Esmaspäev, 21. september 2015

Kino: "Koodnimi U.N.C.L.E" ja "Hitman: Agent 47"

Tervitus!

Lühikesed tähelepanekud kahest juba peatselt kinodest lahkuvast action filmist! Veel jõuab vaatama minna kui tahtmist!

Pealkiri: Koodnimi U.N.C.L.E

Originaalpealkiri: The Man from U.N.C.L.E
Režišöör: Guy Ritchie
Kestus: 1h 56 min
Näitlejad: Henry Cavill, Armie Hammer, Alicia Vikander, Hugh Grant, Elizabeth Debicki
Žanr: Action, komöödia
Kinodes alates: 21.08.2015
Nähtud: 20.08.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
- Film oli lausa läbi immutatud stiilsusest, niiväga et kohati tundus see aspekt jätvat varju süžee, tegelaste arengu ning omavahelised suhted ning ka filmi nauditavuse. Iga detail, alates riietusest, muusikast, kaadrinurkadest, efektidest kuni tegelaste kehakeeleni välja, oli põhjalikult läbi mõeldud, paistmaks stiilne, lahe, moekas ning hooletult elegantne. Loomulikult nägi film suurepärane välja ja saavutas oma eesmärgi, kuid mingi hetk tundus kõik visuaalne sunnitud ja ebaloomulik, kuna rõhuasetus sisule kannatas selle tagajärjena ning jäi nõrgaks. Teose näol oli aga tegu pesuehtsa ja varjamatu oodiga 60ndate välise poole parimatele paladele.

- Viimasel ajal on kinodes tõeline spioonifilmide üleküllus, kuid siiani meeletuid näolekukkumisi ei ole ma kohanud, kuigi mõned komistused on esinenud. Igal ühel neist on olnud oma liin mida jälgida ja mis neid üksteisest eristab, sama lugu on ka käesoleva üllitisega. Film tõuseb esile oma retro-vibe poolest. Kihvt oli vaadata oma aja ära elanud spioonividinaid, veidi gentlemanlikumaid käitumismalle meeste poolt, Külma sõja aegset võimuvõitlust, klassikaliste elegantsete spioonifilmide tüüptooni ning -loonüansse ja üleüldist lahedat möödunud ajastu hõngu.

- Filmis oli paar geniaalset stseeni. Kahtlemata oli üks humoorikamaid neist piinamise ehk ülekuulamise stseen, mis pöördus kurjami vastu ning kulmineerus kogemata kohe eriti ekstreemselt. Olukorra tegi koomilisemaks kahe mehe omavaheline arutlus toimuva taustal, et mida paharetiga küll peale hakata. Samuti olid lõbusad seigad, kus Vene macho pildus kilde, kuidas tema "naine" peaks riietuma, kuidas käituks tõeline Vene mees kui peab "naist" pättide eest kaitsma, kuidas toimiks Vene mürakas kui "naise" sõrmus kaob jne. Eriti koomiline oli tõsiasi, et tema käsk oli lähtuda oma loomusele niivõrd vastupidisest mõttest "Take it like a pussy!" Vaimukuste poolelt leidus filmis tõelisi pärleid, teemante, rubiine ning safiire.

- Tegu oli ilmselgelt action komöödiaga, kuid nende kahe tasakaal tundus mulle paigast ära olevat ning need kaks aspekti ei haakunud piisavalt edukalt. Esines pikki perioode, kus toimus vaid hunnik märulit ja siis vastupidiselt perioode, kus visati kilde ning tehti lollusi. Vähe oli stseene kus asjalikult ühendati mõlemad osad ning see jättis ebaühtlase ning kentsaka mulje. Kohati jäi ebaselgeks, et mis žanri filmi ma siis ikka vaatan, kord liiga lõbus, kord liiga tõsine. Mõlemad aspektid eraldiseisvatena olid loomulikult tasemel.

- Näitlejaskond oli paljulubav ning vahelduseks ei koosnenud see enamasti suurtest ja tuntud nimedest. Nõrgimaks lüliks jäi aga Alicia Vikander. Ta nägi küll oma 60nendate parimate riietuseksemplaridega võrratu välja, kuid sinna ka tema roll suuresti jäi. Ta oli otsekui kaunis mannekeen, kes nagu tegi midagi ja omas üht kandvamat rolli, kuid samas tema kohalolek ja vaataja pilgupüüdmine jäi kesiseks. Samas aga olid tema ja ühe peaosalisest kompu vahelised semi-lembestseenid piisavalt nunnud, veidi sunnitud maitsega, kuid siiski armsad. Teine naispeategelane Elizabeth Debicki kurikaelana oli aga äärmiselt efektiivne ja mõjuv kui väljapeetud ning glamuurselt kalk ja elegantselt asjalik jäine iludus.

- Henry Cavill sulilikult sümpaatse ja osava agendina vastu tahtmist sai suurepäraselt hakkama ning sobis antud rolli kui rusikas silmaauku. Pean tõdema, et eelistan igati tema tegelaskuju veidi vabamat ja muhedamat olekut sarnase hoiaku ja välimusega klassikalisele James Bondile. Kuigi Armie Hammer tundus algselt veidi liialt moosipoisilik kõva mehe KGB agendina, siis ilueedi välimus toimis aga ikkagi tema kasuks, sest see võimaldas talle veidi inimlikumat poolt betoonseina asemel. Need kaks agenti ei olnud ideaalsed tapamasinad vaid omasid kiikse, nõrku kohti ning erilisi omapärasid ning just see andis neile juurde kihte ning külgetõmmet. Nendevaheline keemia oli tuntav ning vaenlased/sõbrad suhtumist on alati põnev jälgida. Kes siis aga peale jääb pärast vastumeelset koostööd ja järjepidevaid katseid üksteisele ära teha? Otse loomulikult, selgub see kinos.


-----------------------------------------

Pealkiri: Hitman: Agent 47

Originaalpealkiri: Hitman: Agent 47
Režišöör: Aleksander Bach
Kestus: 1h 36 min
Näitlejad: Rupert Friend, Hannah Ware, Zachary Quinto
Žanr: Action, thriller
Kinodes alates: 21.08.2015
Nähtud: 29.08.2015
Minu hinnang: 2.5/5

Nüüd püüan lühemalt!

pilt solariskino.ee kodulehelt
- Agent oli liialt moosipoisi välimusega ja selles valguses jättis kuidagi pehme mulje. Mulle meeldis teda vaadata, atraktiivne mees ju, kuid teda kehastanud Rupert Friend ei suutnud mulle ennast antud rollis maha müüa. Pluss punktid aga püüdmise ning julge ja teistsorti rollivaliku eest.

- Mind häiris Katja (Hannah Ware) paigutamine niivõrd kandvale ja tähelepanu Agendilt eemalesuunavale rolli. Ma ei näinud tema karakteris vajadust. Süžee poolest muidugi asi toimis, kuid ma oleksin eelistanud tähelepanu rohkem Agendile ning tema tegemistele, kuna viimast ju ikkagi reklaamiti välja kui peategelast. Naine röövis tähelepanu ning tema looliin oli klišeemaiku ja ebahuvitav. Agent oli pigem kõrvalosatäitja ning juhendaja naise endaleidmisloole.

- Üks aspekt, mis filmis oli igati tasemel, oli action, rõhk oli selgelt paigutatud sellele osale. Tulevahetused, õhkulaskmised, põgenemised, palgamõrtsukad, noateral pääsemised, veri ja laipade hunnikud -- kellelegi ei halastatud ning tagasi ei hoitud. Leidus ka paar nutikat lahendust pinge ja märulitaseme tõstmiseks ning mõni ootamatu viis kellegi tapmiseks. Samas aga tundus action kohati liialt kliiniline ehk siis tehis või elutu. Siiski oli antud osa filmist selle peamine leivanumber. Lisades siia väsimatu tempo, tassikese tagasihoidlikku kuid silmapaistvat stiili ning ideaalne aju puhkab meelelahutus on loodud!

- Ootamatult leidus ka paar head kildu, mis toimisid osati nii edukalt just tänu sellele, et keegi ei osanud neid ette ennustada või siis kuna nad ei sobinud ülitõsise kontekstiga kokku. Näiteks, Agendi kommentaar oma pintsakut kappi pannes pärast viimase kontrollimist, oli igati tervitatav väike huumoritorge.

- Ma oleks rohkem oodanud ka fookust Agentide loomisele, nende ajaloole, ülejäänude saatusele ning kogu protsessile. Vaatamata aga ka kesisele dialoogile ning kergesti tuletavatele süžeedetailidele, meeldis mulle näiteks Agendi segane lojaalsus ja huvid. Värskendav oli, et teda ei olnud lapsemäng lugeda ning mees suutis üllatada. Samuti oli Zachary Quinto suurepärane valik John Smithi mängima ning seda just oma mitmeti mõistatavuse pärast ning sobivuse poolest kehastada nii kangelast kui kurjamit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar