Esmaspäev, 28. september 2015

Teater: "Cosette"

Tervitus!

Seekord Nukuteatrist!

Pealkiri: Cosette

Teater: Nukuteater
Kestus: 0h 45 min
Näitlejad: Liivika Hanstin
Esietendus: 03.12.2011
Millal nähtud: 26.09.2015
Minu hinnang: 4.5/5
pilt nuku.ee kodulehelt

Lasteetendus täiskasvanu silmade läbi!

Cosette tegelasena maailmaklassika kuldvaramusse kuuluvas raamatus "Hüljatud" on mulle alati tundunud kui tegelane, keda on eelkõige vaja teistele ning kes on vahend rõhutamaks mingit aspekti nende iseloomust või siis edendada lugu. Ta on otsekui sümbol ja kaunis idee vooruslikust kaunitarist: ilus, süütu, hea, lahke, alandlik ja veatu. Ta on keegi kes vajab päästmist, imelemist, kaitsmist, et teda hoitaks kui klaasi taga ning kes funktsioneerib edukalt loos vaid läbi teiste olemasolu. Ta on suhteliselt ühetooniline tegelane ning liialt säravvalge selles sügavalt hallivärvilises maailmas.

Antud etenduses, mis on kompaktne kokkuvõtte noore Cosette'i elust, keskendumaks kõige olulisemale ehk kohtumisele mehega, kes ta lapsena päästis, tundsin, et tänu fookuse paigutamisele vaid noorele tüdrukule, suutsin temaga hulgaliselt paremat kontakti saada kui lugedes tema kohta selle massiivse raamatu kontekstis, kus ta kiirelt upub. Ta jättis siin mulje kui tegelane, kellel on värvi, ilusaid puhtaid pastelseid värve, aga samas ei olnud ta enam ka lumivalge.

pilt nuku.ee kodulehelt
Üldiselt oli lavastuses tegu otsekui muinasjutuga kerges realistlikus võtmes, mis kohati tundus eemalseisvat kurvast, karmist ja õiglustunnet julmalt pitsitavast loost Victor Hugo sulest. Vaatamata kannatustele, alandustele ning ebaõiglusele, tegi nähtu südame soojaks ning jättis meele härdaks ja rahulolevaks, kuigi teatud nukrusejoone jäi siiski sisse, kuna teadsin mis Cosette'i kallist isa vaevas ning tulevik toob. Eriti tähenduslikult ning tagasihoidlikult võimas oli viimane stseen: tõusmine hommikul ja kõik möödanik tundus olevat otsekui halb unenägu. Kaunis lõpp ja samas imeline algus.

Tükk esietendus Köismäe tornis ning mul on ääretult kahju, et ma seda tollesse keskkonda paigutatuna ei saanud kogeda. Viimane tundub kui ideaalne paik intiimseks, hubaseks ning emotsionaalseks elamuseks. Vaatamata sellele, et saaliks oli Nukuteatri ajutise uue Auna tänava hoone suur saal, oli õhkkond ruumis kodune, asjakohane ning suutis mind igati loo sisse tõmmata. Kord olin hilisel talveõhtul kaevu juures, siis lärmakas trahteris, külmas ja kõledas magamistoas -- tillukesi detaile kasutades saavutati tõepärane keskkond tegevuspaigaks. Lisaks õnnestunud kujundusele ja miljöö loomisele, sai ainuke näitleja laval samuti efektiivselt ja meisterlikult hakkama kahe erineva tegelase kehastamisega: Cosette ja Jean Valjean. Veel enam meeldis mulle osav ja vaevatu nukkude ja näitleja ühendamine tervikuks. Silmapilguga sai Cosette'ist nukk ja siis taas inimene.

pilt nuku.ee kodulehelt
Nutikalt oli lahendatud ka tüdruku kasupere kaasamine loosse, nimelt võtsid nad toimuvast osa kujutatuna lava taustal olevale peeglile/maalile. Härra ja proua Thénardier olid limukad ja inimkõnts ning just nii tülgastavad kui sa ei usuks, et keegi võib olla, kuid samas ei eeldanud sa ka vähemat. Vastandiks alandlikule Cosette'ile olid Thénardieride hellitatud tütred, keda kujutati kahe nukuna ja kelle lapsik vaidlus oli koomiline oma pealiskaudsuses ja tujutsemises.

Eraldi pean välja tooma tõsiasja, et tahes tahtmata tekkis mulle silme ette kujutus Hugh Jacksmanist Jean Valjeanina ning olin valmis, et iga hetk hüppab ta väljendusrikkalt käed laiali lavale ja hakkab täiest kõrist laulma. Antud etenduse Cosette oli enda viimasest 2012 filmiversioonist aga üle ja ei andnud grammigi ruumi sealsete kujutuspiltide ülekandeks.

Kokkuvõttes: Lastele mõeldud etendus või mitte, kuid ma siiralt nautisin seda südamlikku lugu väiksest kannatavast tüdrukust ja tema kangelasest.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar