Raamat: Krimi eri "Härjasoo hingevaras", "Kuidas tappa oma perekonda", "Täitsa teine lugu" ja "Agatha Raisin ja Surmapirukas"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Kuidas tappa oma perekonda
Autor: Bella Mackie
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 2.5/5

Oeh, see raamat ja mina kohe üldse ei klappinud ega meeldinud teineteisele. Ma saan objektiivselt aru, et miks osad nii vaimustuses sellest on, kuid minul vajutas ta kõiki valesid nuppe ja ei saanud me kuni lõpuni sõpradeks. Jah, ta on selline unikaalsem ja omanäolisem teos, mille fakti tuleb kiita, kuid kõik "teistsugune" ei ole kohe ka parem. Põhimõtteliselt, lugu kirjeldab kuidas Grace, kelle isa oli miljardär, kasutas tema ema ära, hülgas naise ja lapse, ning ei aidanud neid mitte kordagi, isegi kui naine oli vähki suremas ja tütar üksi jäi. Jah, väga traumaatiline, jõle ja jube, kuid ma ei tundunud loos seda mingit ekstra detaili, mis oleks nende saatuse kuidagi eriti traagiliseks teinud. Ja mis oleks siis sellist üle mõistuse reaktsiooni Grace'ilt ära teeninud. Nad hüljati ja neid ei aidatud, kuid, vaatamata sellele, Grace'i elu ei olnud katastroof. Tema eest hoolitseti ja ta elas, vähemalt materiaalselt, väga hästi. Minu point on see, et naise reaktsioon ja plaan tappa kuus inimest, kaasa arvatud need, kellel ei olnud tema jätisest isa tegudega mingit pistmist, ei olnud tasakaalus sellega, et mis peategelase ja tolle emaga juhtus. Grace, põhimõtteliselt, koksas maha täiesti süütuid inimesi. Okei, nad ei olnud võib-olla kõige moraalsemad ühiskonna liikmed, kuid oma onupoja puhul ei olnud tegelikult mingit õigustust. Ükskõik kui palju Grace neid pealiskaudseid põhjendusi välja mõtles. Eks raamat pidigi vast olema selline absurdne ja ebarealistlik, kuid kui baas logiseb ja ei ole tugev, siis isegi idiootsustena mõeldud idiootsusi on keeruline tõsiselt võtta.

Teiseks, ma ei tea, kas see pidigi niimoodi olema, kuid Grace ei olnud üldsegi meeldiv inimene. No, jah, kui sa nii hõlpsasti tapad, siis sa ei olegi just tore tüüp, kuid kaasa suudaks elada ükskõik kellele kui eesmärk on õige, isegi kui tegelane ei ole perfektne. Naise puhul oli aga kõik nii vastumeelne, sellepärast, et talle endale oli kõik nii vastumeelne. Ta vingus kõigi ja kõige üle, mitte midagi talle väga ei meeldinud, millegagi ta polnud rahul, kõiges nägi ta midagi mida laita, kriitikat oli tal igas suunas ja ta oli lihtsalt üks meeletu hunnik vingu. Ta oli väljakannatamatu. Isegi pere motivatsiooni, kes ta enda juurde võttis, suutis ta negatiivseks pöörata. Ta oli tohutult tänamatu ja mulle kohati tundus, et Grace sobis oma isa pere hulka suurepäraselt. Ehk siis, teistes näeb pindu aga enda silmas palki ei näe. Jällegi, ehk oli see tahtlik autori poolt, selline nutikas lüke ja puänt, et naine ise oli hullemgi kui tema pere, kuid, oeh, kuidas mul ei olnud kannatust Grace'ist ja tema hädaldamisest lugeda. Lisaks, oli tal kõige ja kõigi kohta oma arvamus ja autorile väga väga meeldis pikalt ning laialt iks teemadel peategelase vaatevinklist lähtudes heietada. Raamat oleks võinud olla poole õhem kui Grace ei oleks igalt suvalisel ja kõrvalisel teemal hakanud oma kommentaare jagama. Autor vorpis tohutult teksti valmis, kus oma 40% ei olnud üldse asjakohane või huvitav või kindla fookusega. Tapmised ise tundusid kogu jahumise kõrval siuh-säuh lühikesed. 

Ja, viimaks, see lõpu pööre oli ootamatu. Ma tunnistan, et see päris intrigeeris mind ja ma ei osanud seda ette näha. See oli huvitav finaal ning, okei, väike kiitus autorile sellise ootamatu suuna tutvustamise eest. Samas, tagasi vaadates, oli see ka täitsa lambikas. Ma ei mäleta, et oleksin mingeid vihjeid või viiteid sellisele pöördele eelnevalt märganud. Ehk ei pannud ma lihtsalt tähele, ja ma vabandan ülekohtu ning enda tähelepanematuse eest, kuid puuduvad seosed ülejäänud looga, tegid lõpu kuidagi liiga mugavaks ja odavaks. Põnevaks, kuid laisaks. Huvitavaks, kuid eraldiseisvaks. Nagu ei loekski sama raamatut ja tegu on kahe eri süžeega ühtede kaante vahel. Lõpp mõjus ka liialt järsuna, nagu idee selliseks ootamatuseks oleks autoril tekkinud alles siis kui ta ei suutnud ägedat finaali välja mõelda, et kuidas otsad kokku tõmmata. Nagu autoril oleks igav hakanud ja ta tahtis kirjutamisega kiirelt ühele poole saada. Aga mis siis ikka. Tegu on kahtlemata originaalse ja isikupärase teosega, mida võib nimetada krimi paroodiaks, absurdikirjanduseks, feminismi kastmes viha väljendajaks ja teraapiaks, sotsiaalkriitikaks, õuduskomöödiaks ja komöödiaõuduseks, mustaks huumoriks, jne. Kõik need kategooriad on ju vinged ja, teoorias, oleks pidanud mulle raamat imponeerima, kuid reaalsuses juhtus vastupidine. Eks see maitse asi ole ning võib-olla ma lihtsalt ei mõista romaani geniaalsust. Ja ehk ma ei peagi seda mõistma. Soovitan ma aga kõigil huvitatutel see kätte võtta, sest ma kahtlustan, et sellega on nii, et kui meeldib, siis meeldib pööraselt ja kui ei lähe peale, siis ei lähe kohe üldse. Proovige! Soovitan katsetada, et kumba rühma kuulute. Või tekib lausa kolmas grupp -- need keda raamat õlgu kehitama paneb ja külmaks jätab?

----------------------------------------------

Pealkiri: Härjasoo hingevaras
Autor: Lille Roomets
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Nii äga kui mõni kodumaine krimka sind üllatab, ootusi ületab ja isegi täitsa hea on. Eeldasin sellist okeid, kuid veidi kesist lugu, kuid kukkus välja, et mulle raamat väga meeldis. Jah, ta ei olnud ülemäära sügav või originaalne, kuid oma lühiduses suutis ta pakkuda kõike seda, mis ühe detektiiviloo mulle nauditavaks teeb. Kindlasti olid tegelased kõige suuremaks õnnestumiseks, sest sa said aru, et kes nad on, miks nad midagi teevad, neil olid omad kiiksud ja nad ei valgunud ühte halli massi kokku. Kaks peategelast, Luuk ja Rawell, oli isepärased veidrad tüübid, kel omad mõtted, vead ja voorused. Ekstra boonuspunktid vahva koera eest, kellest vist hetkel erilist jälituskutsut ei saa, nagu planeeritud, kuid anname tublile poisile aega. Mis mulle eriti peale läks ja positiivset elamust pakkus oli ootamatult mahlane ja muhe huumor. Kogu teos oli kuidagi sellise õrna koomilise pealiskihiga, mis ei lubanud loetut liiga tõsiselt võtta, vaatamata tõsistele teemadele ja rasketele olukordadele. Lemmikseik oli dialoog politseiülema ja urjadnik, Luuki, vahel seoses Talvepalee mässuga Peterburis. Üks seletab teisele, et mis nüüd kõik keelatud on ja Luuk küsib täpsustusi. Jäi ebaselgeks, et kas meelega nokkides või naiivsusest, mis tegi olukorra veel naljakamaks. Nt keelatud on punased lipud ja kaelarätid, kuid punased mütsid? "Konfiskeerimisele!" "Aga punased käpikud?" "Persse need punased käpiku!". Või siis need, kes mässust räägivad tuleb kartsa panna ja teistest eraldada. Luuk sellepeale: "Kui rääkijaid on mitu?" "Kõik kartsa!" "Ja kui nad kartsas edasi räägivad?" Ma ei tea, kuid selline totakas koomika tõesti tõi mulle muige suule, mida ei juhtu tihti. See on vaid üks näide, et kuidas raamat loole mõnusat huumorit pakkudes värvi andis.

Hästi oli veel saavutatud ajastu hõng. Ajalooline taust oli igati asjakohaselt edasi antud. Sa tundsid, et oled autentses 1905. aasta Lõuna-Eesti maakohas, oma raudteede, mõisate ja kaugel lõõmava Vene impeeriumiga. Eriti kurb oli lugeda vaesuses virelevast talupoegade perest, kes aga, õnneks, kuidagi ikka hakkama said ning kelle jaoks lugu lõppes õnnelikult. Kaetud ja kaasatud sai eri klassides inimesi ning reaalsusi. Härjasoo teema oli tohutult põnev ja paeluv, kuid mulle tundus, et seda oleks võinud kuidagi tihedamalt süžeega siduda. Kontakt jäi natuke pealiskaudseks, kuigi idee oli paljulubav. Krimka müsteerium ei olnud midagi ülemäära köitvat ja geniaalset, kuid suutis pakkuda soliidset ära arvamist ja lahendust. Lõppkokkuvõttes, kindlasti võtaksin kätte järje, kui selline peaks mingi hetk tekkima, sest minu jaoks oli teose kombo eri elementidest ja selline huvitav ajastu valik igati kümnesse. Jooksis kiirelt, pakkus lahedat sisu, tutvustas omanäolisi tegelasi ja andis võimaluse muheleda ning head huumorit nautida, muutumata palaganiks või pisendades tolle aja keerulisi olukordi ning probleeme.

--------------------------------------

Pealkiri: Hoopis teine lugu
Autor: Stefan Ahnhem
Kirjastus: Helios Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

See oli selline veider krimka või siis skandinaavia noir, mis kohati jube tüüpiline žanrinäide. Teisalt, kuidagi omanäoline ja mõjus ebatavapäraselt, mis oli pigem positiivne aspekt. Loos leidus välja palju erinevaid haruliine. Mingi hetk tundus, et ülemäära mitmeid. Osad huvitavamad, osad okeid, osad möh, millest ei olnud mul sooja ega külma, ja osad, mis toimisid kui lihtsalt leheküljearvude venitamine ja tempo viivitamine, põgusalt seotud, kuid täiesti suvakad laiemas kontekstis. Raamat ei toimunud tervikuna ja jättis sellise hakitud mulje, sest pidevalt oli peatükkidel hoopis teised fookused ja jälgiti eri tegelasi, mõndasid, kellele üldse poleks olnud vajalik loo edukaks edastamiseks keskenduda (nagu see vanglatöötaja -- miks?). Siis tuli ette mingeid niite, mis lõppkokkuvõttes nagu kuhugi ei läinudki ja mõjusid paugu asemel tossu susisedes välja laskvalt. Jäi mulje, et süžee tuum oli väga õhuke ja autor pidi tihedust lisama igast kammajaa sisse toppimisega, mis veel enam põhi looliini lahjendas. Samas, ei saa kaevata selle üle, et vähe oleks toimunud ja igav oleks olnud, sest pidevalt käis mingi äkšon, igast uusi asju kaasati, üllatati, sest mul polnud aimugi, et kuhu või mis nüüd, kes, kus ja miks. Väga palju värvikaid tegelasi tuli ette, kes täitsa tundusid kui päris tegelased, mitte mingid papist klišeed, ja kogu lugu ei olnu üldsegi sirgjooneline, mis on igati kiiduväärt asi. 

Vaene peategelane, Malin, võitles mitmel rindel ning, kuigi koloriidsed probleemid, oli neid lihtsalt üle piiri. Küll peremured, küll nõme boss, küll keskne sarimõrva liin, küll mingi stalker, jne. Samas, tegelane ise paistis sümpaatne ja tegus, just tänu sellele, et võitles nii kodus, tööl, mujal, siin ja seal, samal ajal kui absoluutselt kõik, nii lähedased ja võõrad, vaenlased ja kamraadid, talle pidevalt kaikaid kodaratesse heitsid. Kuigi ülemäära eri suundadesse tirivad teemad, on ju selline tegelikult päris elu ning üks häda kipubki teist taga ajama. Elus ei saagi keskenduda vaid ühele asjale, vaid peab tasakaalustama mitut. Kes olid mõrvarid ja miks tapeti oli natuke igav ja konkreetne lugu sellist äraarvamismängu ei pakkunud, sest pigem olid kirjategijad mingid kolmandad ning tegu oli rohkem põnevikuga kui Agatha Christie müsteeriumiga. Aga, noh, kõik ei peagi alati ühe malli järgi käima ning thrillerites ongi tagaajamine tihti põhiline, mitte pahalase identideedi välja nuputamine. Igatahes, kokkuvõttes, täitsa okei krimka.

-------------------------------------------

Pealkiri: Agatha Raisin ja surmapirukas
Autor: M.C. Beaton
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2011
Minu hinnang: 3.5/5

Olen millegipärast ostnud sarja kümme osa ilma, et ma ühtegi neist oleks lugenud. Ja ostan muudkui uusi osi, teadmata, et kas mulle sari üldse imponeerib. Miks ma seda teen? Kes teab, ju siis mingi kollektsioneerimise kiiks. Nüüd lõpuks aga võtsin esimese kätte ja, juubeldan, sest, jah, täitsa söödav oli ning ma ei ole vastu ka veel ühele suutäiele. Pelgasin, et lugu on natuke liiga "muhe" krimi, mis ei ole hea, sest siis ei ole süžeed eriti usutavad ja orgaanilised, isegi kui enamus krimkasarju nii ehk naa ülemäära realistlikud ei näi (no tõesti, Midsomeris ei tohiks enam ühtegi elavat hinge olla, sest neid koksatakse ju iga tund). Eks kogu kontseptsioon eriti tõsiselt võetav ei ole, kuid mind ei häirinud paljud aspektid, mis mind tavaliselt silmi pööritama panevad. Ehk on see lihtsalt uue sarja võlu ja tähelepanu ning tutvumisperiood ei ole veel kaotatud või ületatud. Samas, Agatha oli täitsa mõnsa kangelanna, omade eripärade ja energiaga, mis, ma kahtlustan, et üks hetk ikka mu tagumikku hakkavad kriipima, kuid hetkel oli sellele südikale naisele äge kaasa elada. Ta on just hea tasakaal otsekohesest, tegusast ja häbitust tank-moorist, ning, samas, inimlikust ja kellestki keda mõista ja kellega samastuda. Kõrvaltegelasi oli kohati natuke liiga palju, kuid suutsin kiiresti koheneda ja ei olnud vaja väga punnitada, et mõelda, et kes see nüüd oli ja mida ta siin teeb. Toredad olid kohalik politseinik, vikaari naine ning, isegi natuke nõme Agatha endine alluv, suutis meelelahutust pakkuda. Selle lesest naabriga, vean kihla, et hakkab lahti rulluma romaan, mis mitme raamatu peale laiali laotatud -- tõmba ja lükka tüüpi. Oleks tore kui see väga tüütuks ei muutu ja pikale ei veni. Kiisule on ka suured ootused. Seda jopakalt ilget abielupaari, keda peategelane mingi hetk ringi sõidutas, loodan, et mitte kunagi enam selles sarjas ei kohta. 

Mõrvaliin oli täitsa okei. Kahtlustasin tapjat juba alguses, kuigi neid sinka vonka pettemanöövreid, tähelepanu kõrvale tõmbamisi ja vale-kahtlusaluseid heideti kodaratesse hulgi. Selles mõttes, pakkus lugu piisavalt tegevust nuputamiseks ning põnevust, et kes ja kuidas, kuid midagi originaalset või ennenägematut ta ei esitanud. Suur fookus oli külakese ja selle elanike tegemistel ning Agatha eneseleidmisel, enesekaotamisel, eneseotsimisel ja enesekahtlemisel. Ja siis veel üks ring. See kõik oli kenasti põimitud koos krimipoolega ning mõlemad tegelikult kenasti toetasid üksteist ja olid seotud. Ei tekkinud tunnet, et nagu kaks eraldi raamatut oleks topitud ühte, vaid külaelu ja peategelase sahkerdamised olid otseselt kontaktis pirukamõrvaga ja vastupidi. Üks ei seganud ega varjutanud teist. Eks sellistes Inglise külakestesse paigutatud muhekrimides tegelaste plejaad ning jagelemised olegi kohustuslikud ja osa žanrist, mitte mõttetu sisutäide. Leidus ka omajagu huumorit, mis küll minu maitsele alati ei olnud, kuid see aitas luua sellise õhulise ja kerge atmosfääri, mis ei lasknud raamatut väga tõsiselt võtta. Mis on nii hea kui halb. Tekst oli muhe, värvikas ja elav ning kogu aeg toimus midagi. Igav ei hakanud, isegi kui mõned seigad jäid venima või ei tundunud alati asjakohased (nagu see eelpool mainitud jube ättidest abielupaar). Kokkuvõttes, tundub, et mu sarja ostmine vist maha visatud raha ei ole ning sari tundub täitsa nauditav. Kui ma nüüd vaid jõuaks teise osa kätte võtta, sest lugemise nimekiri niigi igast asju pungil juba.