Kino: JAFF 2015 (3) "Lugu printsess Kaguyast" ja "Howli liikuv kindlus"

Tervitus!

Nende kahe ülevaatega olen lootusetult hiljaks jäänud, kuna JAFF toimus aprillis, kuid ma ei saa ka kuidagi neid tegemata jätta, kuna need kaks animed on kohustuslikud kõigile, mitte ainult JAFFi raames.

Pealkiri: Howli liikuv kindlus

Originaalpealkiri: Hauru no ugoku shiro

Režišöör: Hayao Miyazaki

Kestus: 1h 59 min

Žanr: Muinasjutt, fantaasia, seiklus

Nähtud: 16.04.2015

Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Nägin antud animafilmi juba mitu aasta tagasi DVD-lt ning kuna mulle nähtu ääretult meeldis, siis anti nüüd mulle võimalus see ka suurelt ekraanil ära kaeda. Minu jaoks on tegu Studio Ghibli kõige maagilisema ja romantilisema filmiga, mis mul alati naeratuse näole toob, awww-ütlema paneb ja omaenda Calciferi kaisunukku tahtma sunnib - lugu on tohutult südantsoojendav! Reaalsuses aga kannatas film suuresti sellele eelneva Ghibli teose pärast, milleks oli meeletut ülemaailmset edu ja kiitust kogunud "Vaimudest viidud." Seega oli omajagu pettumust "Howli liikuva kindluse" suunas ja viimane jäi suure eduka õe varju. Isiklikult eelistan aga mitu korda rohkem romantilist muinasjuttu, mis lausa õhkas kujutusvõimest ja positiivsest laengust.

Film põhineb Briti kirjaniku Diana Wynne Jones’i kirjutatud samanimelisel raamatul ning nagu adaptsioonidele omane on originaal paljuski teistsugune kui ekraanile jõudnud tulemus. Näiteks on originaalis Sophie õdedel suuremad rollid, Markl (Michael) on teismeline mitte laps, Sophile needuse peale pannud nõid ei ole kohe üldse heade killast, ei enne ega pärast, võlur Suliman on mees ning Howlil ei õnnestu põgeneda kohustustest oma riigi ees ning määratakse Kuninglikuks Võluriks. Samuti on lool kaks järge.

Loo kasuks räägib, ning üks minu kiidetavamaid aspekte filmi (ja seega loomulikult ka raamatu) juures on tõsiasi, et see sisaldab juba tuttavaid ja kõriauguni muinasjuttudes kasutatud elemente, kuid suudab teha seda värskelt, kaasahaaravalt ning põimib oskuslikult kokku omapärase, suurepärase ja meeldejääva ning loob uudse maiguga kombinatsiooni neist ülekasutatud ja luitunud elementidest. Näiteks on loos kaunis koletis ja kole kaunitar ehk eraldatud kindluses elab eraklik kaunitar ning tema juurde eksib needusega koledaks tehtud näitsik, lisaks veel vabastab needusest uinuva kaunitarilikult neiu suudlus neetud printsile. Vanad head teadatuntud aspektid aga väikse vimpkaga.

Jaapani keelne poster (wikipedia) 

Visuaalselt oli film tavapärases anime stiilis ehk tegelastel olid suured silmad, pea olematud ninad, kiitsakad ja pikajäsemelised kehad, jne. Kui aga vaadata kõrvale, et imetleda tegelaste ümbrust, siis võis kohati pilt hingemattev olla. Seda mitte niiväga tavapärastel põhjustel, nagu oleks nähtav tohutult grandioosne või uuenduslik, vaid teatud detailidega oldi sedavõrd kümnesse pandud ning nad mõjusid imposantselt ja efektselt. Selgelt oli ära tunda ka Miyasaki üldist tüüpstiili: hulgaliselt lendavaid masinaid, sõjavastane sõnum, maalilised vaated maastikule, laste ja eriti tüdrukute julgustamine ning neile võimaluste andmine enda edukaks tõestamiseks. Peamiseks tõmbenumbriks oli aga kindlasti Howli liikuv kindlus, mis muideks ei pidanud olema üldsegi selline millisena raamatu autor seda oma vaimusilmas nägi, kui elukas (just elukas, see ta on niivõrd kuivõrd elus) kes oli samahästi kui üks peategelastest, röövis iga stseeni kus enda kohalolekuga vaatajat premeeris ning nägi lihtsalt tohutult iseäralik ja rohmakalt kihvt välja. Meelde jäid ka vägevad vaenlaste lendavad sõjalaevad, taas tundusid nad otsekui elusolevad, kuid omasid tuntavalt kurjakuulutavat aurat. Loomulikult oli ka üleüldine pilt ning loodud paigad, linnad, taustad, tegemised ning üksikasjad filmis igati tasemel, nagu võibki eriti hilisemate Ghibli linateoste kohta julgelt väita.

Antud animes on kõike: muinasjuttu, seiklusi, romantikat, põnevust, puhast silmailu ning värvikaid tegelasi. Neid mitte just aga alati sarnastes kogustes, näiteks kindlasti saab nautida enam muinasjutu võlusid kui põnevuse ning kahjuks ka ei olnud romantiline osa niivõrd tuntavalt esindatud kui oleksin lootnud, kuid see ei morjenda mind grammigi. Samas oli lembeaspekt üks mu lemmikuid ning kuigi vastandid tõmbuvad ei paista alati, et funktsioneeriks väljaspool kujuteldavaid maailmu, siis siinkohal suutsid mind Sophie ja Howl ära rääkida. Nendevahelisi stseene oleks võinud olla enam, et areng oleks katsutavam ning loomulikum, kuid kahtlemata olid nad koos igati mu poolehoidu väärt. Ja kui vaatajatel ei ole usku nende suhtesse või jätsid nad pealiskaudse mulje, siis võib alati lugeda sarja raamatuid kaks ja kolm ning arvatavasti kaovad kohe ka kahtlused.

Loo kangelanna Sophie oli kõva mutt, sõna otseses mõttes. Vananemise needus ei tee teda hädisemaks, nõrgemaks ega saamatumaks, otse vastupidi. Vananemine mõjus talle hästi, nagu ta ka ise tõdes: "Ma olen vanana palju nutikam!" Tagasihoidlikust ning oma imekauni õe varjus olevast neiust saab vanamutt, kes teeb tuule alla kõigile, ole sa draamakuningannast, nartsislik ja kuulus võlur, ohtlik tuledeemon või siis kogu korralagedus liikuvas kindluses, koos ämblikevõrkudesse ja tolmu alla uppuvate ruumidega, viimases lüüakse kord ikka tublisti majja. Samas on ta ka lahke, abivalmis, südikas ning hakkaja ja mitte ullike, saamatu või pelglik. Sophie oli hiilgav kangelanna. Tema partneriks oli aga enesekeskne ilueedist võlur Howl, kelle iseloomu võtab kokku tema meeleheitlik kohe-on-maailm-läbi hüsteeriline pretensioon Sophile, kui viimane tema juuksevärvid oma agara koristamise käigus sassi ajas ning Howli pea punaseks värvus: "Mis mõte on elada kui ma ei ole ilus?!" Kuigi see info tema iseloomu kohta ei ole just veetlev, siis just need ebaperfektsused ning tüüpilise kangelase vastane olemus oli otsekui sõõm värsket õhku ning kombineerides eelnev positiivsete joontega nagu ustavus, avatus, usaldusväärsus, siirus, vabaduse armastus, siis oli tegu igati väärt kangelasega veidi ebatüüpilises kuues.

Kokkuvõttes: Mu vaieldamatu lemmik Ghibli animede hulgast!

-----------------------------------------------

Pealkiri: Lugu printsess Kaguyast

Originaalpealkiri: Kaguyahime no monogatari

Režišöör: Isao Takahata

Kestus: 2h 17 min

Žanr: Fantaasia, ajalooline

Nähtud: 18.04.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Kui tegu on kalleima Jaapani filmiga läbi aegade, siis ei ole palju eeldatud, et tulemuseks on visuaalne meistriteos. Kahjuks peab ka tõdema, et vaatamata ambitsioonidele ning hiilgavale lõpp-produktile, ei suutnud teos end kinodes realiseerida ning oma eelarvet plussi viia. Filmi ja sellele järgneva, Ghibli viimase animefilmi "Mälestuste Marnie," kasin edu aitas muuseas kaasa Studio Ghibli uste sulgemisele hetkel teadmata ajani. Spekuleeritakse, et Studio ei võta enam kunagi ette loomaks ühtegi täispikka animafilmi. See on tohutult kurb uudis ja siinkohal on paslik üks minut leinapausi... Püsima jääb aga kustumatu lootus, et fööniksina suudetakse kunagi taas tuhast tõusta ning jätkatakse inimestele oma imeliste tulevaste teostega rõõmu toomast.

Antud animafilm põhineb Jaapani iidsel rahvalool bambuseraidurist, kes leiab bambusevarrest väikese printsessi, kelle koos oma naisega võtavad enda hoolitseda. Tüdruk kasvab aga tavainimesega võrreldes ootamatult kiiresti ning lisaks viitab tema erilisusele ka imeilus välimus, elujaatav ning kõike ja kõiki hindav ning armastav iseloom, mis naudib siiralt ümbritsevast loodust ning oma eluolu. Leides peatselt bambusevarrest kulda ja kauneid kangaid, aimavad raidur ja tema naine, et nende hoolealune ei ole mõeldud talutüdruku eluks vaid viimane tuleb viia linna, kus tema ilu ja suursugune aura sobib paremini ümbruskonnaga. Sellega tehakse aga neiule karuteene, sest ranged käitumisreeglid, iluetikett, järjekindlad austajad, isolatsioon ja elades kui linnuke kuldses puuris, teevad printsessi aina õnnetumaks, rahutumaks ning vabadust ihkavamaks. Nendel ekstreemsetel emotsioonidel ning kaasneval meeleheitel on aga saatuslikud tagajärjed ning oma masendusse mattununa teeb ta otsuse mida ta tohutult kahetseb, kuid mida ei ole võimalik enam kunagi muuta.

pilt randomc.net kodulehelt

Visuaalselt on film lausa uskumatu, hingematvalt võrratu, innovatiivne, unustamatu -- kõik kiitvad ülivõrded on siinkohal igati sobivad, kuid samas ei suuda ikka kirjeldada seda imelist kogemust silmadele, olemata seda ise näinud. Kuigi üldine pilt oli vanaaegset stiili, eriti võrreldes tänapäeva realistlike arvutitehnikal loodud animafilmide kõrval, oli kasutatud joonistustehnika ka hingelt ja olemuselt eelmise sajandi hõngu ning see mõju oli ääretult efektne, sobilik kontekstiga ning võimaldas nähtavasse vaevatult sisse sukelduda nautimaks selle aegunäinud, klassikalist, sügavmõttelisust ning melanhoolilisust pakkuvat õhkkonda. Kohati oli tunne, et tegu oli otsekui vesivärvidega loodud piltidega, mis liikusid, siis aga tundus nagu oleks nähtav sepitsetud pastelsete toonidega pliiatsitega, teine kord aga jäi mulje, et tegu on kauni heledate õlivärvidega pintseldatud maaliga. Olenevalt ka toimuvast muutus tehnika vastavalt sisule, näiteks ängi täis stseenis, kus printsess põgeneb oma luksuslikust vanglast, tee peal seljast heitmas oma mitmeid uhkeid rõivaid ning valguskiirusel kihutamas meeleheitlikult oma tõelisesse koju, metsa mäejalamil, oli täiesti võrratu jälgida kuidas kiirus muutis jooned tugevaks, jämedaks, süsimustaks, nagu keegi oleks vihas tõmmanud neid musta pliiatsiga, ning muutis ümbruse kaugeks, heledaks ja peaaegu olematuks. Tegu oli tõepoolest geniaalse stseeniga nii tunde, süžee kui joonistusetehnika poolest.

pilt randomc.net kodulehelt

Lugu oli äärmiselt kurvamaiguline, emotsioonidest täisimmutatud, mis ka publikuni täies mahus voolas, ning rõhuva, lootusetuse tooniga. Kõike seda aga kohati varjas, kuid teine kord aga võimendas vaimustav pakend. Kuigi esialgu annab teos muinasjutulikke signaale, on tegu kõike muud kui tujutõstva looga, otse vastupidi, filmi meelde tuletades toob see mus siiani esile nukrust ning muserdust ja neid tavapärasest tunduvamalt sügavamal tasandil. Nähtu oli kustumatu muljega ja selline meeliülendav kogemus on võrreldamatu, kuid ma ei saa öelda, et filmi kunagi kannatamatult uuesti vaataksin, just nende emotsioonide tekitamise tõttu. Loos leidus ka romantikat, hukatusele määratud versiooni, kuid siiski siirast, südantsoojendavat ning oma traagilisuses kaunist lembelugu. Stseen, kus Kaguya tormab tagasi maale, kohtab seal oma lapsepõlvekallimat ja koos lenneldakse õhus täis õnnetunnet üksteise kohaloleku üle ning uskudes, et see on jääv, oli hinge härdaks tegev, eriti kui tüdruk tuuakse robustselt reaalsussesse tagasi ning ta peab tõdema, et tegu olid vaid soovunelmaga.

pilt randomc.net kodulehelt

Filmis oli ka põnevust ning minu jaoks üks muuseas tähelepanu hoidev detail oli müsteerium Kaguya ümber: kes ta on, kuskohast tuli, miks ta tuli, mis temast saab? Varem looga kokkupuutumata, neid vastuseid ise kergesti ei tuleta ning pidin ootama hetkeni lõpupoole kui tüdruk ise oma saladustelt loori tõmbas ning tõde tunnistas. Sel hetkel oli aga hilja midagi muuta ning oli oodata vaid paratamatut lõppu. Viimse hetkeni ootasin ime, mida ei tulnudki.

Kokkuvõttes: Film kandideeris ka parima animafilmi Oscarile, kuid jäi alla Disney "6 kangelasele," ebaausalt, kuid vähemalt sai selline unikaalne, kustumatu mulje tekitanud ning võrratu meistriteos tunnustust, mida ta on igati ära teeninud. Arvan, et tegu on kohustusliku vaatamisega kõigile!

-----------------------------------------------

Siinkohal on ka õige koht mainida, et järgmine aasta toimub JAFF juba 10. korda ning väidetavavalt suuremalt kui eelmised korrad. Ootan õhinal aprilli 2016!

Siin ka poster:

pilt JAFF facebook kodulehelt