Kino: "Luurespetsid" ja "Kapten Ameerika: Kodusõda"

Tervitus!

Teen seekord väga lühidalt, kuna filme on nähtud hunnikuga ja neist pikalt kirjutama kuidagi ei jõua!

Pealkiri: Luurespetsid
Originaalpealkiri: Central Intelligence
Režissöör: Rawson Marshall Thurber
Näitlejad: Dwayne Johnson, Kevin Hart, Amy Ryan, Aaron Paul
Žanr: Komöödia, action
Kestus: 1h 47 min
Kinodes alates: 24.06.2016
Nähtud: 25.06.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com koduelehelt

+ Ootamatu, mõnusalt armas ning nagu rusikas silmaauku näitleja cameo etteaste filmi lõpus: "laisa silma sündroom, lausa mõlemal silmal!"

- Kuni filmi keskpunktini ei suudetud minust kordagi naeru välja pigistada, isegi suure tahtmise juures mitte. Väga nadi, tagasihoidlik ning suurt lainet võimaldamatu huumor. Ootasin kannatamatult millal komöödia osa filmist algab ja...

+ ... kui see suure madina, põgenemiste ja kuulirahe all lõpuks ennast kohale vedada suvatses, oli tulemus üpris muhe. Kooslus löömingute ja hahaha-momentide vahel oli kenasti tasakaalus ning sümbioosis. 

- Dwayne Johnson on rahuldavalt vaimukas, kuid mitte piisavalt. Kohati tundus, et ta pingutab oma ekstsentrilisuse, entusiasmi ning "tõuse ja sära" tüüpi iseloomuga üle ja on pigem tüütu ja piinlik kui naljakas.

+ Lärmakate ja mölapidamatusega vennikeste jälgimine ei ole just mulle meelepärane meelelahutus, kuid pärast mitmendat Kevin Harti üllitist nähes, sobib mulle tema versioon klassikalisest tõmblevast mulisejast päris hästi. Tema pidev kiunumine ja kommenteerimine oli üpris lõbus.

- Tegu oli tüüpilise paarimeeste komöödiaga krimi ja/või spiooni faktoriga, mille sarnaseid on nähtud küll ja küll. Otseselt midagi verivärsket ei pakutud, kuigi suure südamega naiivne veidrik ning kunagi kõik-ukse-lahti tegija, nüüdne tupikus raamatupidaja, olid päris lahe kooslus. Kohmakaid ja ebamugavaid momente, koos aukudega tegelastevahelises keemias, tuli ette, kuid üldiselt jäid need alla torkiva piiri.

+ Ei saa ka väita, et filmil ei oleks olnud asjalikku ja südamlikku moraali. Ole kes sa oled kooliajal, ei kandu sealne seis automaatselt üle ka päris maailma, seda nii heas kui halvas mõttes. Otse loomulikult tundsin ja elasin kaasa vaesele Robbie Weirdichtile ning juubeldasin kui ta sai möödunud alandused lõpuks selja taha heita nagu boss.

- Miks Aaron Paul pidevalt mingeid kahtlaseid tegelasi mängib, kas kaheldava väärtusega filmides või kentsakalt lühiajalisi a la "kas keegi lasi puuksu? Oih, juba haihtunud" rolle?

--------------------------------------

Pealkiri: Kapten Ameerika: Kodusõda

Originaalpealkiri: Capten America: Civil War

Režissöör: Anthony Russo, Joe Russo

Näitlejad: Chris Evans, Robert Downey Jr, Sebastian Stan, Scarlett Johansson, Elizabeth Olsen, Daniel Brühl, Tom Holland, Jeremy Renner, Paul Bettany

Žanr: Action, seiklus

Kestus: 2h 26 min

Kinodes alates: 29.04.2016

Nähtud: 30.04.2016

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

+ Super madina stseenid, ülipõnevad momendid, lakkamatu magusamaitseline pinge ja tempo, vähem totakat huumorit ja rohkem karmi halli reaalsust, usutavad konfliktid ja nende kolded, osavalt esitletud karakterite omavahelised suhted, märkimisväärne näitlemine ning dramaatilised etteasted, võimas vastandumine ühe grupi kahe eralduva leeri vahel, viimase meeletu kulminatsioon, ootamatu puänt lõpus, piisavalt tähelepanu ja kaalu kõigile võtmetegelastele, värsked intrigeerivad tegelased, ülinunnu uus piimanina Spiderman, stseenivaras Ant-Man, kelmikas ja kriimustav Black Panther, ülivinge stseen Kapten Ameerikaga tirimas helikopterit, paljulubav ning õhinat tekitav lõppseis ehk algus järgmistele looliinidele, jne, jne, jne.

- Oeh, ühe hädise samba peale ehitatud unelmate loss, vat seda see järjekordne Marveli koomiksikangelaste lisa tegelikult oma süžeelt oli. Kui end mitte lasta kõigest eelnevast positiivsest tähelepanu eemale tõmmata, oli loo alus nii vigane, et see oli lausa piinlik. Et asjad kulgeksid nii nagu kurjam tahtis, nõudis see sõna otseses mõttes kristallkuuli või võimet näha tulevikku, sest detaile mis valesti minna said või üldse asjade sellejärjelist liikumist oli sõna otseses mõttes võimatu ette nähta. Oma ideelt nutikas, kuid praktikas auklikum kui šveitsi juust. Ah ja, Iron Man surus mulle intensiivselt närvidele oma ühemehe diskoga, mida ta on aga juba pikemat aega teinud, ehk siis olin Kapten Ameerika poolt. Ja veel, Martin Freeman oli täiesti raisatud, kuid loodan, et tema roll suureneb edaspidi.

Lemmik tsitaat: "Hank Pym ütles alati, et Starki ei tohi usaldada." - "Ja sa oled?" - "Come on, man!"

Kino: "Mina enne sind"

Tere!

Käisin kinos vaatamas ühte minu selle aasta oodatumat filmi - "Mina enne sind".

Me Before You

Pealkiri: Mina enne sind
Originaalpealkiri: Me Before You
Režissöör: Thea Sharrock
Stsenarist: Jojo Moyes
Põhineb raamatul: "Mina enne sind", Jojo Moyes
Kestus: 1 tund 50 minutit
Žanr: Romantiline draama
Näitlejad: Emilia Clarke, Sam Claflin, Stephen Peacocke, Brendan Coyle, Samantha Spiro, Jenna Coleman, Janet McTeer, Charles Dance jt.
Kinos alates: 03. juuni 2016
Millal nähtud: 06. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5

+++ NB! Arvustus sisaldab spoilereid! +++

Paar päeva pärast filmi vaatamist olin jätkuvalt selle lummuses ja selle filmi ilu ja valu köidikutes. Filmi "Mina enne sind" sõnum on kaunis oma lihtsuses: Ela! Ela, sest sa ei tea, kuidas ja millal su elu äkitselt muutuda võib. Ela, sest sa ei tea, millal ootamatu armastus su teele satub ja muudab su elu! Ela ja ära lase oma elul raisku minna ja kasuta oma potentsiaali!

Film tekitas minus palju erinevaid emotsioone ja mõtteid ning seetõttu on tegemist suhteliselt pika arvustusega, millele olen proovinud kasvõi mingisugusegi raami anda.

Sisu:

Me Before You

"Mina enne sind" räägib loo Louisa (Lou) Clarkist, kes jääb oma tööst ilma ja leiab uue töökoha lähedalasuvas lossis hooldajana. Tema hoolealuseks saab mõni aasta vanem Will Traynor, kes paar aastat varem on õnnetuse tagajärjel kaelast allapoole halvatu. Will elas enne õnnetust täisväärtuslikku elu tehes karjääri London Citys, reisides ja seigeldes üle kogu maailma. Lou jällegi on elanud ainult oma väikeses linnakeses ja pealtnäha ei soovigi sealt kuhugi edasi liikuda. Vaatamata sellele, et Will kohtleb Loud esialgu üleolevalt ja sarkastiliselt, siis pikkamisi tekib nende vahel sõprus ja tugev kiindumus, mille kaudu nad muudavad üksteise elusid kardinaalselt. Traagiliseks teeb aga kogu loo see, et Will on juba enne Louga tutvumist otsustanud lõpetada oma elu eutanaasiaga.





Minu mõtted: 

Kui filmi alguses ma nautisin, kuidas Lou suudab Willi tema katatoonilisest ja valust ja kibestumusest sarkastiliseks muutunud kestast välja tuua, siis filmi lõpuks muutus kogu selle loo tähendus minu jaoks. Küsimus ei olnudki ainult selles, kuidas Lou Willi elu viimaseid kuid muudab, vaid selles, kuidas Will paneb Lou oma elu elama ja annab Lou tervele elule uue perspektiivi. Will näitab Loule nende koosoldud aja jooksul, et Lou suudab palju enamat, ta paneb Lou väljuma tema mugavustsoonist ja proovima asju, mida Lou arvas, et ei ole võimeline tegema. Lou teeb seda kõike aga selleks, et muuta Willi otsust oma elu lõpetada.

Me Before You

Selles filmis on vaatamata eutanaasia teemadele nii palju elujaatavat, et Willi otsus oma elu vaikselt arstide abiga lõpetada tundub ainuõige lahendus just Willi jaoks. Olles võidelnud üle aasta, et oma keha uuesti liikuma saada ja teades, et mitte midagi enam tõesti teha ei anna, valib ta paljude jaoks arusaamatu ja vastuvõtmatu lahenduse - surma. Lou teeb arusaadavalt omalt poolt kõik, et seda otsust muuta, aga peale vestlust oma isa ja õega ta aktsepteerib seda. Väga sügavalt mõjub mulle stseen filmist, kus Lou isa ütleb, et inimesi ei saa muuta ja kui Lou küsib, et mida ta siis üldse teha saab, vastab Lou isa, neid armastada. See stseen on mu jaoks üks olulisemaid ja ilusamaid stseene üldse.

Kogu film esitab väljakutse arusaamadele sellest, kes tegelikult otsustab meie elu eest, kellel on õigus teha valikuid ja otsuseid meie üle ja kas neid otsuseid on võimalik kellegi teise poolt muuta ja kas üldse peakski?

Tegemist on filmiga, mis minu arvates ja minu jaoks tõstab terve romantiliste draamade žanri kinolinal uuesti au sisse. Mul on südamest hea meel, et filmi ei rikuta ära õnneliku lõpuga. Ses suhtes jääb film truuks ka Jojo Moyesi raamatule. Samuti, film ei proovigi ja jumal tänatud selle eest, anda vaatajale vastust selle kohta, kas eutanaasia on õige või vale, vaid jätab selle vaataja otsustada.

"Mina enne sind" on tõeline emotsinaalne elamus, mis paneb mõtlema, pakub palju naljakaid episoode, teravat dialoogi, teeb kurvaks, murrab vaataja südame ja lapib selle oma elujaatusega uuesti kokku. Minu jaoks on see kindlasti selle aasta üks meeldejäävamaid kinoelamusi.

Operaatoritöö:

Me Before You

Suur osa filmist on üles võetud Pembroke Castle's, Pembroke's, Walesis, mis on imekaunis koht! Mulle väga meeldis, et terve film oli kajastatud heledates toonides, mis tasakaalustas filmis käsitletavaid süngeid teemasid. Nii tore oli vahelduseks, et filmi ei esitatud masendavates hallides toonides, vaid sellele oli lisatud palju erinevaid kauneid rõõmsaid värvikirevaid toone, olgu tegemist siis erinevate aastaaegadega, Lou riietega või Mauritiuse saare kaunite vaadetega.

Loodus mängib filmis üldse suurt rolli. Kuna Willi liikumine on piiratud, siis mitmel korral on teda filmis näha loodust ja loodusjõude nautimas. Näiteks stseeniga, kus Will vaatab aknast välja imetledes lossivaremeid või reisil olles paludes Loud, et ta jätaks ukse lahti, et ta saaks nautida kõueilma, müristamist ja trooplist vihma. Need väikesed detailid on mõjusad, sest loodusjõud ilmestavad valusalt kõike seda elu ja ilu, millest Will teab, ta jääb ilma.

Näitlejatööd:

Film pakkus suurepäraseid näitlejatöid!

Nii Emilia Clarke (tuntud ka Troonide Mängu Daenerysina) Louna kui ka Sam Claflin (mänginud ka filmdies Armastusega, Rosie ja Näljamängude filmides Finnickut) Willina olid suurepärased!

Emilia Clarke oligi Lou! Pärast filmi vaatamist ma ei kujutaks kedagi teist selles rollis ettegi. Ta suutis imeliselt edasi anda Lous peituvat sisemist tugevust ja headust. Tal on fantastiliselt hea miimika ja tema näoilmed ja eriti tema kulmud võiksid jutustada täiesti omette loo tunnetest Willi vastu. Ta oli nagu avatud raamat: siiras, otsekohene, rõõmsameelne, lihtne ja järjekindel, kes ei kaotanud lootust Willi suhtes ka mitte viimasel minutil. Ma imetlesin, kuidas ta suutis Lou elama panna ja tegi Lou usutavalt veenvaks ja tugevaks.

Me Before You

Sam Claflin oli minu jaoks üheti üllatus. Mitte oma näitlemisoskuse pärast, sest tegemist on väga andeka näitlejaga, kelle oskustes ma pole ka eelnevate rollide tõttu kahelnud, aga üllatuseks oli ta just sellega, kui kümnesse ta pani Willina. Mängides Willi oli tal imeline oskus olla täiesti liikumatu ja jäik, täpselt nii nagu üks inimene, kes on kaelast allapoole liikumisvõimetu ja ta suutis oma ilmesse ja silmadesse panna kõik selle, mida Will läbi elas: kibestumuse, sarkasmi, valu ja ka armastuse Lou vastu.

Sam Claflini ja Emilia Clarke vaheline särtsuv keemia Lou ja Willina oli lihtsalt ilus! Nad panid üksteist elama ja tegid Lou ja Willi armastusloo usutavaks ja veenvaks, nii et vaataja elas nendele mõlemile kaasa ja soovis, et nendel kõik õnnestuks.

Peale nende kahe tahaks väja tuua ka Stephen Peacocke Willi hooldusõe Nathanina, kes minu arvates tegi väga sümpaatse rolli ja ka Willi ema mänginud Janet McTeeri, kes oli kui südamevaluga emast muutunud murdumatuks jääkuningannaks.

Üldse on kogu trupp nagu tervislik ansambel, kes mängivad harmooliselt kõik ühes ja samas helistikus ja ühe ja sama eesmärgi nimel. Suurepärased näitlejatööd!

Lemmikstseenid:

Antud filmi puhul on mul lemmikstseene rohkem kui üks.

Pärast Mozarti oboe kontserti, kus Lou ja Will jõuavad tagasi Traynorite kodu ette ja kus Will ei taha autost väljuda, öeldes, et ta tahab kasvõi mõneks minutiks tunda end veel mehena, kes viis punases kleidis tüdruku kontserdile.

Stseen, kus Will külastab Lou peret Lou sünnipäeval ja kohtub Lou pere ja ka ka Lou kallima Patrickuga. Jällegi oli tegemist humoorika ja terava dialoogiga. Will kingib Loule  mesilas-triibulised sukapüksid, millest Lou oli talle eelnevalt rääkinud ning see oli südantsoojendav ja kaunis.

Mulle läks väga hinge stseen, kus Lou ja Will Alicia pulmas ratastoolis tantsivad. Nende omavaheline pealtnäha kerge flirtiv dialoog, mis lõppeb hetkega, kus Will tunnistab Loule, et Lou on maailmas ainuke asi, mis sunnib teda igal hommikul ärkama. See oli filmis esimene koht, kus ma tundsin, et silmad kipuvad vägisi veekalkvele. Naeratuse tõi näole tagasi see, kui Lou ja Will kahekesi lõbusalt ratastoolis hotelli poole kimavad.

Me Before You

Filmi murdepunktiks oli viimane õhtu puhkusel troopilisel saarel, kus Will ütleb Loule, et ta tahaks, aga teab, et ei suuda Loule olla see mees, keda Lou vajab ja palus, et Lou tuleks temaga koos Šveitsi, et oma teekond lõpetada. Mu süda murdus miljoniks tükiks, sest ehkki ma oleks väga tahtnud nendele kahele ühist ilusat tulevikku, siis teadsin, et Will teeb õige otsuse lastes Lou vabaks.

Filmi epiloog, kui Lou loeb Willi kirja.



Lemmiktsitaat: Live boldly. push yourself. don't settle.

Muusika:

Filmi soundtrack oli nagu rusikas silmaauku. Muusika ja filmis esitatud lood ei kippunud soleerima, vaid jäid meeldivalt ja tugevalt toetama filmi sisu. Emotsionaalselt andis muusika filmile väga palju, sest mu arvates oli õige muusika valitud just õigetesse stseenidesse muutes sellega Lou ja Willi teekonna veelgi emotsionaalsemaks ja edastades sarnast sõnumit kinolinal etenduvaga.

Soundtracki kuulusid sellised lood nagu Unsteady (X-Ambassador), Numb (Max Jury), Photograph (Ed Sheeran), Not Today (Imagine Dragons) ja teised.

Kokkuvõttes:

Kindlasti on "Mina enne sind" film, mida tasub vaatama minna. Lugu on huvitav ja omanäoline, näitlejad on suurepärased! Kindlasti läheb see film minu selle aasta lemmikute hulka. Minge vaatama!

TREFF: "Nii armas" - Yael Rasooly, Iisrael

Tere kaunist pühapäeva!

"Nii armas", Yael Rasooly. NUKU kodulehelt

Ja ongi selleaastane, 10. visuaalteatrifestival TREFF läbi. Jõudsime ka mõned lavastused ära vaadata ja nagu eelmise aasta kogemus näitas ja selle aasta kogemus kinnitas, on TREFF ainulaadne, põnev ja värvikirev. Täna arvustus ühest lühemast lavastusest, mida festivalil näidati - "Nii armas".

Pealkiri: Nii armas
Originaalpealkiri: How Lovely
Lavastaja ja esitaja: Yael Rasooly (Iisrael)
Kestus: 25 minutit
Asukoht: Von Krahli teater (TREFF)
Millal nähtud: 04.06.2016
Minu hinnang: 5/5



Kahtlemata on lavastus "Nii armas" oma kestuselt lühem kui see aeg, mis kulub alloleva arvustuse kirjutamiseks, aga teatriga ja ka kunstiga üldse on ikka nii, et oluline ei ole, kui pikk etendus on, vaid millist mõju ta avaldab vaatajale.

"Nii armas" on lavastus tüdrukust, kes on oma vanemate silmatera ning kes teel muusikatundi eksib ja kohtub mehega, kellel on kaunid sinised silmad, hallikad juuksed ja kuldsete raamidega prillid ja kelle mesimagus hääl veenab tüdrukut tegema midagi, mida ta kutsub hellitavalt nende ühiseks saladuseks. Saladus, mis on märksa süngem ja valulikum, kui süütu muusikatund, kus tüdruk peaks tegelikult oma instrumenti harjutama. Nii need "muusikatunnid" jätkuvad kuni ühel õhtul on tüdruku vanemate külaliste seas ka seesama mees.

"Nii armas", Yael Rasooly Iisraelist, NUKU kodulehelt

Lugu algas süütult ja rõõmsates toonides ja muusikaga, aga muutus juba esimeste lühikeste minutite jooksul süngeks, võikaks ja tõsiseks ja jättis mulle sügava  mulje ja seda järgnevatel põhjustel.

Esiteks, teema, mida lavastus käsitleb, lapse seksuaalset ärakasutamist sõbraliku täiskasvanu poolt, on võimatu panna 25 minutilisse tükki. Vähemalt nii ma arvasin ja ma eksisin. Minu esimene reaktsioon esimestel lavastuse minutitel oli, et see pole lihtsalt võimalik! Kas tõesti? Kas ma saan õigesti aru, et tegemist on pedofiiliaga? Ja mida minut edasi, seda selgemaks sai, et nii ongi. Yael Rasooly suutis kogu selle teema panna väga lühikesse ajaraami ja esitada seda kasutades huvitavaid visuaalseid abivahendeid, et see oli rabavalt arusaadav.

Tühi tšellokast mängis mitut rolli, kord oli ta ema ja kord tüdruku isa ja kord too müstiline libekeelne meesterahvas. Tšellokasti kasutati ka erinevate tegevuste ilmestamiseks. Väga lihtne, aga geniaalne minu arvates, kuidas väga väheste vahendite kasutamisega oli võimalik see lühike etendus põnevaks teha.

"Nii armas", Yael Rasooly, NUKU kodulehelt

Üks üsna õõvastav visuaalne abivahend oli veel. Ma ei oskagi sellele nukule nime anda ja õnneks ei peagi, aga tegemist oli tüdruku näoga nukuga, mis meenutas aju, mille külge oli riputatud selgroog ja millega näitleja illustreeris tüdruku valu ja ka tšellot. Mõjus oli see nukk kindlasti.

Yael Rasooly suutis juba eelmisel aastal TREFFi külastajatele muljet avaldada ja see on ka mõistetav, sest ta on näitleja, keda on terve lava täis, isegi siis, kui ta on ainuke näitleja laval. Väga ilmeka ja värvikireva miimika, kehakeele ja muljetavaldava häälega muutis ta saali täiesti hiirvaikseks. Ta onnäitleja, kes paneb ennast kuulama ja vaatama.

Väga omapärane tükk oli! Vaatamist väärt ja elamuse said ma usun kõik saalisviibijad.

Kino: "Head tüübid" ja "X-Mehed: Apokalüpsis"

Tervitus!

Kaks lühiülevaadet filmimaailmast!

Pealkiri: Head tüübid
Originaalpealkiri: The Nice Guys
Režissöör: Shane Black
Näitlejad: Russell Crowe, Ryan Gosling, Kim Basinger, Matt Bomer, Angourie Rice
Žanr: Action, krimi, komöödia
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 27.05.2016
Nähtud: 28.05.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Olin õhinas, sest film müüs mind endale maha kui nutikas, kvaliteetne, šarmantne ning vana-kooli action-komöödia. Juhtus aga see, et ma ei jäänud reklaamitavaga märkimisväärselt rahule ning aeg on pöörduda tarbijakaitse poole (nali!), sest reaalsus ei küündinud lubatule lähedalegi ning produkt jättis mind kohati kukalt kratsima. Ma ka tean, et enamuste arvamus minu mõtetega ei ühti, sest filmi kiidetakse söögi alla ja peale, ning olen mõnedele arvatavasti pooletoobine, kuid ma ei saa kiita midagi, mis tegelikkuses ei võitnud mu poolehoidu.

Number 1 häiriv faktor: Ryan Goslingi tegelaskuju tütar oli üldiselt asjalik ning arukas noor neiu, kuid lähtudes tema pidevast ekraanil viibimisest ning loosse kaasamisest, oli tüdruk filmi tegelik peategelane ja kaks meest vaid taustatantsijad. Ta oli siin, ta oli seal, ta hiilis sinna, ta luuras seal, ta ilmus välja siin, ta eksis ära sinna, jne. Ta oli immuunne igas ohtlikus stseenis, sest küll kavaldas ta üle oma isa, küll kurjamid, küll sekkus saatus. See tüütas! Kõige tipp olid kaks stseeni. Mulle ei lähe korda, et tegu on rajude 70ndatega, mind tõsiselt pani nina krimpsutama tüdruku pornofilmi vaatamine, sellise oleku ja mentaliteediga, nagu vaadataks mingit pereseriaali. Teiseks, ma olen ilmselgelt empaatiavõimetu sadist, kuid mina põgeneks kui rakett segase tapja eest, kes mind just paar sekundit tagasi külmavereliselt tahtis maha lasta, selle asemel, et hoida tema kätt, kuna tal on valus.

Pidin ka tikutulega otsima särtsakat vastumeelsete kamraadide keemiat Ryan Goslingi ja Russell Crowe vahel, või üldse mingit keemiat. Vahetevahel nagu vilkus midagi, siis oli jälle kadunud. Teoorias moodustaksid nad intrigeeriva duo, kuid mina seda imet rahuldavas annuses ei kogenud. Oli stseene kus nad särasid, kas koos või eraldi, kuid selline ebastabiilne ilmumiskava oli üldmuljele pärssiv. Ka huumorist ootasin enamat. Jah, leidus nii suuremaid kui väiksemaid tõeliselt naljakaid vaimukusi, kuid üldine jaotus jäi kuidagi kaootiliseks, hõredaks või siis ei toiminud hästi konkreetne komöödia ning verine action. Meeldejäävaid seiku õnneks oskan mitmeid esile tuua, eriti meeldisid mulle ootamatud ning suhteliselt pisikesed koomikakillud, eriti Ryan Goslingi poolt, kes oma reageeringute, hädavaresest kobakäpliku olekuga või siis täiesti veidrate momentidega suutis mind kihistama panna. No näiteks, viskas ta püstoli kogemata hoopis aknast välja, selle asemel, et see kuulirahe all olevale sõbrale heita, ta kiljus ehmatusest kui tütar püstoli tahtmatult talle näkku sihtis, ta võttis ette ka väikse sulina koos “merineitsitega,” jne.

Ka mõrvamüsteerium ei veennud mind, kuna mõjus kesiselt ning palju tuli ette õnnelikke kokkusattumusi või ebaloogilisi seiku ning kaheldava väärtusega järeldusi. Vähemalt oli aga loo üldine kulgemine lõbus ning kaasahaarav. Eriti veider oli veel ka Kim Basingeri tegelaskuju roll. Ta ei suutnud mind ennast tõsiselt võtma panna, sest toimis filmis kui järelmõte ning tühipaljas vahend teatud looliini tarvis ning seda äärmiselt ebausutavalt.

Vaatamata kõigele oli film siiski piisavalt hoogne, stiilne ning omanäoline vaheldus muude valikute hulgas, mis viimasel ajal kinolinasid vallutavad. Ta oleks võinud olla ja pani uskuma, et on aga kõvasti parem kui välja kukkus, sellest ka mu sügavam muserdus.

------------------------------------------------------

Pealkiri: X-Mehed: Apokalüpsis
Originaalpealkiri: X-Men: Apocalypse
Režissöör: Bryan Singer
Näitlejad: Jennifer Lawrence, James McAvoy, Michael Fassbender, Oscar Isaac, Nicholas Hoult, Rose Byrne, Sophie Turner, Evan Peters, Tye Sheridan, Olivia Munn, Lucas Till
Žanr: Action, seiklus
Kestus: 2h 23 min
Kinodes alates: 20.05.2016
Nähtud: 20.05.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Järgmist väidetavat ülemaailmset superkangelaste žanri pettumust, pärast “Batman vs Superman: Õigluse koidik,” ei peaks ma sarnaselt eelnevale üldsegi niivõrd mannetuks. Jah, kuigi “X-Mehed: Apokalüpsis” ei küündi lähedalegi “Tulevase möödaniku päevade” või isegi “Esimese klassi” suurepärasele balansile madina ja draama vahel, leidub ka selles faktoreid, mis osati möödapanekuid kompenseerivad või pakuvad sarja tervitatavaid uusi tuuli.

Murekohad:

Eelnevate filmide puhul see vill ei ole kingas niivõrd märgatavalt pigistanud, kuid seekord tundsin, et liialt palju oli tegelasi ning kõigile ei suudetud piisavalt tähelepanu suunata. Loomulikult ei peagi kõigi elulugusid vaatajate ette tooma ning kõik ei peagi särama, kuid see oli sarjas esimene film, kus teatud karakteritest üle sõitmine oli ilmselge ning kahju oli nende raiskamisest. Näiteks, neljast Apokalüpsise ratsanikust ehk käsilastest, vaid Magneto sai rahuldavalt keskendumist. Storm, Angel ja Psylock olid nagu kohutuslikud sisutühjad lisad täitmaks kvoote.

Nagu nimi eeldab, ootasin apokalüptilist kurjamit, kuid tänu ühedimensioonilisusele, plastiklikule ja kentsakale välimusele ning minimaalsele karismale, oli X-Meeste siiani suurim proovikivi nõrgavõitu. Seda loomulikult mitte oma võimetelt, mis vaatamata oma peaaegu võitmatusele, ei suutnud lilla kolli olemust muuta kurjakuulutavamaks või tõsiseltvõetavamaks.

See, et keegi napakas ähvardab jälle maailma hävitada ning kangelased peavad kätšima minema, ei ole midagi uut ja mind ka selline kulunud ja väsinud süžee ei häiri. Kaigas kodarais oli aga tõsiasi, et ma tõesti kordagi ei tundud selle lubatava massihävingu katastroofilisust või üldse, et kohe kohe võivad miljonid surra ja apokalüpsis on lähedal. Suurejoonelisus jäi kesiseks ning ettevõtmine jättis pealiskaudse ja sisutühja mulje.

Erik ja maailm ehk jälle keerles märkimisväärne osa loost Eriku ja tema sisemise konflikti ümber - inimesed versus mutandid. Jälle läks ta libedale teele, jälle oli ta Charles’iga tülis, jälle pandi ta valiku ette, kas hävitada või koos eksisteerida. Seekord oli tal, nagu alati, jälle põhjust oli kuri nagu muri, kuid tegu oli katkise grammofoniga. Ja muidugi oli taas Mystique, Jennifer Lawrence’i kehastuses, üpris A ja O, mis veidi juba tüütab.

Päevapäästjad:

James McAvoy ja Michael Fassbender on ikka ägedad! Oma näitlemisoskustega mängisid nad kõik ülejäänud kaarega üle. Nad ongi (noored) Magneto ja Professor X. Äärmiselt morjendav oleks, kui mehed nendes ikoonilistes rollides enam üles ei astuks. Nad ikka ju võtavad (võimalikest) tulevastest X-Meeste filmidest osa?! Ka oli värskendav näha Charles’i veidi kohmaka tolana kohtudes vana kallimaga ning võimaldades talle mõned vaimukad stseenid, kus mees puterdab kui 13-aastane poiss.

Ka noorem generatsioon uusi mutante olid igati asjalikud ning täitsid oma rolle kenasti. Ma ei oodanud mingeid väljapaistvaid looliine nendega seoses ning ega nad hetkel niivõrd intrigeerivad ka veel ei olnud, et neil pikemalt peatuda. Nad suudeti aga mõistlikult võitlusesse kaasata ning tänu aktiivsele osavõtule ei jätnud nad teiste, kogenenud kaaslaste kõrval, kaugeltki kasutut muljet. Jean Grey muidugi sai ka eriti muljetavaldava momendi oma hõlma alla. Veidi kahju, et Jubilee poolt mingit särtsakamat hetke tema võimete demonstreerimisega ette ei tulnud, aga ega jõuagi kõigile oma isiklikku koogi tükikest loovutada. Eredaim noorema generatsiooni esindaja oli, loomulikult, juba eelmises filmis oma hiilgava etteastega vaatajate poolehoiu võitnud jänes vemmelsäär, Quicksilver, kes ka seekord publikut hoogsa, vahva ja vaimuka stseeniga kostitas. Tema ootamatu sugulane oli ka päris põnev asjade arendus.

Mulle meeldis kuidas antud film, selle väljanägemine ja kulgemine oli kuidagi koomiksilikuma õhkkonnaga kui eelmised kaks. Mõlemal suunal on omad võlud, kuid klassikalisem lähenemine tasus end siinkohal ära. Enam oli ka seekord fookuses mürgel ja madin, mitte niiväga suhtedraamad. Kes viimast taga igatsevad, siis neile peaks paraja doosi emotsioone andma Eriku stseenid filmi alguses.

Tuleb ka tunnistada, et veidi nadile eelmängule järgnes võimas viimane võitlus, kus kõik tükid jooksid efektselt kokku ja igaüks mängis oma rolli. Võtmesõna oli koostöö, mis tõesti kiiduväärselt toimis ning mida loogiliselt ja usutavalt edasi anti.

Kino: "Võrdsed"

Tervitus!

Lühiülevaade kinost!

Pealkiri: Võrdsed
Originaalpealkiri: Equals
Režissöör: Drake Doremus
Näitlejad: Nicholas Hoult, Kristen Stewart, Guy Pearce, Jacki Weaver
Žanr: Romantika, ulmefilm, draama
Kestus: 1h 41 min
Kinodes alates: 20.05.2016
Nähtud: 21.05.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ühel poolt lääge, üksluine ja veniv. Teiselt poolt ehe, kummaliselt meeliköitev ning hingekeeli puudutav. Leidub hulgaliselt põhjuseid, miks mulle antud film ei tohiks grammigi imponeerida, kuid endalegi üllatusena oli nähtav magnetiline ning liigutav.

Tegu on tüüpilise looga tüüpilises düstoopilises tulevikumaailmas, mille taolisi on vaatajatele kõriauguni igas formaadis kurgust alla surutud, kas filmide, raamatute vm näol. Üldine iva on neis see, et emotsioonid, kui inimkonna hädades süüdi olevad tegurid, on keelatud ning nende esinemine on haigus, mille ilmnemisel tuleb inimesi ravida ning, kui viimane osutub ebaefektiivseks, lukustatakse hädalised raviasutustesse ning, hullematel haigusnäitude tagajärjel, ka tapetakse. Loomulikult avastavad meie kangelased, et põevad seda surmavat pisikut ning armuvad üksteisesse. Järgneb peitusemäng, kas nad avastatakse või mitte -- tulemus on aga ilmselge. Ainukeseks võimaluseks armastajapaarile jääb põgeneda ahistavast ning eluohtlikust keskkonnast.

Vaatamata sellele, et süžee ei ole just originaalne, ausalt öeldes, lausa häirivalt kaugel sellest, loo kulgemine võib tihtipeale tunduda kui veniv tatt ning film ei pakata just sisutihedusest, tegemistest ning kasvõi adekvaatsest dialoogist, suutis see mind teiste konkreetsete faktoritega ära võluda. Esiteks oli selle väljanägemine puhas, selgejooneline, usutav ning aitas suurepäraselt kaasa loo esitamiseks vajaliku steriilse, puht funktsionaalse ning tundepuuduliku keskkonna loomisele. Teiseks, loo fookus paiknes ainuüksi kahe inimese omavahelistel tunnetel ning üksteise ja üleüldse emotsionaalsel avastamisel. Tähelepanu ei tõmmatud eemale andmaks näiteks düstoopilisele keskkonnale detailsemat tausta, keskendudes režiimile ja selle toimimisele. Viimane andis vaid tausta ja katalüsaatori, kuid tegevus ringles vaid paari ning nende tunnete ümber. See võimaldas filmil ilma liigse tehnilisuseta ning mürata olla veenvalt emotsiooniküllane, mis iseenesest on otsekui ninanips konkreetsele düstoopilisele maailmale. Pasliku õhkkonna tekitamisele aitas ohtralt kaasa ka efektne ja kummitavalt kaunis muusika.

Tegelaste emotsioonide vargsi esile kerkimine ning väljendumine vaoshoitumates stseenides ning kõike hoomavate tundepursete ajal, suudeti vaatajani tuua üllatavalt siiralt ning oma ehesuses mõjusid nad paeluvalt. Ma tõesti uskusin, et need tegelased ei ole varem tunnetetulvas keerelnud ning avastavad uut osa endast, mida ei teadnud, et üldse eksisteerib. Eriti avaldas mulle muljet Kristen Stewart, sest võrreldes tema tuntuima rolliga, stoilise ja osavõtmatu Bellaga, suutis seekord väljuda otsekui ahistavast kookonist ning esile tuua hingelise ning nüansirohkelt tähelepanuväärse etteaste. Nicholas Hoult aga jäi vaid "rahuldavale" tasemele. 

Särtsu ja põnevust loosse tõi lõpus ka paar väiksemat puänti, mis konteksti arvestades, suutsid olla õrnalt värskendavad, kuid mis veidi ebaveenvalt üles kerkisid. Tekkis "Romeod ja Juliat" meeldetuletav déjà vu. See omakorda aga võimaldas filmile intrigeerivalt magushapu ning lahtise lõpu.

Teater: "Hamlet" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Olen taaskord lootusetult hiljaks jäänud, kuid kuna Coca-Cola Plazas on võimalik etendust veel kord näha 30. novembril 2016, siis vast on paslik ülevaade ikkagi ära teha.

Pealkiri: Hamlet
Teater: London National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 20 min
Millal nähtud: 25.10.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Mind siiralt hämmastas massiivne huvi ja hord rahvast, kes seda adaptsiooni agaralt vaatama läksid. Tavaliselt ei suuda ükski National Theatre Live ülekanne tervet saali täis müüa, kuid “Hamlet” surus välja isegi portsu korduseid ning kõigil neil õnnestus ekraani ette täismaja meelitada. Milles siis asi? Kas tõesti on eestlased avastanud intensiivse huvi selle palju nähtud, kuuldud ja leierdatud Shakespeare’i tüki vastu või on Benedict Cumberbatch tõepoolest ülemaailme fenomen ning inimesed, kes muidu pika kaarega Shakespeare’ist mööda põiganud, andsid autorile nüüd võimaluse kuna Benedict nii kenasti peibutas? No kui tema osalemine aitab “Hamletit” tuua kontingendini, kes selle vastu tavapäraselt huvi üles ei näita, on ju saavutus suurepärane. Samas, aga kas ainult üks konkreetne näitleja suudab kanda etendust, mis teatud vaatajatele, peale selle ühe faktori, tegelikult põrmugi ei imponeeri? Ju siis saab, sest piletid läksid kui soojad saiad ja seda mitte ainult Eestis. Tegu on rekordilise vaatajaskonnaga tükiga National Theater LIVE ülekannete ajaloos.

Põgusalt ka ülekande eelloost, kuna see oli päris frusteeriv aga lõppkokkuvõttes lustakas kannatlikkusemäng, mis muideks osaliselt kindlasti selekteeris välja isikud, kes siiralt tükist huvitatud olid ning need, kes vaid Benedicti pärast tulid või siis muudel põhjustel. Nimelt oli uhke, võimas ja innovatiivne Scape saal värskelt kasutusele võetud ning otse loomulikult, nagu uute asjade tihti juhtub, ei toiminud kõik nii nagu peaks. Ehk siis heli oli olemas kuskil 10 sekundit ja siis ei olnud ja siis jälle oli ja siis jälle ei olnud… Etendust sai uuesti alustatud mitu korda ning selle peale läks oma pool tundi ning need, kes vast vähema entusiasmiga kinosaalis istusid, said võimaluse lahkuda ja raha tagasi saada. Kuskil veerand saali otsustas ära minna, mille pärast mul oli ääretult kahju, sest lindistus saadi lõpuks ikkagi korrektselt tööle ning etendus auru sisse. Minu kommentaar toimuvale: Ikka juhtub! Tehnika ruulib!

“Hamlet” ei kuulu mu lemmik Shakespeare’i loomingu hulka, kuid selle väärtuses ja kvaliteedis ei kahtle ma karvavõrdki (näiteks “Romeo ja Julia” paneb mind mitmetelt aspektidelt õlgu kehitama). Objektiivselt suudan ma tõdeda, et tegu on ennast tõestanud äärmiselt dramaatilise, sisutiheda, intrigeeriva ning traagiliselt meeltlahutava tükiga, mis võimaldab vaatajale hulgaliselt erinevate interpretatsioonide võimalusi ning müsteeriume. Üks ühele ei ole võimalik sellest näidendist tervenisti aru saada. Kas iga värske väljalaskega suudetakse aga publikule pakkuda midagi meeldejäävat, mis pakub nii klassikat, kui ka parajas portsus uudsust, ei ole alati garanteeritud. Siiani nähtud mitmed “Hamletid” on aga kõik suutnud vähemal või rohkemal määral olla minu silmis meeldivalt innovatiivsed. Järjekordse versiooni on seekord lavale toonud London National Theatre ning seda tüürima on paigutatud kuumem Briti eksport alates Biitlitest, mis on iseenesest juba enamustele niivõrd tähendusrikkalt uuenduslik, et tassis massides rahvast teatrisse.

Mulle visuaalselt imponeeris, kuid ka samas takistas etendust kui üht kompaktset tervikut hoomata, elegantne, kõle ning ruumikas asupaik, mis jättis mulje kui pimedast, halvaendelisest ning elutust, kunagised hiilgeajad seljatanud, kummitusmajast. Tänu sellele eksisid tegelased laval otsekui ära. Nähtav oli liialt laialipaisatud ning see ei võimaldanud näitlejatele intiimsemat keskkonda. Ka nende emotsioonid ja traagika läks tänu sellele mõnevõrra selles keskkonnas kaduma, haihtudes sarnaselt tilgale meres. Teisalt, aga aitas selline kujundus kaasa karakterite üksinduse ja eraldatuse süvendamisele, halvates siira ja sooja kontakti loomist teineteisega. Just need faktorid aga ennustasid tungivalt ja efektiivselt õnnetut lõpptulemust.

Seoses lava mahukusega oli näitlejatel tarvis ka ekstra punnitada, et püüda kogu seda platsi täita. Eriti agaralt võttis selle südameasjaks meie peategelane, kes oli tohutult aktiivne, lenneldes ühest otsas teise nagu Figaro – siin ja jälle äkki seal. Küll ta jooksis, kargas, sagis ja askeldas, suutes üllatavalt adekvaatselt ka oma eesmärki täita.

Lavakujunduses kasutati paljuski lapsepõlvest tuntud elemente, seda eriti Hamleti hulluse illustreerimisel. Tegelane oli otsekui toimunud trauma järel mentaalselt tagasi liikunud turvalisse lapsepõlvemaailmasse ning seda väljendas ta riietudes punasesse mängusõduri vormi, lustides suures mängulossis ning kandes lapsikut särki, mille seljal ilutses sõna “King.” Või siis oli ta osav teeskleja, esitledes end kui lihtsameelset segast, või pakkus talle täiskasvanute maailma eest põgenemine tuge ning tegu oli kõige loomupärasema toimetuleku mehhanismiga. Või ei suutnud ta ennast enam kontrollida ning oli kord lapsemeelne, siis taas jälle oli võimeline ennast tõsiselt ja täiskasvanulikult üleval pidama. Mis see tegelik seletus oli, jääb saladuseks, kuid käesoleva versiooni Hamlet oli oma mõttemaailma ja käitumise ning nende kahe kombinatsiooni tulemuse poolest üpris intrigeeriv.

Võib-olla oli tegu kujutelmaga, kuid antud tüki Hamlet jättis mulje kui vähem isekast ning kalgilt hooletust tegelasest, kui teda tavaliselt olen harjunud nägema. Enam suutis ta mus esile tuua kaastunnet, seda aga tänu tema tundlikuma ja inimlikuma olemuse tõttu. Kuigi verejanu ja kättemaksuhimu ei olnud kuskile kadunud, tundus tema hullunum ning inetum pool olevat pehmendatud, võrreldes teiste Hamletitega. Pigem jättis mees mulje kui segaduses ning selgamurdva emotsionaalse pinge all olevast isikust, kes psühholoogiliselt üks hetk lihtsalt murdus, suutmata teadvustada mis on tõsi, mis toimub ning adumata kuidas tema käitumine ümberkaudseid mõjutab. Benedict oli üpris edukas sellise haavatava, õnnetu ja vaevatud printsi kehastamises.

Tohutult pettunud olen ma aga Ophelia kujutamisel. Tegu oli nutuse, delikaatse ja lausa haleda naisega, kelle poole puhkudes ta kohe kildudeks kukuks. Selline vabisev ning närvivapustuse äärel Ophelia siiralt häiris mind. Jah, ma tean, et tema puhul ei ole tegu kunagi olnud erilise kõva ja karmi naisega, kaugel sellest, kuid niivõrd kergesti puruneva klaasina ma teda näha ei soovinud. Vastukaaluks naisele, mainin aga Hamleti ainust lojaalset kamraadi, Horatiot. Viimane oli eriti silmapaistvalt omapäraselt esitatud. Nimelt nägi ta välja nagu tüüpiline IT-poiss või siis iga teine tavaline heteromees, õrna hipsteri kallakuga, mis ümberringsega ideaalselt ei sulandanud, kuid tõi välja tema eheduse, sõbralikkuse ja eraldiseisvuse kõledast lossi elanikkonnast. Tema selline olemus viitas juba sellele, et tragöödia seda meest küll endaga ei haara.

Etendus: "Madama Butterfly" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Ülevaade suurepäraselt otseülekande ürituselt Coca-Cola Plazast!

Pealkiri: Madama Butterfly (Giacomo Puccini ooper)
Teater: Metropolitan Opera LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 38 min
Millal nähtud: 02.04.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Käesolev ooper tõi mus esile vastakaid tundeid. Süžee ning tegelased tekitasid sügavat frustratsiooni, Cio-Cio-san ehk Madama Butterfly, oma naiivsuses ning agaras pimesilmi kiindumuses oli nõutukstegev ja Pinkerton oma hoolimatuses ning enesekesksuses oli tohutult vastumeelne. Nende romanss oli lääge ning mõjus sunnitult traagilisena ainult traagilisuse enda pärast. Teisalt, aga otsekui paradoksina, oli see esimene ooper, mis suutis mulle silma vesiseks tõmmata ning, mis loo kulgedes aina enam tundeküllasust esile tõi ning mulle hinge puges. Seda aga tänu kõikidele muudele aspektidele peale imala ning pinnapealsele lembeloo, mille ümber ooper keerleb ning, mis on katalüsaatoriks igale järgnevale ängistavale stseenile.

Juba ainuüksi hädised, pea olematud, sambad milledele Pinkertoni ja Butterfly abielu püstitati, ei suutnud ka parima tahtmise juures võimaldada klassikaliselt siirast ning üdini paarilisele pühendunud suhet. Naine, oma teadmatuses, loomulikult nägi kosjasobitaja poolt korraldatud abielus oma pääseteed geiša ebakindlast elust ning kiindus mehesse, keda sügavalt ja sinisilmselt hakkas idealiseerima, heites kõrvale oma rahva uskumused ja traditsioonid. Mehel olid aga tunduvalt alatumad eesmärgid ning Butterflys nähti mugavust, võõrapärast vaheldust ning naist, kellest on kerge lahti saada, kui tema silmis vastuvõetav ja korralik ameeriklannast naine on aeg naida. Nendel äärmiselt valedel põhjustel sõlmitud ning vastandlike ootustega abielu, oli otsekui tempel kinnitamaks tulevat möödapääsmatut traagilist lõppu.

Mõlemad tegelased olid noored, täis energiat, õhinat ning hakkamist, südamed valla ning terve maailm silme ees sillerdamas, kus liikuda sai vaid paremuse poole. Kas Pinkertoni käitumist tuleb mõista kui nooruspõlve lollust, mis lõppes kurvalt, ning mees peaks pälvima kasvõi kübekese mõistmist? Või siis oli tema käitumine andestamatu, ning elumehelik ja enesekeskne suhtumine, mis tõi esile vaid hävingut, peakski jääma teda elu lõpuni painama? Viimastel momentidel oli tunda tema kahetsust, kuid eelnev probleemi igasugune vältimine ja eiramine ei kõnelenud just mehe kasuks. Eks Pinkertoni üle kohtumõistmine jääb iga vaataja enda südametunnistuse piiridesse.

Ooperi trööstituima saatusega kannatanu, Cio-Cio-san, üks hetk sümpatiseeris mulle oma särtsakuse ja enesekindlusega, teine hetk aga samaaegselt ärritas oma lapsiku lihtsameelsuse ning põikpäisusega. Eriti drastiline kontrast tekkis kahe stseeni vahel. Esimeses annab nipsakas ja lapselikult õhinas Butterfly korvi rahvuskaaslasest kosilasele, olles veendunud, et Pinkerton ei ole teda hüljanud, selle peale isegi mitte tulles, ning teises, tohutult efektses, intensiivses ning emotsionaalsusest pakatavas stseenis, ootab naine koos teenijanna ning pojaga kannatlikult mehe tagasitulekut, teades, et tema laev on randunud. Viimane seik oli meelega venitatud mitmeid minuteid pikaks, kruvimaks pinget, ning püüdes vaatajani tuua meeleheitlikku, kuid lootusrikast ootamist, mida varjutas tõsiasi, et kõigile peale naise enda oli selge, et Pinkerton ei kavatsegi naasta. Butterfly näol oli siiski aga tegu vaid viieteist aastase teismelisega ning tüdruku vastu ei peaks suhtuma ülemäära karmilt, vaatamata tujukusele ning sinisilmsusele, sest oli ta ju ikkagi vaid mängukann ning ühiskonna ja ühe mehe ohver. Mis minu silmis tema väärtust aga kahekordistas oli fakt, et emana oli ta imetlusväärne ning ennastohverdav.

Ooperi kangelannat kehastanud Kristine Opolais on üks kaunimaid ooperlauljannasid, kuid veidi kentsakas oli teda ette kujutada viieteistaastase neiuna. Siidjate pikkade mustade kiharatega ning lopsakate lilledega peas, oli ta otsekui elujõuline, just õidepuhkenud kaunitar, kes närbub ja hukkub oma keskkonna hooletuse pärast. Pinkertonina üles astunud Roberto Alanga jättis nii välimuselt kui hoiakult aga liialt libedast kalast elumehe mulje, mis tegi tegelase veelgi ebasümpaatsemaks. Koos moodustasid nad aga adekvaatse paari ning nende armuduett laternate taustal sumedas õhtus oli üpris maagiline. Väikese lisadetailina oli koomiline, et need lilleõied, mis romantiliselt suurtes kogustes lavale liuglesid, koristati hiljem vaheajal, lavataguse pilguheite jooksul, ära tolmuimejaga. 

Antud produktsioon on Metropolitan Opera repertuaaris olnud juba aukartustäratavad kümme aastat ning ei ole keeruline tuletada miks. Juba ainuüksi tegevuspaigaks olev Jaapan on paljulubav ning võimaldab kujundusele lummavat võõrapärasust ning ohtralt kujutusvõimet. Loojad on end aga ületanud, sest sellest eksootilisest keskkonnast on võetud maksimum ning ooper kubisev meeliköitvatest, pilkuhoidvatest, innovatiivsetest ning muinasjutulistest lahendustest. Ooper algab paeluva geiša tantsuga, kus naine kasutab lehvikut meisterlikult ning tagab sissejuhatuse, mis viib vaataja just vajalikku meelelaadi. Jaapanist pärit detailidena kasutati usinalt ka riisipaberist lükanduksi- ja seinu tekitamaks ruumilisemat keskkonda. Ning üleni musta riietatud abipersonal laval, kes kandsid jookidega kandikuid ning täitsid muid praktilisi funktsioone, tuletasid vaieldamatult meelde ninjasid. Koloriidsele Jaapanile omapäraselt oli ka kogu etendus erksates, neoonilikes ning säravates toonides. Eriti silmapaistvad sel alal olid Cio-Cio-sani sugulaste kostüümid pulmapidustustel.

Erinevatel otstarvetel ning eri õhkkondade loomiseks kasutati antud etenduses ootamatult palju nukukunsti, mis geniaalselt sulandusid toimuvaga ning lisasid nähtavale tunduvalt paeluvat kaalu ning originaalsust. Näiteks oli Butterfly väikeseks pojaks nukk, keda juhtisid kolm nukunäitlejat (musta riietatud ninjat). Lausa sõnatukstegevalt hämmastav oli nende sünkroonis püsimine ning nukule elu sissepuhumine. Viimane omas realistlikku kehahoiakut, maneere, liigutusi ning tegi kõike sujuvalt ja elusolendile tõetruult. Üllatavalt hea keemia ja loomulikkus leidus ka ema ja poja vahel -- nuku ja naise vahel. Ooperi lõpupoole toodi lavale ka lühike tantsuline number naisnuku ja tema kahe juhi ning inimtantsijast paarilise vahel. Stseenis lendlesid parvena ka suurepäraselt sünkroonis olevad linnud, mis olid tegelikult pabertuvid pikkade keppide otsas. Viimased mõjusid tohutult tõetruult ning võluvalt koos tantsija ja nukuga graatsiliselt koos liikudes.

Traditsioonina antud sarja ooperiülekannetes, sai ka seekord vaheaegadel tutvuda nii esinejate kui muude ooperimajaga seotud aladega ja isikutega. Intervjuud andsid teenijannat, Suzukit, ja diplomaat Sharplessi, kehastanud lauljad. Otse loomulikult, said sõna ka peaosalised. Eriti lahe oli Kristine Opolaisi tervitus oma kodumaale Lätisse. Nimelt on tegu meie naaberriigist pärit lauljannaga. Kiire pilguheit tehti ka sarja järgmisele ooperile, "Roberto Devereux," mille visuaalne kujundus avaldas selle lühikese tutvustuse ajal küll muljet. Etenduse nukukunsti näitlejad tõid päevavalgele saladusi, näiteks kuidas nad nii meisterlikult sünkroonis toimivad ning kes mis kehaosa eest vastutab. Viimaks anti mikrofon isikule, kes vastutab teatris kõige eest, mis on laval nähtav, alates kostüümidest kuni butafooriani. Esile toodi ka tema hinnatumaid lavastuste kujundusi, mis olid muidugi võrratud.