Tere kaunist pühapäeva!
Ja ongi selleaastane, 10. visuaalteatrifestival TREFF läbi. Jõudsime ka mõned lavastused ära vaadata ja nagu eelmise aasta kogemus näitas ja selle aasta kogemus kinnitas, on TREFF ainulaadne, põnev ja värvikirev. Täna arvustus ühest lühemast lavastusest, mida festivalil näidati - "Nii armas".
Pealkiri: Nii armas
Originaalpealkiri: How Lovely
Lavastaja ja esitaja: Yael Rasooly (Iisrael)
Kestus: 25 minutit
Asukoht: Von Krahli teater (TREFF)
Millal nähtud: 04.06.2016
Minu hinnang: 5/5
Kahtlemata on lavastus "Nii armas" oma kestuselt lühem kui see aeg, mis kulub alloleva arvustuse kirjutamiseks, aga teatriga ja ka kunstiga üldse on ikka nii, et oluline ei ole, kui pikk etendus on, vaid millist mõju ta avaldab vaatajale.
"Nii armas" on lavastus tüdrukust, kes on oma vanemate silmatera ning kes teel muusikatundi eksib ja kohtub mehega, kellel on kaunid sinised silmad, hallikad juuksed ja kuldsete raamidega prillid ja kelle mesimagus hääl veenab tüdrukut tegema midagi, mida ta kutsub hellitavalt nende ühiseks saladuseks. Saladus, mis on märksa süngem ja valulikum, kui süütu muusikatund, kus tüdruk peaks tegelikult oma instrumenti harjutama. Nii need "muusikatunnid" jätkuvad kuni ühel õhtul on tüdruku vanemate külaliste seas ka seesama mees.
Lugu algas süütult ja rõõmsates toonides ja muusikaga, aga muutus juba esimeste lühikeste minutite jooksul süngeks, võikaks ja tõsiseks ja jättis mulle sügava mulje ja seda järgnevatel põhjustel.
Esiteks, teema, mida lavastus käsitleb, lapse seksuaalset ärakasutamist sõbraliku täiskasvanu poolt, on võimatu panna 25 minutilisse tükki. Vähemalt nii ma arvasin ja ma eksisin. Minu esimene reaktsioon esimestel lavastuse minutitel oli, et see pole lihtsalt võimalik! Kas tõesti? Kas ma saan õigesti aru, et tegemist on pedofiiliaga? Ja mida minut edasi, seda selgemaks sai, et nii ongi. Yael Rasooly suutis kogu selle teema panna väga lühikesse ajaraami ja esitada seda kasutades huvitavaid visuaalseid abivahendeid, et see oli rabavalt arusaadav.
Tühi tšellokast mängis mitut rolli, kord oli ta ema ja kord tüdruku isa ja kord too müstiline libekeelne meesterahvas. Tšellokasti kasutati ka erinevate tegevuste ilmestamiseks. Väga lihtne, aga geniaalne minu arvates, kuidas väga väheste vahendite kasutamisega oli võimalik see lühike etendus põnevaks teha.
Üks üsna õõvastav visuaalne abivahend oli veel. Ma ei oskagi sellele nukule nime anda ja õnneks ei peagi, aga tegemist oli tüdruku näoga nukuga, mis meenutas aju, mille külge oli riputatud selgroog ja millega näitleja illustreeris tüdruku valu ja ka tšellot. Mõjus oli see nukk kindlasti.
Yael Rasooly suutis juba eelmisel aastal TREFFi külastajatele muljet avaldada ja see on ka mõistetav, sest ta on näitleja, keda on terve lava täis, isegi siis, kui ta on ainuke näitleja laval. Väga ilmeka ja värvikireva miimika, kehakeele ja muljetavaldava häälega muutis ta saali täiesti hiirvaikseks. Ta onnäitleja, kes paneb ennast kuulama ja vaatama.
Väga omapärane tükk oli! Vaatamist väärt ja elamuse said ma usun kõik saalisviibijad.
 |
| "Nii armas", Yael Rasooly. NUKU kodulehelt |
Pealkiri: Nii armas
Originaalpealkiri: How Lovely
Lavastaja ja esitaja: Yael Rasooly (Iisrael)
Kestus: 25 minutit
Asukoht: Von Krahli teater (TREFF)
Millal nähtud: 04.06.2016
Minu hinnang: 5/5
Kahtlemata on lavastus "Nii armas" oma kestuselt lühem kui see aeg, mis kulub alloleva arvustuse kirjutamiseks, aga teatriga ja ka kunstiga üldse on ikka nii, et oluline ei ole, kui pikk etendus on, vaid millist mõju ta avaldab vaatajale.
"Nii armas" on lavastus tüdrukust, kes on oma vanemate silmatera ning kes teel muusikatundi eksib ja kohtub mehega, kellel on kaunid sinised silmad, hallikad juuksed ja kuldsete raamidega prillid ja kelle mesimagus hääl veenab tüdrukut tegema midagi, mida ta kutsub hellitavalt nende ühiseks saladuseks. Saladus, mis on märksa süngem ja valulikum, kui süütu muusikatund, kus tüdruk peaks tegelikult oma instrumenti harjutama. Nii need "muusikatunnid" jätkuvad kuni ühel õhtul on tüdruku vanemate külaliste seas ka seesama mees.
 |
| "Nii armas", Yael Rasooly Iisraelist, NUKU kodulehelt |
Esiteks, teema, mida lavastus käsitleb, lapse seksuaalset ärakasutamist sõbraliku täiskasvanu poolt, on võimatu panna 25 minutilisse tükki. Vähemalt nii ma arvasin ja ma eksisin. Minu esimene reaktsioon esimestel lavastuse minutitel oli, et see pole lihtsalt võimalik! Kas tõesti? Kas ma saan õigesti aru, et tegemist on pedofiiliaga? Ja mida minut edasi, seda selgemaks sai, et nii ongi. Yael Rasooly suutis kogu selle teema panna väga lühikesse ajaraami ja esitada seda kasutades huvitavaid visuaalseid abivahendeid, et see oli rabavalt arusaadav.
Tühi tšellokast mängis mitut rolli, kord oli ta ema ja kord tüdruku isa ja kord too müstiline libekeelne meesterahvas. Tšellokasti kasutati ka erinevate tegevuste ilmestamiseks. Väga lihtne, aga geniaalne minu arvates, kuidas väga väheste vahendite kasutamisega oli võimalik see lühike etendus põnevaks teha.
 |
| "Nii armas", Yael Rasooly, NUKU kodulehelt |
Üks üsna õõvastav visuaalne abivahend oli veel. Ma ei oskagi sellele nukule nime anda ja õnneks ei peagi, aga tegemist oli tüdruku näoga nukuga, mis meenutas aju, mille külge oli riputatud selgroog ja millega näitleja illustreeris tüdruku valu ja ka tšellot. Mõjus oli see nukk kindlasti.
Yael Rasooly suutis juba eelmisel aastal TREFFi külastajatele muljet avaldada ja see on ka mõistetav, sest ta on näitleja, keda on terve lava täis, isegi siis, kui ta on ainuke näitleja laval. Väga ilmeka ja värvikireva miimika, kehakeele ja muljetavaldava häälega muutis ta saali täiesti hiirvaikseks. Ta onnäitleja, kes paneb ennast kuulama ja vaatama.
Väga omapärane tükk oli! Vaatamist väärt ja elamuse said ma usun kõik saalisviibijad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar