Kino: "Ameerika ultra"

Tervitus!

Veel kinost!

Pealkiri: Ameerika ultra
Originaalpealkiri: American Ultra
Režišöör: Nima Nourizadeh
Kestus: 1h 35 min
Näitlejad: Jesse Eisenberg, Kristen Stewart, Topher Grace, John Leguizamo, Connie Britton
Žanr: Action, komöödia
Kinodes alates: 04.09.2015
Nähtud: 29.08.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Hallelujah! Vot see film on mu mälus auväärse koha ära teeninud, kui linateos, mis suutis ilma väiksemagi riivamiseta vältida viimase aja action filmide moehaigust nimega üliinimesed ehk kus on veri ja luumurrud?! Vin Dieselid, Tom Cruise'id ja teised musklimäed ja märulikangelased on küll kõvad löömamehed, kuid kui sulle ikka langeb pool hoonet peale või siis tümitab sind hulk võrdväärseid tegijaid, on puhas füüsiline loogika, et mingi hetk peab etteaste tegema veri. Millegipärast aga näevad meeletutes kätšides osavõtnud mehed välja puhtad, siledad ja viksid. Antud film teenis ära ainuüksi pool punkti realistlike võitlusstseenide eest. Klohmida said kõik ning tagasi ei hoitud grammigi punase kehavedelikuga. Ilmselgelt, vastupidiselt nendele teistele mainitud action filmidele, ei unustatud eelarvesse lisada võltsverd ning äärmiselt usutavat läbipekstu grimmi. Tänu sellele olid märulistseenid realistlikud, põnevamad ootamatustega ja kõvasti brutaalsemad. Kuigi kõik need verekäkid (loe: tegelased) ei olnud lõpus just esteetilised välimuselt, vastupidiselt Tomidele, Vinidele ja nende kamraadidele, kes on alati puhtad ponksid, isegi vast pärast solgiaugust läbi roomamist, oli selline viis actionit esitada tohutult värskendav ning aplausi väärt. Loomulikult oli nende stseenide koreograafia tasemel, mitte küll nii lihvitud ja hiilgavalt kokkupandud, sisaldades üliinimlikke võtteid ja liigutusi, vaid usutavalt osavad, kuid füüsiliselt tehtavad või vähemalt näisid päris elus võimalikena välja.

Jesse Eisenberg ei ole just esimene, kes tuleb meelde kui mõelda potentsiaalse action kangelase peale -- ta on suhteliselt viimaste äbarike seas. Antud filmis aga, minu üllatuseks, toimis ta lausa nagu rusikas silmaauku ning tänu sellele osa leebe, tagasihoidlik ja õrnake pilves lilleke olekule ja teisalt osavalt kuuli ja panni trikki tegev ning lusika surmarelvaks muutjana, oli ta nagu sõõm värsket õhku tüüpiliste muskliliste, tõsiste ja karmide spiooonifilmide kangelastele kõrval. Mulle sümpatiseeris just see, et ta nägi välja, käitus ja suhtus toimuvasse kui inimene, mitte mingi murdumatu, emotsioonitu ja rauast luudega kõva vend ehk robot. Siinkohal oli koomiline Eisenbergi tegelase Mike'i murest murtud küsimus oma sõbratarile pärast enda kohta tõe selgumist, et "Kas ma olen robot?" See oli otsekui torge oma žanrikaaslastele. Ma tõepoolest nautisin tema versiooni ootamatust, paanikahoogude ja komplekside all kannatavast, rusikakangelasest.

Kuigi Kristen Stewarti mainet ja tulevikku määrib paljude silmis vast igavesti tema seotus "Videviku" saagaga, tunneb ta ennast palju kodusemana väiksemates indie tüüpi filmides nagu käesolev. Ilmselgelt on see meeldimine vastastikune, sest ta mitte ainult ei sobi sellistesse kentsakatesse ja ebatüüpilistesse filmidesse vaid need annavad talle ka võimaluse särada või siis vähemalt vaatajal tõdeda, et ta suudab ka muud peale tülpinud ja enamasti igasugu emotsioonitu näoga oma kallima järgi õhata (loe: Eediku ehk Edwardi). Mulle avaldas muljet ka tema ja Eisenbergi ekraanikeemia. Nad sobisid hästi kokku mitte ainult sellepärast, et olid kaks popsutõmbajast udupead, vaid nad tundusid olevat otsekui samal lainel ning täiendasid üksteist suurpäraselt, tegu oli igati edukalt toimiva standardist eristuva romantilise paariga. Nad olid väga nunnud koos.

