Vahelduseks ka teatrist!
Antud etendust oli mul soov näha ka juba TREFFi ajal juunis, kuid kahjuks müüdi piletid liialt kiiresti välja ning jäin pika ninaga. Haarasin aga võimalusest kinni kui leidsin tüki etendumas Draama 2015 raames. Paigutatuna Vaba Lava hubasesse ja kompaktsesse proovisaali oli ümbrus igati sobilik liigutavaks ja õdusaks varjuetenduse pärastlõunaks.
Publiku ees rullub lahti otsekui kaks maailma ja nendesse paiknevat lugu. Venna seiklus merel viib teda ühest maakera tipust teise, küll eksootilistesse, ohtlikesse, imekaunitesse ja ekstreemsetesse paikadesse. Tempo on kiire ning need osad etendusest on aktiivsed, kaasahaaravad, värvikad isegi oma must-valges toonis, avastamisrõõmu pakkuvad, üheaegselt nii vaatajale kui vennale, kuid samas esineb ka meelehitlikke situatsioone, mis mõjusalt suudavad ka publikule korda minevad olla. Nähtava taustaks on olukordade kirjeldamine venna poolt enda saadetud kirjade ettelugemisel, mis annab laval toimuvale sügavust ning emotsionaalseid kihte. Teine pool etendusest paikneb meile lähedal Muhumaal, kus vastupidiselt venna põnevale elule, on õe igapäev üksluine, üksildane ning tema kaaslasteks on vaid ümbritsev meri, töö ja pidev ootusärevus saamaks järgmist kirja vennalt kaugel üle mere. Kontrast kahe narratiivi vahel on märgatav, samas aga tasakaalustasid nad üksteist ideaalselt ning andsin võimaluse vaatajal hinnata mõlemat, kas siis köitvat seiklusrikast maailmarändamist või rahulikku ning kodust rannaküla miljööd.
Enne etenduse algust anti meile teada, et ükski detail, mida hakkame nägema, ei ole eelsalvestatud ning efektid on loodud kohapeal ja niimoodi toimitakse iga etenduse ajal. Kahtlemata lisas see teadmine nähtule väärtust ja tegijate vastu lugupidamist. Lisaks asjakohasele ja meeleolukale muusikale ja helidele, omas tükis suurt osa õe ja venna üksteisele saadetud kirjade lugemine, mille kohta oli lava kohal ka inglise keelsed subtiitrid. Lava koosnes kolmest kõrvuti sektsioonist, mis olid siis põrandast laeni kaetud valge riidega. Kujutised ja pildid riidel näitasid meile stseene vaiksest igapäevaelust rannal, kus õde mängis kalavõrkudega, kui ema ja vanaema neid usinalt lahti laotasid ja kokku panid, venda laeval vastu masti istudes salaja kirju lugemas, veetmas aega kõrtsis ning rännates mööda maailma. Kõik see oli nutikalt, kujutusvõimerikkalt ja üllatavalt usutavalt kokkupandud ning vaatajani toodud, kasutades põnevaid efekte, mida loodi näitlejate, esemete, käte ja muude vahenditega. Eriti meeldejäävad olid seik kujundite ja muusika virr varrist, mis väljendas venna purjus olekut, pilk lopsakasse džunglisse koos lõbusa tantsuga ning kohtumine elevandiga, süngeloomuline, pingeline ja kõle stseen jäämerre kinnijäänuna ning vahva trikk õekese poolt, kes mitmel korral otsekui oma kõrvast tõmbas välja miniatuurse kokkuvolditud paberlaeva.
Kokkuvõttes: Suurepärane ja oodatud alternatiiv tavapärasele sõnateatrile, mida ma omajagu tõesti nautisin ning, mis oli osavalt esitatud ja suutis minust ka emotsioone välja pigistada ning endaga kaasa haarata. Meeldiv teistsugune meelelahutus nii noortele kui vanadele.
Pealkiri: Üle vee
Autor-lavastaja: Helen Rekkor
Teater: Vaba Lava
Kestus: 1h 00 min
Esietendus: 25.10.2014
Millal nähtud: 12.09.2015
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt nuku.ee kodulehelt |
Soovisin etendust näha teadmata selle sisust kübetki, formaat suutis ennast piisavalt intrigeerivaks teha, et tüki külastamist mulle maha müüa. Iseenesest mõistetavalt pidi sisu olema seotud merega, kuid kuidas ja miks, oli mulle müstika. Eeldasin millegipärast, et tegu on rohkem abstraktse toimuvaga, silmailuga ning konkreetset sisu ja selle klassikalist kulgemist ei pruugi olla. Minu meeldivaks üllatuseks oli tegu ikkagi traditsioonilisemat sorti looga, millel on igati selge algus, arendus, lõpp ning kindel läbiv teema. Rääkis see päriselust inspireeritud lugu aga järgmisest: saarlastest õde-venda jätavad üksteisega rannal hüvasti, sest vend kavatseb minna merele, algselt lühiajaliselt, kuid peatselt saavad kuudest aastad. Kogu selle aja jooksul saadavad õde-venda üksteisele kirju, milles vahetavad muljeid ümberringi toimuvast ning kirjeldavad kordamööda kahte üksteisest tohutult erinevat maailma. Põhiküsimuseks jääb aga kas vend õe rõõmuks ka kunagi tee koju leiab või jääbki merehundiks?
 |
| pilt nuku.ee kodulehelt |
 |
| pilt nuku.ee kodulehelt |
Kokkuvõttes: Suurepärane ja oodatud alternatiiv tavapärasele sõnateatrile, mida ma omajagu tõesti nautisin ning, mis oli osavalt esitatud ja suutis minust ka emotsioone välja pigistada ning endaga kaasa haarata. Meeldiv teistsugune meelelahutus nii noortele kui vanadele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar