Raamat: Kiisude eri "Frankie", "Kass, kes tabas tapja" ja "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Frankie
Autor: Jochen Gutsch, Maxim Leo
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

Olen viimasel ajal janunenud selliste läbi raskuste elujaatavate ja helgete lugemis- või nägemiskogemuste järgi. Kuid iga kord kui kirjeldusest või arvustusest õhkab, et vot see on nüüd iga küüniku heldima panev looming, on tulemus kõik muud kui. Eriti selgelt on meeles kaks filmi, mida niimoodi ülistati, kui kauneid ja elu positiivset poolt illustreerivaid, mis tegelikult olid pealispinna all ikka eriti masekad. Ehk on asi minus, kuid on vahe, kas midagi on rusuv, kuid kõlama jääb elujaatus või midagi on elujaatuse kastmes, kuid tegelikult on see vaid õrn kiht ning kumisema jääb muserdav foon. Antud raamatu puhul leidsin just selle spetsiifilise tasakaalu, mida otsisin. Lugu on ängistav ja raskesti seeditavate teemadega, kuid panin teose kinni naeratus näol, uskudes parimasse. Või, tegelikult, mitte uskudes, vaid olles kindel, et kõik saab kaante vahele mahtunud süžee väliselt lõpuks ikka korda. Mees on endaga rahu teinud ja koos kiisuga nad ükskord taas diivanil jälle chillivad. Nii mõnus on raamatust edasi liikuda, teades, et vaatamata tagasilöökidele ja avatud lõpule, muutus kõik paremaks. Kui ehk vaid ühe sammu võrra. Proportsionaalselt aga tohutult.

Lugu räägib kodutust kassist, Frankiest, kes suudab inimestega rääkida, ja kes kohtab eraklikku Goldi, meest, kes on vaimselt sügavas mülkas ning plaanib enesetappu. Nagu selliste süžeede puhul tüüpiline, ei saa kumbi algselt aru teise kasulikkusest, kuid samm sammult kasvatakse kokku. Selles mõttes ei saa väga öelda, et loo kondikava midagi erilist või ennenägematut oleks. Tekkis täitsa palju paralleele nt "Mees nimega Otto" filmiga (raamatut ei ole, kahjuks, lugenud). Teekonna tegi ägedaks kassi perspektiiv oma uuele kaaslasele ja elule üldiselt. Frankie jagas oma elutarkusi, filosofeeris, rääkis maast ja taevast ning oli üldse selline mega muhe ja mõnsa kõuts. Alati klaas poolt täis. Alati. Mina olen igatahes tema fänn ja läheks vaatama kõiki kassi filme, kui ta nüüd ikka Hollywoodi vallutab. Kas on tulemas järg "Franike, the filmistaar?" Jah, kogu kupatus oli üle võlli ja kohati lausa totakas, kuid piisavalt sümpaatne ja ehe. Kaks sõpra harjuvad üksteisega, satuvad absurdsetesse seiklustesse (loomapood ja kassitoidu reklaami kandideerimine) ja avastavad üksteises elu mõtte. Päriselt. Okei, noh, Frankie ei saa, loomulikult, kunagi asendada seda mida Gold kaotas, see oli tragöödia, kuid krapsakas kass leevendas olukorda, pani mehe taas hoolima kellestki ja andis motivatsiooni tahta saada jälle mentaalselt stabiilseks. Sest keegi sõltus mehest. Ja just see ongi põhjus miks elada. 

Õnneks ei läinud filosofeerimine või siis targutamine loomade poolt sunnitult üleliigseks või nõmedaks. Ei näidatud etematena ei loomi ega inimesi. Vaid mõlemal olid eri vaatenurgad. Üllataval kombel, kõik tegelased, kahe- või neljajalgsed, olid niivõrd kuivõrd meeldivad ja omanäolised. Frankie väike sõpside gäng, kuhu kuulusid veel taksikoer ja teine tänavakass, olid lojaalsed semud, kes alati nõu ja jõuga kaaslast abistamas. Neile lisaks suhtles pisike peategelane loo jooksul igasugu erinevate elukatega, nt sõimles harakatega, tüdines lammastest ning sai pesukaru käest peksa. Loomaarst oli natuke liiga mugav ja liiga-hea-et-olla-tõsi karakter, kuid ma usun, et loomaarst on amet, kus selline hea ja ennastsalgav vaid olla saabki. Ei puudu süžeest ka lembeliin, sest Frankiel oli oma salajane südamedaam, kellele too Goldi mahitusel kirjutas oma tunnetetulvast nõretava luuletuse. Vot see maailmatasemel geniaalne meistriteos oleks raudselt luule Nobeli preemia vääriline! See on ära teeninud lausa eraldi uue kategooria. Nii siiras ja humoorikas. Ei ole raske ette kujutada, et mõni kass sellist loomingut tõsimeeli viljeleks. Minu vaieldamatu lemmik poeem läbi aegade. Koomikat leidus raamatus hulgi, kuid mitte sellist jalaga-tagumikku-tüüpi, kuigi sellistki tuli ette, siis olid killud pigem meeldivalt mahlased. Vaatamata lõbusale, olid situatsioonid tihtipeale aga pigem tõsised. On oskus kirjeldada midagi traumaatilist ja ikka mõjuda lootusrikkalt ning tõsiseltvõetavalt.

Vaatamata sellele, et raamat minuga ühise keele leidis, kipun arvama, et see see lugu ei ole kõigile passiv ning erinevad lugejad võivad sellesse suhtuda vastanduvate emotsioonidega. Arvatavasti võib see jätta paljusid külmaks või mõjuda õlgu kehitavalt. Kindlasti on neid, kes peavad raamatut kesiseks, totraks või lapsikuks. Samas, viimast peabki tsipa olema, sest, noh, peategelaseks ju ikkagi tavaline kiisu, mitte mõni inim vaimuhiiglane. Lugu ei pea peegeldama reaalsust ja mingis mõttes ta seda ka väldib. Ja kes teab, ehk on kõik aset leidmas vaimselt haavatud Goldi peas. Äkki ei olegi loetu tõeline vaid mehe fantaasia. Ausalt öeldes, on mul täitsa ükskõik mis, kes ja kuidas, sest raamat andis mulle leevendust ja pani uskuma, et ei ole võimatu leida teost, mis ühtlasi nii positiivselt kui negatiivselt poolelt paneb elu üle järele mõtlema. Jätmata suhu nukrat ning haput maitset. See on üks lihtne ja südamik raamat, kuigi mitte täiuslik, mida ma tõesti nautisin.

---------------------------------------

Pealkiri: Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid
Autor: Sōsuke Natsukawa
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

See oli nii armas ja südamlik lühike lugu. Ta käsitles justkui nii sügavaid ja keerulisi teemasid, kuid suutis need esitada nii lihtsalt, kuid mitte üldse neid odavdades. Nagu Jaapani kirjandusel minu kogemuse põhjal kombeks. See on eriline oskus. Süžee keskmes on puhas ja siiras armastus raamatute vastu ning kõik mida need teosed inimestes edendavad, toetavad, pakuvad, vahendavad, võimaldavad ja annavad. Seda võiks kohati lastejutuks pidada, kuid mulle tundub üleüldine toon ja ridade vahel peituv pigem suunatud täiskasvanutele. Või siis ehk sobib lugu kõikidele vanustele. Peategelaseks on Jaapani hikikomori, Rintarō, kes elas oma vanaisaga kasutatud raamatute poes ning, pärast kalli vaarisa surma, on nüüd jäänud sinna üksinda. Hikikomorid on siis Jaapanis enamasti täheldatud fenomen, kus ühiskond on nii nõudlik ja karm, et inimesed ei pea vastu ja sulguvad oma kodudesse ning ei käi üldse väljas ega osale sotsiaalses ja kogukondlikus elus, sukeldudes internetti, arvutimängudesse, vm. Rintarō ise kategoriseeris ennast niimoodi, kuid maailmast täitsa ära sulgunud ta veel ei olnud, kuigi hakkas vaikselt enam ja enam taanduma. Ta eelistas raamatute seltskonda inimestele. Aga, nagu Jaapani positiivsetes toonides lugudega tavapäraselt, siis alati leidub keegi, kes ulatab abikäe ning muresid saab jagatud ning leevendatud. Siinkohal on kamraadideks kaks koolikaaslast, kes ei taha lubada poisil n-ö haihtuda, ning rääkiv oranž kass, Tiiger. Viimasel on hädasti vaja, et poiss aitaks tal "päästa" raamatuid. Tõenäoliselt eesmärgiga anda poisile uus siht ja hingamine, et too saaks kaitsta midagi, mis on talle tähtis. Selleläbi poissi omakorda "päästes".

Loo võib jagada siis neljaks, kus igas ühes neis peab meie peategelane rinda pistma ühe labürindiga, kus keskmes keegi "kurjam", kes raamatuid kuidagi väärkasutab. Neile "pahalastele" on vaja moraali lugeda, mõistus pähe panna ning nende süda õigele kohale tagasi tirida. Vangistaja, purustaja, parseldaja ja üllatusesineja. Pean tunnistama, et mulle Rintarō diskussioon nende kõigiga väga meeldis, sest olgem ausad, ma olin mõlema poolega nõus. Mõlemal olid omad teooriad, argumendid, mis kõik loogilised, ainult eri vaatevinklitest, ning lahendused. Neis kõigis oli oma iva ning ma mõistsin eesmärke ja põhjuseid, iseasi, kas mulle need meeldisid või mitte. Nt ajapuudus, kokkuvõtete vajalikkus, populaarsete teoste eelistamine. Tegelikult tulenesid otsused ja tegevused kõigil ühest ning samast kohast, ehk siis, raamatute armastusest. Mulle meeldis Beethoveni 9. sümfoonia näide ja nutikas lahendus poisi poolt. Loos on mainitud, näidetena välja toodud või siis lugemissoovitustena üles täheldatud suurel hulgas erinevaid päris raamatuid ja autoreid. Nt Jane Austen, Gabriel García Márquez, Antoine de Saint-Exupéry, T.S. Eliot, Osamu Dazai, Goethe, jne. Ka oranž kass oli tõenäoliselt inspireeritud "Alice imedemaal" Irvikkassist, sest sellele kaudselt tekstis viidati. Kokkuvõttes on tegu äärmiselt nunnu, õdusa ja sooja, kuid mõtlema panema, intelligentse ja kaasahaarava, looga, kus käsitletakse mitmeid raskeid ning ka kergeid teemasid: sõprus, lein, üksindus ja, igihaljas, raamatute lembus. Mulle läks raamat kenasti peale, see lihtsalt resoneerus minuga, ning jättis sellise helge, mõnusa ja rahuliku meele südamesse. 

---------------------------------------------

Pealkiri: Kass, kes tabas tapja
Autor: L. T. Shearer
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

See oli küll tore raamat. Muhekrimid on enamasti kõik mõnsad, kuid kui ikka rääkiv kass, Conrad, pannakse peategelaseks, siis minu, kui kassisõbra, süda heldib ning olen igati valmis mõned tunnid loovutama, et enda meelt lahutada lasta. Detektiivikate žanri kirjanikel on raske. Kõike on juba proovitud, lugejaid on kõike juba kogenud ning olla originaalne või kuidagi ennenägematult silma paista on äärmiselt komplitseeritud. Lihtsalt kõike on juba katsetatud. Kõike. Antud raamat oli aga minu esmakordne kokkupuude krimkaga, kus kiisumiisu on see, kes mõrvareid jahtima läheb. Vot see võte ongi see unikaalsus millest ma räägin. Kontseptsioon oli vahva, mulle täiega läks peale ning ainuüksi laheda Conradi pärast andestan ma raamatule kõik muud vead ja kesisused. Nt nagu mõrvamüsteerium ise. Isegi kui idee oli põnev, oli tegija suhteliselt varakult teada ning tegu oli pigem tema süü tõestamisega kui nuputamisega, et kes tegi. Tegija ise oli, lisaks, suur hunnik klišeed, mis ei teinud tolle identiteedi ja motivatsiooni just paeluvaks. Samas, Conradi ja tema kaaslase, Lulu, kes oli loo teine peategelane, plaan kurjamid vahele võtta olid tore. Seega, teose esimeses pooles natuke mõistatada sai, kuid teine osa oli pigem pahalase vahele võtmise ja tõestamise fookusega. Aju sai ragistatud, et kuidas mõrv tehniliselt ikka teostati. 

Selline huvitav detail, mida märgata, oli tõsiasi, et autorile väga meeldis süžeesse susata koroona ja progressiivsusega seotud detaile. Asju, mis tundus, et talle närvidele käisid ja mida siis erinevad karakterid igatpidi väljendasid. Ükskõik, kas kritiseerimine või kiitmine, mulle kohe üldse ei meeldi eskapismiks mõeldud kirjanduses, nt naistekates, krimkades, fantaasias, jne, igal pool, kus teemad ei ole tegelikult asjakohased ja ei panusta midagi süžeearengusse, lugeda neist päevakajalisest valdkondadest. Loen, et igast igapäeva jamast puhata, mitte, et sellega ka meelelahutushetkedel kokku puutuda. Igatahes, on sellega kuidas on, kuid Conrad oli äge ja mulle väga meeldis tema side Luluga. Viimane oli pensionile jäänud endine politseiuurija, kelle ämm oligi keskne mõrvaohver. Loo alguses kohtusid nad esimest korda, kui kass naise juurde jalutas, ning lõpuks olid nad sõbrad. Nad oli koos nunnud. Kass valib alati kaaslase ise ja seekord valis Conrad Lulu. See oli nii armas. Mulle meeldis kuidas ta peaga puksis, kuidas ta pidevalt mjäutas kui temaga räägiti ning eriti mõnus oli kuidas miisu reisis ring Lulu õlgade ümber keeratuna. Ehk siis, kokkuvõttes, äärmiselt südamlik, pehme, kurruv, nurruv ja karvane muhekrimi, kus peategelaseks üks sümpaatsemaid ja kaisutavamaid n-ö detektiive, keda ammu kohanud. Krimiliin ise oli ka täitsa okei tegelikult.