Kuigi huumor oli üldkokkuvõttes tasemel ning esines ääretult koomilisi momente, mis olid sellise ebatüüpilise, kuid värske maiguga, kasvõi sellepärast, et film ise oli niivõrd eraldiseisev tavapärastest huumorielementidega märulifilmidest, jäi sellest veidike väheks ning vaimukused jagunesid filmile kattena kohati hõredalt. Potentsiaali oli tohutult, kuid tunda oli koonerdamist. Samas vast ei saagi suuremahuline ning kvaliteetne action väga edukalt liialt huumorirohke sisu juures suurepärases koos tasakaalus toimida, kumbki peab varem või hiljem tegema järeleandmisi. Samuti tuleb tõdeda, et kasvõi K-14 (keelatud alla 14. aastastele) reitingu pärast, mis on igati õigustatud, on linateos hulgaliselt tõsisem ja karmim kui võiks näiteks ainuüksi traileri puhul eeldada. Viimane maalis mulle pildi filmist kui ühest totakast rohkem komöödiast kui action ja hambad lendavad filmist.

Pean ka sisu kallal veidi nokkima, sest kuigi selle kondikava just originaalne ei olnud, selliseid ootamatuid äpudest spioonihakatisi on varemgi kinolinadele eksinud, võimaldati sellele iseäralik vunk ning pealtnäha see toimis. Kui hakata aga sügavamale kaevuma jäi mulle mitu sisu aspekti segaseks, näiteks ei saanud ma ikkagi sada protsenti aru miks Mike'i ikkagi jahtima hakati niivõrd intensiivselt, põhjused olid, kuid jäid ääretult pinnapealseteks ja ei pidanud vett, ja kuidas saab nii olla, et mingil suvaline keskastme CIA juht sellelaadset ja niivõrd ulatuslikku operatsiooni saab nii kergekäeliselt korraldada ilma kellegi kõrgemal positsioonil asuva kinnituseta, takistuseta või teadmata. Vaatamata küsimärkidele, suutis sisu mind haarata ja vaevatult toimuvale kaasa elama kutsuda, isegi kui kõigest loogikaga lähenedes sotti ei saanud.

Sisust: Mike on elutühja ei kusagil asuva väikelinna bensujaama poemüüja, kes veeda suuresti aega popsu tõmmates, oma kalli tüdruksõbra Phoebega logeles ning endaloodud koomiksikangelase Apollo Ape'i lugusid välja mõeldes. Üks õhtu aga satub tema pood naine, kes "aktiveerib" mehe kasutades imelikke fraase, millest Mike'il pole õrna aimugi. Koheselt pärast kohtumist aga hakkab meest taga ajama punkt väsimatuid, ohtlike ja segaseid agente ning ekstreemsed olukorrad aitavad ootamatult Mike'is unest äratada tema sees siiani peidus oleva tegijast tagumikuklohmija, et kõigil vaenlastel pepualune tuliseks kütta. Kõige tähtsam teema on aga kas Mike suudab siis lõpuks kogu selle tohuvabaohu juures Phoebele selle ülitähtsa küsimuse esitada või ei?

Lemmik stseen: Kui hirnuja esimest korda hirnus ning see ülitähtsa küsimuse esitamine.

Lemmik tsitaat: "Ma tapsin kaks meest." "Lahe!"/ "Ma tõsiselt lasen kohe püksi!"/ "Kas kutsusid politsei?" "Ei, mul on seened ja kanepit autos."

Kokkuvõttes: See on kätšifilm, kus on reaalselt näha veritsevaid haavu, meeletuid sinikaid ja kohe kõvasti -- ainuüksi see fakt peaks kõik filmi asjalikkuse kohta ütlema. Minu poolt püstine pöial!