Raamat: Ingliskeelsete eri "The Stand-In", "The Ballad of Never After", "Kingdom of the Wicked" ja "The Cruel Prince"

Tervitus!

Mõned raamatud. 

Pealkiri: The Ballad of Never After

Autor: Stephanie Garber
Kirjastus: Hodder & Stoughton
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Kas tegemist on teise osa needusega? Need pigem kipuvad triloogiates natuke nõrgemad olema kui esimene ja viimane. Antud keskmine sarjas oli paar sammu allapoole astumine võrreldes avapauguga, kuid ta suutis siiski olla nauditav ning ma ei jõua ära oodata kolmandat (mis mul juba hangitud ja riiulil ootab). Aga mis meil siis uut? Jätkuvad Evangeline'i ja Jacksi seiklused ning seekord on fookuses nende suhte edasine intensiivsem areng, juba eelmises jaos mainitud võlvide saladuse lahendamine ning kuningriigi saatus, arvestades, et printsid olid mõlemad mängust väljas. Mis mind taas häiris ja mida ma tundsin, et on hullemaks läinud on naise alalhoiuinstinkt, loogiline mõtlemine ja otsuste tegemine. Ta suudab ennast seekord veel totakamalt igasugustesse eluohtlikesse olukordadesse sahkerdada ning need valikud ei jäta temast just head muljet. No tõesti, sulle ju öeldi, et tüüp on neetud sind tapma ja sind kasvõi maa põuest üles leidma ning sa ikka lähed trillatrallatama avalikkusesse ja arvad, et oh-ei-minuga-ei-juhtu-midagi või siis chillid koos vampiiridega, kuigi tead, et nad on ettearvamatud ja sul on juba eelnevast nendega negatiivsed kogemused. Jah, Evangeline'i selles mõttes vist enam ei paranda, aga noh, vähemalt on igasugu abipersonal kohe olemas, kui vaja jälle naine kuskilt ära päästa. Ja natuke oli tüütu ka see vampiiri teema, sest äkitselt olid nad A ja O, kuigi esimeses tundusid pigem kõrvaltegelased ning lootsin, et olime nad juba kõrvale jätnud. Ja selle ühe kogu segaduse vallandaja tüübi tagasi tulemine selles vormis nagu juhtus ja selles kontekstis jättis natuke lambika mulje, kuid intriige pakkus see igatahes. 

Süžees oli aga ka palju põnevaid arenguid ning mulle meeldisid pilguheited Jacksi ja temaga ootamatult seotud tegelaste minevikele, mis aitas karaktereid värvikamaks ja intrigeerivamaks muuta. Seosed ja ühised taustad ning saladused on alati lahedad. Kui Jacks oli esimeses osas suht müsteerium ja pigem pakkus raamat tema kohta sissejuhatust, siis antud loos muutus ta täisväärtuslikumaks tegelaseks. Tema minevik oli huvitav, kuid jäeti veel mitmeid küsimusi ja detaile õhku, mida siis eeldatavasti sarja viimane osa hakkab lahkama. Huvitav oli, lisaks, kuningriigi ja selle esimese valitsejapere saatuse avaldamine ning nende roll toimuvas ja isegi Jacksi elus. LaLa oli samuti jätkuvalt äge ning ka tema taustale visati värvi, mis naise veelgi kihvtimaks muutis. Kõige enam läks mulle peale keskse paari suhtearengut jälgida, mis on üldse kuidagi väga orgaaniliselt ja just õigel tempol liikunud. Tunded ei tekkinud lambist, vaid need järgnesid ühisele aja veetmisele ning ühiste katsumuste tagajärjel. Seega, mõjusid need siiralt ja usutavalt. Nende koosveedetud aeg seal maagilises sööklalaadses paigas oli päris nunnu. Samas, mulle ekstra dramaatiline lõppvaatus väga ei meeldinud. See oli kuidagi ootamatu, kiirustatud, sunnitud ja tegi paari suhteteekonnal natuke liiga kiireid samme edasi, mis vähendas natuke autentsust nende kontakti mõistliku arengu suunast. Igatahes, nõrgem raamat kui esimene, kuid seda ongi tavaliselt oodata. Eks see keskmine kipubki olema selline ei kana ega kala ning pigem vahepala ja eelmäng finaalile. 

-----------------------------------------------

Pealkiri: The Stand-In

Autor: Lily Chu
Kirjastus: Sourcebooks Casablanca
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 2.5/5

Nagu üks klassikaline Aasia draama, c-drama, k-drama, j-drama, thai-drama, vm. Ainult, et Ameerikasse paigutunud. See fakt oli loos positiivne ja ka negatiivne. Teisikute teema on alati selline natuke kahtlane. Ega ju ainult nägu ei pea klappima, vaid inimese teeb konkreetselt "temaks" ju veel kehakeel, maneerid, hoiak, hääl, jne. Kõike imiteerida, eriti kedagi kuulsat, ja nii, et keegi andunud fännidest, kes muidu oma iidolite igat hingetõmmet analüüsivad, ei tundu eriti realistlik. Kuid ega seda seebikad alati ei olegi. Ega peagi olema. Põhimõtteliselt, pannes aga pähe paruka, on, mittekellegist peategelane, Gracie, automaatselt keegi teine. Nagu nipsti. Oleksin saanud sellele ebatõenäolisele faktile silma kinni pigistada, kuid liiga palju kokkusattumusi on juba liiga palju. Nimelt tulid siin, lisaks, välja mingid sugulusteemad ja siis oli küll heal usul ning igasugu loogikal kriips peal. Ei tasu üle võlli minna. Tuleb teada kui palju draamat ja telenovelalikke võtteid ühte patta panna on mõistlik. Ka põhjus, et miks Hiina filmistaar, Fangli, soovis teisikut leida ja natuke rambivalgusest taganeda, oleks võinud enam fookust saada, sest see oli suurepärane võimalus käsitleda tähekeste vaimse tervise probleeme. Ega Hollywoodis meelakkumine ole, kuid Aasia meelelahutustööstused on brutaalsed ja halastamatud kohe ekstra kõrgel ning ulme maailma tasandil. Need mitte ei tapa, vaid põrmustavad.

Gracie oli selline kentsakas tšikk, sest ta koguaeg vingus ja ei olnud rahul ning tal ei olnud, väidetavalt, aega, kuid ta ei teinud väga midagi, et seda parandada. Ta koostas muudkui nimekirju, et mis ta peab päeval/nädalas/vm tegema, nt nagu pese pesu, kuid ei suutnud väiksemaidki asju korda saata. Kui ta Fanglina pidi käituma, siis alalõpmata ei kuulanud ta teisi, sattus lollakatesse olukordadesse ja tekitas teistele pahandust. Võta jalad tagumiku alt välja, tüdruk, ära oiga ja pese lõpuks see pesu ära! Jah, eks tal ka omad mured, suured ja väiksed, kuid riiete masinasse panemine ja nupu vajutamine ei tohiks olla nii keeruline. Tüütu! Süžee keskmes on, muidugi, romantikaliin Gracie ja Fangli sõbra, kuulsa filminäitleja, Sami, vahel. Nende suhet võiks isegi nunnuks ja nauditavaks nimetada kui Sam ei oleks pidevalt puhunud külma ning siis äkki sooja, ning lõpus ei oleks olnud seda ülimegaüber nõmedat "arusaamatust". Peale selle, venis selle lahendus nii meeletult pikas, mingitel lapsikutel ja jopakatel põhjustel. Ja siis, nagu panniga näkku, võtab Gracie end kokku, saab IT-miljonäriks, krabad kuti lõpuks tagasi, nagu muuseas, toimuvad perekokkutulekud, ja everyone lives happily ever after. Oot, mida...?! Okei, ma natuke tegelikult ikka nautisin seda lugu, sest noh, selline tavaline tüdruk ja kuulus tüüp tuhkatriinulood on ju armsad ja muinasjutulised. Sellist mannavahtu on veebruarikuusse hädasti vaja. Samas, ei olnud konkreetne raamat just kõige kvaliteetsemate žanrinäidete killas. 

-----------------------------------------------

Pealkiri: Kingdom of the Wicked

Autor: Kerri Maniscalco
Kirjastus: Hodder Paperback
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Ootasin nagu enamat. Arvan, et teist osa ma enam kätte ei võta. Lihtsalt nii palju muud on lugeda ja esimene raamat ei suutnud piisavalt köita, kuigi selles oli mitmeid edukalt saavutatud aspekte. Komistuskiviks sai vist keskse paari omavaheline suhe, mis oli kuidagi tohutult igav ja ma ei tundud piisavalt keemiat, et veel kaks osa nende romansiga veeta. Lugesin järgede arvustustest, et asi pidi liiga seksikeskseks minema ka ning ainult mõtlevad üksteise rammimise peale, mis mind kohe üldse ei huvitav. See on tüütult üksluine. Igatahes, kuigi, meie kangelanna, Vittoria, oli täitsa asjalik ja intrigeeriv tegelane, ei suutnud ma temaga kontakti leida ning hoolida naise katsumustest. Tema kaksikõde, kes juba esimestes peatükkides oma otsa leiab ja kogu süžee vallandab, mõjus palju paeluvamalt. Ja siis meie kangelane, Wrath, ehk siis Raev, üks seitsmest surmapatust ja põrgu prints, no ei suutnud minus õhinat äratada. Ta tundus nagu mingi suvaline kuum ja salapärane tüüp, mitte kurjuse kehastus. Ta oli samuti kuidagi plass ja tundus nõrguke, arvestades sellega, et kes ta pidi olema ja millisena ta vendi kujutati. Raev oli nagu mingi vaene sugulane nende kõrval. Kuigi lõpp tõotas etemat arengut selles vallas. Aga oli juba hilja ning rong oli minu jaoks sarja kiindumiseks jaamast lahkunud.

Aga nüüd positiivset, sest tegelikult oli sarja esimeses osas palju potentsiaali ning nt maailmaloomine oli täitsa äge. Ei olnud liiga sügav ja keeruline, kuid andis piisavalt detailsust ning viskas õhku paeluvaid ideid ja lahendusi. Nõiad, deemonid, põrguprintsid, mungad, kloostrid, lossid ja maagia. Mulle tohutult meeldis loo keskkond, mis paiknes Sitsiiliasse, ning üleüldse oli Itaalia õhkkond väga edukalt realiseeritud. Alustades nii toidust, millest pidevalt räägiti, asjakohasest itaaliakeelsest sõnavarast, kuni üldise fiilinguni. Põnev oli n-ö krimiliin, sest tegelikult võiks lugu pidada detektiiviromaaniks, sest süžee keskendus Vittoria kaksikõe mõrvale ning kes tegi, miks tegi, kuidas tegi. Noorte nõidade surmasid koguneb veelgi ja kahtlusaluseid on hulgi. Võib-olla kõige kaasahaaravam aspekt teoses oligi kontseptsioon, et miks mõrvad toimuvad ja kes selle taga on. Ilmselgelt oli siin tegu saatana või printsidega, kuid milline neist ja miks, oli täitsa köitev jälgida. Kui meie teekonnakaaslased, Vittoria ja Wrath, vaid natukegi koloriidsemad, elavamad ja paremini väljajoonistatumad oleks olnud. Või ma neist lihtsalt rohkem hoolinud oleks. Me ei leidnud väga ühist keelt ning, vaatamata täitsa soliidsele lähenemisele ja üldisele teostusele, jättis raamat minu jaoks vajaka tegelaste kohalt. 

----------------------------------------------

Pealkiri: The Cruel Prince

Autor: Holly Black 
Kirjastus: Bonnier
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 4/5

Lugesin seda raamatut kohe kui see 2018. aastal esmakordselt välja tuli. Lugu meeldis mulle, kuid millegipärast ei jõudnud ma enam järgi kätte võtta, ning, nüüd, pea seitse aastat hiljem, tekkis mul äkitselt tahtmine ikkagi see viga parandada ja Jude'i seiklustega finaali jõuda. Ma aga ei mäleta detaile ning, seega, tundus mõistlik esimene osa uuesti läbi künda. On meeldiv tõdeda, et aastatega ei ole midagi muutunud ja raamat leidis jätkuvalt minuga ühise keele. Ta oli pigem üks esimestest menukust leidnud žanrinäidetest noortekatest, mis ei olnud enam must ja valge, a la "Videvik", kus leidus ohtralt problemaatilist käitumist ja olukordi, kus peategelaseks võis olla kahtlase motiivi ja lähenemisega moraalselt hall kangelanna, ning kus kangelane ei olnud väga kangelaslik. Kus keskne paar reaalselt üksteist vihkavad, mitte sõnades, vaid teevadki teineteisele halba ja haiget. Teos ei olnud noortekas, kus kõik on sirgjooneline, ja armunud muudkui õhkavad lembusest, sest nende vahel on lihtsalt see mingi müstiliselt "eriline ja eepiline" keemia ning tõmme, armastus või siis iha esimesest silmapilgust. Kuigi, jah, midagi taolist on ka Jude'i ja Cardani vahel, kuid see oli pigem väga vastumeelne vastandid tõmbavad, siiralt jälestavad seda tunnet ja näitavad usutavalt välja, kui selline kelmikas vihkan-kuid-sa-oled-nii-kuum-ja-nii-kui-sa-oma-šokolaadikarva-silmad-mulle-suunad-siis-ei-vihkagi-plaksti-sind-enam. Nüüd on teosele sarnaseid lugusid juba raamatuturul jalaga segada, kuid Jude ja Cardan oli ühed esimesed omanäolised, kes niivõrd populaarseks lugejate hulgas said. 

Jude'i ja tema kaksikõe ema ning isa tapetakse naise endise kallima, haldjate sõjaväeülema poolt, ning tüdrukud on sunnitud üles kasvama sellel müstilisel maal, kus nad on pidevalt ohus ning kehvemas seisus ja peavad, pealekauba, oma vanemata mõrtsukat kohtlema isana. Juba alguses antakse mõista, et selle maailma haldjad ei ole õblukesed ja õrnad, vaid verejanulised, julmad ja enesekesksed. Isegi kui nad ei taha inimestele halba, mida nad enamasti siiski tahavad, teevad nad seda isegi kogemata ja ei pilguta silmagi. Inimesed on neile nagu putukad. Mulle meeldis selline süngem lähenemine, sest see tundus kuidagi autentsem ja loogilisem. Haldjad ei ole inimesed, neil ei ole inimeste emotsioone või põhimõtteid. Nad on teine liik, kelle reeglid baseeruvad sellel, et tugevamal on võim. Jude ei suuda selle reaalsusega leppida ja tahab saada kellekski tähtsaks, kellekski, kelle sõna maksab ja keda võetakse tõsiselt. Tema õde tahab alluda ja sulanduda keskkonda, olles Jude'i vastand. Cardan on üks kuningriigi printsidest, kes armastab juua, laaberdada, laiselda ning meie kangelannat piinata. Mõlema tegelase taust ei ole just leebe ja lõbus ning mõlemad otsivad oma paika siin ilmas. Üks hetk nende kahe eksinu ja soovimatu huvide teekonnad ristuvad ning neist saavad vastumeelsed liitlased. Nii mõnus, et nende romanss ei olnud imal ja suhkrune, pigem spektri teises otsas, sest nad peksid metafoorselt nii käte kui jalgade igasugusele tõmbele vastu. Esimeses raamatus tegelikult ohtralt romantikat ei esinegi. Pigem on osa nagu eelmäng ja suhete jääst soojendamine, andmaks tegelastele võimalust üksteisest enam teada saada, üksteist mõista ja üksteise nõrku kohti tabada. Mulle nii meeldib, kui paaride vahel reaalselt toimub mingi areng, sellele on võimalik kaasa elada, seda on konkreetselt võimalik näha ja see suudab end esitada enam-vähem orgaaniliselt ning usutavalt. Mis veel äge on, et Jube on selline agressiivsem, aktiivsem ja dominantsem pool. Cardan aga pigem laseb end kaasa tirida, on kaunis kuid laisk ja omamoodi traumeeritud. Poisiga juhtuvad asjad, tüdruk on aga see, kes asju juhtuma paneb. Selline soorollide vahetus oli põnev ja värskendav vaheldus.

Üks kihvtimaid seiku loos on finaal. No vot sellist puänti ma ei oleks osanud oodata ning see oli nii magus, nii nii magus. Ja ettenägematu, nutikas ja loogiline. Kuidas kõik tükid ikkagi niimoodi paika loksusid, et keegi ei näinud Jude'i plaane ette, oli lahe. Asjad arenevad ühte moodi ja siis toimub 180 kraadine pööre. See toimus nii sujuvalt ja sidusalt kõige muuga, et ma isegi ei saa vinguda, et tuli nagu lambist. Võib-olla teised lugejad võisid seda ennustada, kuid mind võttis pahviks. See on nii nii nii super suund, kuhu süžee tüüris, ja ma ei jõua ära oodata, et kuhu see tohuvabaohu kulgeb. Jude sai, mis tahtis, võimu ja tähtsust, kuid kas ta suudab seda ka hoida, kui terve maja põleb ja ainult pangega on vett, et kõiki tulekahjukoldeid kustutada. Aga kui mitte Jude, siis kes teine kogu segadusega hakkama saaks? Ta just seda sooviski. Eks selline ettearvamatu komponent ole jätkuvalt Cardan, kuid mingi hetk peaksid siirad tunded ju noorukite vahel mängu tulema ning siis läheb juba põnevamaks. Igatahes, mulle selline tumedatoonilisem ja isegi problemaatiline süžee ja lähenemine noortekate romantasysse (romance + fantasy) läks täiega peale. Asja tegi lihtsamaks, et tegelased olid huvitavad ja omanäolised. Jude ja Cardan ei pea meeldima, eriti nende käitumine, et neile kaasa elada, kuid jääb arusaamatuks, et miks nad ei võiks lugejatele meeldida. Nad on mis nad on. Igatahes, teine osa juba öökapil ja ootused on kõrged.