Vahelduseks kinost!
Pealkiri: Viies laine
Originaalpealkiri: The 5th Wave
Režišöör: J Blakeson
Näitlejad: Chloë Grace Moretz, Liev Schreiber, Nick Robinson, Alex Roe, Maria Bello
Kestus: 1h 52 min
Žanr: Ulme, seiklus, action
Kinodes alates: 15.01.2016
Nähtud: 16.01.2016
Minu hinnang: 2/5
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Ma ei ole lugenud raamatut, millel antud film põhineb, sest ulme noortekad ei ole kohe üldse mulle mokkamööda žanr, kuid vaatamata sellele on raamat pälvinud kiitust ja poolehoidu isegi kõige kriitilisematelt ja nokkijalikelt arvustajatelt Goodreadsis. Midagi vähimat ei tasu muide ka oodata, sest autoriks on kuulus ja hinnatud Rick Yancey, kelle sulest on ilmunud ka klassikaks saanud "Enderi mäng" (sarja kuulub 4 raamatut). Viimase ekraniseering läks mulle ootamatult tohutult peale, seega eeldasin, et kui originaalmaterjal on tasemel, siis kui kehv saab käesolev linateos ikka olla? Saab, ja kuidas veel. See tulemus paneb mind muide lausa kahtlema ka raamatu väidetavas kõrges kvaliteedis, sest põhielemendid on ju ikkagi samad, lugu on sama, kulgemine on sama, seega kui tundsin filmi jooksul häbi, siis eeldaksin samalaadset reaktsiooni ka raamatut lugedes. Võib-olla olen ülekohtune, kuid jõudmaks selgusele kas mul on õigus või mitte, ei viitsi ma siiski raamatut kätte võtta, et veenduda.
Vaene Chloë Grace Moretz, kes leiab küll edu väiksemates indie filmides, kuid kõik, temaga keskpunktis, viimased suuremad linastused on rohkemal või vähemal määral läbikukkumised või kesise eduga: "Carrie," "Kick-Ass 2," "Kui ma jään" jne. Sama saatus on ka antud filmil. Vaatamata sellele, sai ta iseenesest aga nunnu silmipunnitava šokis teismelisena, kes jooksis ringi robustset automaatrelva kohmakalt käes hoides, suhteliselt usutavalt hakkama. Mulle meeldis, et temast ei saanud koheselt tagumikumadistajat a la Katniss või Tris ("Lahkulööja") ning ei olnud ta ka liialt memmekas a la Melanie/Wanda ("Keha"). Igati usutav näitlemine ja tegelane arvestades konteksti. Kuid siiski, oli tegelase juures üks äärmiselt silmapaistev ning häirivalt koomiline faktor: need kaunilt tangidega keeratud lained tema juustes, mis vaatamata roomamisele, jooksmisele, juuksehooldusvahendite puudusele ja muudele ekstreemsetele olukordadele, hoidsid ennast graatsiliselt ja järjekindlalt, ning keerasid ennast ka iga kord tagasi lainesse, kui veidi rajumad seigad läbi said. See tuletas tahtmatult meelde "Transformerite" viimaste filmi, kus blondi tibi meik püsis vaatamata sellele, et ümberringi toimus peaaegu, et maailma lõpp. Ma võin uskuda tulnukaid, panna üks silm kinni kõikide süžeeaukude ees, uskuda totakat armumist esimesest silmapilgust, kuid on mõned asjad, mis peavad vastama loodusseadustele ning juuste olukord ja meik on ühed neist. Võib-olla ma nokin, kuid just sellised väiksed detailid riivavad silma.
Nüüd aga teistest pindudest pepus. Palun seletage mulle kuidas nii lühikese aja jooksul saavad lastest ja eriti väikestest jõmpsikatest sellised sõjamasinad? Vast tundus aeg filmis lendavat eriti kiiresti ning ma ei saanudki aru kui palju aega on tegelikult möödunud, kuid mulle tundub mõte ülikärmelt koolitatud sõduritest äärmiselt ebausutav ja kentsakalt kulmukergitamaajav. Mulle jäi segaseks, mis nii palju nn laineid oli vajalik, et inimesi välja suretada, üks, kui efektiivselt kasutatud (vihje: dinosaurused), oleks igati oma töö teinud. Filmis püüti seda vist ka seletada, kuid minu jaoks mitte veenvalt, kuid ehk on raamatus siiski paremad põhjendused. Kuna filmi tegijate hulka kuulub ka Sony, siis oli nii läbinähtav mobiilide suskamine tegevusse, isegi siis kui mobiilid, vastavalt loos toimunule, enam üldsegi ei töötanud. Kas tulnukatel ei oleks võinud olla mõni originaalsem motiiv miks planeeti üle võtta ja inimkonda hävitada? Pärast laineid, miks riskisid nad endid, et tulla Maale ning teha silmast silma nottimist? Mul tekkis veel palju küsimusi, kuid mainitud, ning lisaks veel liialt klišeesid, sai antud filmile saatuslikuks.
Kõige hullema patu jaoks loovutan aga terve paragraafi. Oeh, kuidas mind ärritavad need insta-love'id ehk täiesti selgest taevast ja ilma igasuguse asjaliku seletuseta tekkivad äkkarmastused. Eriti need, mis ei ole loomulikud, loogilised või muud moodi vastuvõetavad, välja arvatud siis vaid selles valgused, et süžeed edasi viia ning odavat draamat tekitada. Vend üks kord nägi teda ja armus nii sügavalt, et heitis kõrvale kõik millesse usku ning kavatses kõike ja kõiki vaid tema pärast trotsida. No ei usu, andke andeks, aga ei usu karvavõrdki. Peale selle, no ka siis on vaja järgmist armukolmnurka, et ikka rohkem kuumi kutte ajaks ühte chicki taga? Kuidas need mind küll ärritavad! Mugav, tüütu ja mõttetu. Kui aga valida, et kumba hurmurit mina eelistan, siis Evanil olid sellised hüpnootilised lasersinised silmad, mis vaatasid otsekui pilgutamata nii Cassie (peategelane) kui vaataja sügavatesse ajusoppidesse ning raske oli end neist mitte häirida, võluda või ebamugavust tekitada lasta.
Tegelikult aga ei olnud kõik üdini kahetsusväärne, sest loo idee on ju igati lahe, potentsiaalirikas, põnev ja isegi omamoodi originaalne. Eriti katastroofiliselt kõhe aga geniaalne oli esimene kuskil kümme minutit filmist, kus tutvustati eelnevaid laineid ning need stseenid olid äärmiselt mõjusad ning võimsalt laastavad. Need esimesed minutid sissejuhatuseks olid ideaalsed pinge- ja huvikruvijad ning tekitasid õhinat järgnevale -- mis aga kukkus välja nii nagu kukkus. Ka loo puänt oli päris asjalik, kuigi aimasin midagi taolist juba varakult.
Kokkuvõttes: Kahju, kuid liialt palju komistamisi, kukkumisi ja klišeesid ei tee antud filmist just meeldejäävat kogemust. Film ei tõuse teiste omasuguste vahel mitte kuidagi esile ning jääb selgusetuks, kas juba raamat on samasuguste puudustega või on film ülejala ning kesiselt koostatud. Mingil määral kiiret ja kergelt unustatavat meelelahutust see pakub, kuid kas selleks on mõtet välja käia kinopiletiraha, jääb kaheldavaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar