Tervitus!
Veel mõned filmid.
Pealkiri: Nähtamatu võitlus
Originaalpealkiri: Nähtamatu võitlus
Kinodes alates: 08.12.2023
Minu hinnang: 4/5
Hämmastavalt totakas ja ülevõlli film, kuid veidralt originaalne ja vinge, omanäoline ning meeldejääv. Mängides nii nõuka nostalgia peal (nt klaasist piima pudelid tekitasid heldimust) ning kaasates müstilisi õigeusu elemente, lisades neile kung fu ja metal-muusika, peaks kogu kupatus olema üks pudru ja kapsad, mis omavahel üldsegi mitte ei klapi. Midagi siit, midagi sealt ja üks paras segadus. Tegu on aga ootamatult sidusa ja ühtse tooniga teosega, kus selline napakas ja ebakonventsionaalne lähenemine ideaalselt toimib ning paneb lausa uskuma, et selline see elu nõuka ajal oligi. Suitsuvorst, kung fu ja Black Sabbath. Linateosel on oma kindel stiil, meeleolu ja eksentrilisus, selle kõige paremas mõistes. Väga meeldis kuidagi luitunud, kuid värvikirev, kollakas ja vanamoodne visuaal, mis matkis 60ndate ja 70ndate filmide värvipaletti. Isegi visuaalsed efektid oli täitsa omased selle perioodi kinole ning mõjusid koomiliselt, kuid lahedalt. Võitlusstseene oleks võinud enam olla, arvestades, et see oli ka loo üks fookusteemasid, kuid püüti ju süžees sõnumitena ikka edasi anda, et ehk on elus tähtsamaidki asju. Peamine on mõistus, meelekindlus ja siis füüsiline. Eks pakkus lugu omajagu diipi ja metat, mida ma tegelikult väga lahti mõtestada ei viitsinud, sest visuaalne pakett võttis kogu mu tähelepanu. Huumoritki oli julgelt, pigem peenemat ja nišikat, mitte jalga tagumikku koomikat. Kogu kontseptsioon oli naljakattega ning sellepärast ehk ekstra kilude peale ei panustatudki. Näitlemine oli suurepärane, eriti Ursel Tilk, kes täiega nautis selle tola mängimist ning oli kuidagi nii ehe. Linateos kippus aga üks hetk venima ning läks liiga pikaldaseks, mis tekitas tunde, et film on kestvam kui ta tegelikult oli. Kõik seigad ning stseenid olid ilmselgelt vajalik ja panustasid tervikusse, kuid kuskil toimus koperdamine ja asi kippus uimerdama. Kokkuvõttes on tegu siiski kihvti ja unikaalse looga, mis ei häbene, peida ega püüa olla midagi traditsionaalselt väärt, vaid tahab olla see lahe vintage tüüp, kes naudib oma kiikse ja vehib kõigi ees uhkusega oma veidrate eripäradega.
----------------------------------------
Pealkiri: Kummitus Veneetsias
Originaalpealkiri: A Haunting in Venice
Kinodes alates: 15.09.2023
Minu hinnang: 3.5/5
No ei saa uued Hollywoodi filmid oma suurte eelarvete ja võimalustega vastu Poiroti telesarjadele. Fiiling lihtsalt ei ole see mis peaks. Ehk siis, rohkem raha ja kuulsamad näitlejad ei võrdu automaatselt parema tulemusega. Kui esimene film oli hea ja teine, "Surm Niilusel", oli nadi, siis käesolev väljalase on tegelikult mõlemast eelnevast kahest parim. Ja seda suuresti ühel põhjusel. Visuaalselt on tegu lausa meistriteosega, sest selles aspektis ei ole kokku hoitud ning sügavamad taskud tõesti tasuvad ennast ära. Kuigi originaallugu ei paiknenud Veneetsiasse, siis annab uus kõnekas ja koloriidne asupaik võimaluse keskkonna toel süžeele rohkem värvi lisada. Panus on märkimisväärne, sest sellest hoonest ja linnast saab lausa eraldi tegelane. Kohati jätab too tegelased lausa varju. Lisaks, on loosse kaasatud ka paranormaalsed olukorrad, mida algsetes raamatutes väga ei kombitud. Film kasutab täiega ära seda, et leiab aset ajaloolises ja salapärases lossis keset tormi ja vett ning pingutab ehk tondilooga natuke üle. Sellega pakutakse omamoodi õuduselementi ning linateos on justkui kergemat sorti hirmufilm. Kohati võttis kõhedaks küll. Mulle on Poirot aga alati meeldinud just tema kahe jalaga maa peal suuna tõttu ning ma ei ole kindel kas sellised vaimumaailma lisad tema karakteriga õnnestunult klapivad. Need õudus ja fantaasia detailid võivad mõnele meeldida ja mõnele mitte. Süžee ise otseselt ei üllata, kui oled sellel põhinevat teosega kokkupuutunud, kuigi tapmiste motiivide kohalt on muutused drastilised. Mis on omamoodi tore valik, sest siis ka need, kes on raamatut lugenud, saavad üllatuste osaliseks ning mõlemad ei ole üks ühele teineteise koopiad. Näitlemine on igati soliidne, kuigi ma ei suuda harjuda Kenneth Branaghiga kui Poirotiga. No ei suuda. Ta on liiga ülepakutud ja näitleja olemus domineerib üle tegelase. Kokkuvõttes, on tegu aga tervitatava edasiminekuga eelmise kahe filmiga võrreldes ning loodan siiski, et mõni neljaski vuntsi lugu jõuab üks hetk suurele ekraanile.
----------------------------------------
Pealkiri: Napoleon
Originaalpealkiri: Napoleon
Kinodes alates: 24.11.2023
Minu hinnang: 2.5/5
Ajaloo ühest kuulsaimast väejuhist tehti täielik tuhvlialgune tola. Mind nii häiris. Kas eesmärk oligi tema saavutusi kuidagi pisendada ning näidata meest kui lihtsalt hea õnnega igisejat ja viiksujast, kes sitsis oma naise pilli järgi. See oli nii hale ja ma ei taha uskuda, et selline drastilise kraadini painutatud narratiiv oli ajalooliselt tõetruu. Napoleon oli kui hale idioot. Kas järgmisena võtame ette Caesari dekonstruktsiooni? Süžees võeti fookuseks mehe suhted, mitte niiväga tema militaarsed saavutused või riigijuhtimise tegemised, mis iseenesest on huvitav perspektiiv ning pakub ehk intiimsemat ja sügavamat vaadet tema ellu. Samas, balanss oli täitsa paigast ära, sest tundus, et meelega keskenduti kõigele negatiivsele ja visati õli tulle, et teda ebakompetentse ja armetuna näidata. Otse loomulikult ei pea alati kedagi kiitma ja ehetega üle kaunistama. Tuleb olla võimalikult objektiivne, kuid tehes nigelaks mõne ajaloolise figuuri, kes ka reaalselt selle ära teenis, ja on tuntud kui negatiivse poole kaldu, on arusaadav, kuid Napoleon muuta hampelmanniks, oli natuke minu maitsele liiast. Sõjavägi ja tema sõdurid väga armastasid ja imetlesid seda meest, kes kampaaniate ajal koos kaaslastega koos tule ümber istus ning ei eraldanud ennast tavalistest sõduritest. On põhjus, miks tema mehed teda väärtustasid. Antud filmis oli see päriselt eksisteerinud andumus, lojaalsus ja usaldus Napoleoni igati põhjendamatu ning arusaamatu. Need kaks reaalsust ei klappinud kokku. Kogu võhm läks Josephine'ile ning see tasus ära, sest naine oli etemini kujutatud, intrigeeriv ja usutav, arvestades milline võimukas ja võimekas isik ta oli. Tema mees oli aga naerunumber. Kas ehk pidigi film olema midagi paroodia sarnast või komöödiasugemetega? Visuaalselt ma väga iriseda ei saa, sest Ridley Scottile omaselt näeb kogu kupatus suursugune ja suurejooneline välja. Silmailu oli ning mitmeid ägedaid stseene leidus, eriti need, mis illustreerisid sõjakäike ja lahinguid. Lõppkokkuvõttes, mannetu film, sama mannetu kui versioon Napoleonist selle teose vaatevinklist nähtuna.
----------------------------------------
Pealkiri: Sinine põrnikas
Originaalpealkiri: Blue Beetle
Kinodes alates: 18.08.2023
Minu hinnang: 3.5/5
Superkangelaste väsimus on tõeline. Ja nende linateoste kvaliteet on ka tohutult langenud. Seda peegeldavad vaatajanumbrid, üldsuse huvi drastiline vähenemine ning raha kokku kuivamine. Ega antud filmgi žanri päästma tulnud ning esindas ja oli suht kõike, miks rahvas on seda tüüpi linateostele selja keeranud, kuid minule nähtu meeldis. Ta ei olnud mitte midagi erilist, originaalset või hiilgavat, kuid see vana hea stamp süžee ja tüüpilised valikud mõnikord lihtsalt toimivad. Klassika on klassika, mingi muster, mis on end tõestanud, on edukas ja konstantselt taaskasutatav kindla põhjusega. Ja just seda baas lähtepunkti võlu ja valu tabas minu silmis antud lugu. Nii äge on alati kaasa elada ühele n-ö allajääjale, kelle jaoks kõik on viltu ja vastu, kuid kes suudab oma järjekindluse, headuse ja põhimõtetele kindlaks jäädes midagi suurt ja vägevat korda saata. Latiinode kogukonda esindav, Jaime, ja kõik teda ümbritsev, oli muidugi üks suur mahlane stereotüüp ja telenovela maiguga, kuid mõnikord need iseloomujooned töötavad loo kasuks, nt arusaam, et latiinod on oma peredega väga lähedased, sest oli ju äge kui kõik poisi lähedased aktiivselt võitlusesse kaasatud said. See pakkus palju huumorit ja selliseid "Yes!!!" momente. Filmis leidus üldse hea tasakaal tõsisest ja koomilisest, samuti, emotsioonidest ja äkšonist. Superkangelaste mütoloogia pool oli, lisaks, täitsa üllatav ja äge, sest ma ei teadnud sellest Sinise Põrnika tegelasest mitte kui midagi. Oli lahe, et kaasatud oli nii üleloomulikud võimed ja maailm, kui tavalised, teadusel ja inimlikel oskustel põhinevad kangelased. Siiski, ega see film ja lugu eriti meeldejääv ei olnud ning millegi erilisega otseselt esile ei kerkinud. Teisalt, mõnikord on vana hea hakklihakaste kõige maitsvam, isegi kui oled seda miljon korda söönud, ning mingid ainulaadsed ja erakordsed Michelini gurmeeroad lihtsalt lendavad üle pea. Just nostalgilise sööklatoiduga võib seda filmi võrrelda. Ennast tõestanud, kuid natuke plass ja vanamoeline. Aga hea.
----------------------------------------
Pealkiri: Päikeseaeg
Originaalpealkiri: Päikeseaeg
Kinodes alates: 06.10.2023
Minu hinnang: 3/5
Olen ausalt öeldes natuke segaduses, et kuidas peaksin filmile lähenemine. Mis nurga alt? Olen teiste arvamusi lugenud ning jääb kõlama idee, et antud dokumentaal oli helge ja positiivne ja kaunis ning päikeseline. Minu jaoks oli see äärmiselt masendav. Jah, ilus ja ehe, kuid depressiivne. Looduslik ja maine, kuid kuidagi tumedates toonides ning trööstitust vaatevinklist. Pealkirjas olevat päikeseaega oli minimaalselt, mis tekitaski küsimuse, et kas fookus oli pigem pimedal perioodil ning päike oli siis see mida oodata, nagu puänt lõpus, üürikest aega ja pikka ootamist väärt, või siis mõne jaoks ongi kogu aastaajaring nagu üks konstantne päikeseaeg. Sest pole vahet mis õues, vaid loeb see mis sees. Minu jaoks on pime periood, mida meil on ohtralt, raske nii vaimselt kui füüsiliselt, seega, oli mul keeruline näha seda filmi kui midagi eredat, lõõgastavat ja helget. Siit tekkiski kognitiivne dissonants ja mul oli raske antud teost nautida ning väärtustada ehk sellena mis ta baastasandil olema pidi. Samas, äkki oligi siht, et on raske, on rõske ja on rõhuv, kuid lõpuks tuleb alati valgus, mis kõik eelneva otsekui kustutab ning aitab taas ellu ärgata. Mitte ainult loodusel, loomadel ja kõigil elukatel, vaid ka inimestel. Mulle aga väga meeldis kuidas film kas teadlikult või isegi alateadlikult kuidagi promos introvertsust ja iseendaga olemist, suhteid lähedastega ning lapsepõlve rõõme. Koguaeg ei pea olema ümbritsetud müra ja inimmasside melust ning rööprähklemine ei tohiks olla eesmärk iseenesest. Seda looduserütmis rahulikult kulgemist oli tegelikult mõnus vaadelda ning omamoodi näis see hüpnotiseeriv. Toredad olid mudilaste seiklused metsas, mis tuletavad teravalt ja nostalgiliselt mulle meelde minu enda loodusküllast lapsepõlve ning hommikust õhtuni päevi, kus lihtsalt sai õues mütatud ja roheluses ringi mängitud. Köitev dokumentaal, kuid mul tekkisid ebaselged tunded ning mitmeti mõistetavad arusaamad nähtust.
----------------------------------------
Pealkiri: Härra Blake teie teenistuses!
Originaalpealkiri: Mr. Blake at Your Service!
Kinodes alates: 17.11.2023
Minu hinnang: 2.5/5
John Malkovich on kõva näitleja, selline omapärane, eriline ja kuidagi teistmoodi. Ja eks ta on oma karjääri jooksul juba tõestanud, et annet tal on ning las ta siis nüüd oma vanaduspõlves on ära teeninud mõned lihtsalt rahatšeki saamise eesmärgil tehtud filmid, kus tal on vaja vaid kohale tulla ja, põhimõtteliselt, panustada nii minimaalselt kui võimalik. Nt lihtsalt hingata ja nähtav olla. Okei, no liiga vähe ta vist ikka ei andnud endast, sest mees pursib edukalt suurema osa linateosest prantsuse keelt. Seda täitsa tõetruult ja mitte kõrva ülemäära riivavalt, kuigi tsipake konarlik on tulemus ikka. Film ise on selline tüüpiline ja täitsa mittemidagiütlev soe ning südamlik heatujulugu, kus rikkur vajab vaheldust, puhkust ning omamoodi lunastust, sattudes hunniku erinevate probleemidega kimpus kaootilise tegelastekarja otsa, kus ta siis oma headuse, soovituste ja tarkade mõtteteradega hakkab kõigi ümberringsete elu paremuse poole muutma. Vaja on vaid ühte inimest, kes sinusse usub, sind toetab, sind mõistab ja kuulab, et saaksidki probleemid lahendatud, ning kõik elavad õnnelikult elu lõpuni. Muidugi, aitab see abistaja teisi aidates ka iseennast ning tervenemine toimub kahepoolselt sümbioosis. Käsi peseb kätt ja positiivsus on nakkav. Sellised filmid on tegelikult väga mõnsad, neil on oma eesmärk ja nad võivad õigel ajal õiges kontekstis olla inspireerivad ning nauditavad. Tihti aga jäädakse kuidagi kesiseks ning ei pakuta midagi värsket ja see ekstra samm jääb astumata. Täpselt samamoodi ka antud linateosega. Sõnum on ju kiiduväärt ning süžee on, lisaks, täitsa nunnu, kuid tulemus jääb pealiskaudseks, natuke odavaks, amatöörlikuks ja õhukeseks. Armas film, tore kass, šarmantne John Malkovich, realistlikud tegelaste mured ja lahendused, kuid midagi jäi, kahjuks, puudu.
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar