikus. Pärast alarmide käivitamist jääb põgenemiseks kümme minutit. Kas selline ajapiirang on reaalne pääsemiseks? See on juba iseasi.

Mõned nipid, mida mitte teha kriisiolukorras, lähtuvalt antud filmist:

- Ära hoia kõrvaklappe peas ja hängi kuskil eraldatud koridoris.
- Iga minut on tulemas hävitav laine ehk siis loomulikult ära mine aitama kedagi, et leida keegi kolmas -- selle asemel, et kaks jääb kadunuks, jääb nüüd kolm.
- Kui ekspert seletab, et näidud ning vihjed katastroofiks on olemas ja teeb seda tohutult veenvalt ning asjalikult, põhinedes faktidel ja esitades tõestusmaterjale, siis palun mitte mökitada ja arvata, et no ei saa ikka olla küll.
- Ära passi, vajuta seda nuppu juba!