Raamat: Ulme eri "Vaikuse meri" ja "Kolme keha probleem"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Kolme keha probleem
Autor: Liu Cixin
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 3/5

Tegu on intrigeeriva teosega, mis tekitab minus kohati tundeid, et, oh!, kui äge, ja siis, teisalt, kohati ei suutnud ma loetuga kuidagi ühele sagedusele jõuda. Mingid aspektid olid põnevad, kuid teised jälle nagu amatööri poolt paberile pandud. Võimutasakaal nende vahel aga oleneb vist sellest, et millised detailid konkreetsele lugejale primaarsed ja mis mitte. 

Alustame ühest põhilisest minupoolsest kriitikast, nimelt tegelastest. Neid olid päris mitmeid (alguses oli lausa nimekiri välja toodud) ning enamused neist võis üksteisega silmagi pilgutamata ära vahetada. Neil puudus igasugune adekvaatne käega katsutav iseloom, eripära, emotsioon, vm mida ühe või teisega seostada. Välja arvatud siis tõsiasi, et karakterite näol oli suuresti tegu teadlastega. Kas raamat viitab sellele, et teadlased on kõik ühesugused oma klišeelikus nägemuses neist? Eraldatud, ebasotsiaalsed, fokuseeritud vaid oma alale, tuimad, ei tee nalja, ei suhtle, ei paista silma millegagi, mis neid värvikaks või inimeseks teeks. Isegi dialoogi oleks võinud nende vahel ära vahetada ja oleks võimatu aru saada, et räägivad erinevad isikud. 

Või autor lihtsalt ei ole just eriti tugev karakterite loomisel ja nende arengu juhtimises? Samas, ei saa see tõsi olla, sest ainuke koloriidne tegelane, politseinik, oli väga selgelt välja joonistatud, meeldejääv ja üks ainukesi tegelasi, kes tundus nagu päris inimene, mitte teadusmasin. Paistis, et teos pani rambivalgusesse pigem füüsika, kui karakterid ja süžee. Isiklikult, vajan ma aga eduka lugemiselamuse jaoks just n-ö elusaid ja hingavaid tegelasi, kes mingil viisil, halvas või heas suunas, mind liigutada suudavad. Kahjuks, selliseid antud loos väga ei figureerinud. Selle politseinikuga peaosas lugusid loeks aga küll. 

Laiema füüsika, mehaanika, astrofüüsika ja, üleüldse, teaduse roll süžees oli muidugi mahukas. Ja, olgem ausad, suur osa sellest lendas mul üle pea, eriti kui hakati loo viimases veerandis lehekülgi ja lehekülgi rääkima prootonite voltimisest, ühe-kahe-kolme-jne mõõtmelisusest, paraboolpeeglitest, ja... Ma isegi ei saanud üks hetk enam aru, et kuidas ja mis täpselt. Mateeria manipuleerimine, et pärssida inimkonna arengut? Sinnamaani suutsin enam vähem veel kõigel õrnalt sõrme peal hoida ja vähemalt loogikast, ümberringsest narratiivist ning silmaringist lähtudes lüngad täita ning seosed luua, kuid need prootonid heitsid mind hobuse seljast maha. Teaduse osa loost oli vinge ning hästi põnev. Kolme keha probleem on reaalne ning seda peetakse matemaatiliselt lahendamatuks. Loomulikult oli kaasatud veel ohtralt muid valdkondi nagu nanoteadus, räägiti rakendus- ja teoreetilise füüsika vahest, kuid tähtsalt kohal olid ka kliimamuutused ning üldisem loodushoid ja isegi religioon. Huvitavalt oli puudutatud just viimast, mis suutis end põimida teadusega sellisel kultuslikul moel. 

Kõige värvikamalt oli kajastatud aga ajalugu, eriti Hiina kultuurirevolutsiooni võigast, jõhkrat ja absurdset ajalugu. Kuidas teadus ei tohtinud olla reaktsiooniline ja kõik mis seda oli, kuulutati riigivastaseks, nt relatiivsusteooria, koos neid järgivate professoritega, keda tembeldati reaktsionäärideks. Vanemad sunniti laste ja lapsed vanemate vastu. Ahistati, viidi läbi alandus- ja süüdimõistmise "massietendusi", peksti, tapeti ja hävitati. Esimene peatükk raamatust oli päris raskesti seeditav ning keeruline on uskuda, et sellised ajuvabad asjad juhtusid, kuid nii see ju oli. Selline sissejuhatus andis ekstra paeluva fooni loo alguseks, kuid, kahjuks, ülejäänu ei suutnud seda efekti taasluua ja sellega ühel pulgal püsida. Mulle tundus, et esimene peatükk oli loo kõige emotsionaalsem, mõjusam ning köitvam osa raamatust. Edaspidi tuli juba langus. 

Kahe vahele jättis mind arvutimäng, mis haarab endasse märkimisväärse osa teosest ning millel on oma konkreetne eesmärk ja funktsioon süžees, kuid mis raamatu kontekstis kuidagi veidralt ja kohatult mõjus. Lapsikult isegi, kuigi teemad mida mäng sisaldas olid kõike muud kui helged ja mängulised. Need stseenid olid natuke eraldiseisevad ja ei haakunud alati põhiliiniga vaevatult. Samamoodi suhtusin ka maavälise elu aspektidesse. Kuidagi ebausutavad olid teatud lähenemised või siis vähemalt esitatud kuidagi kentsakalt. Eriti viimases veerandis, kus esitatud reaalsus ei tundunud üldsegi usutav. Teisalt, oli kihvt, et raamat sisaldas endas niivõrd erinevaid tegevuspaiku, liikus ajas ringi, pakkus perspektiive eri tegelaste suunast, ja oli oma olemuselt dünaamiline. 

Raamatu esimeses pooles, kus müsteerium veel õhus oli, et mis toimub, mis salapäraseid numbreid peategelane näeb, mis sõnumid kosmosesse läksid, miks teadlased maailmas ennast tapavad, jne, oli hulgi kaasahaaravam kui see mis lahti rullus. Kui mingid vastused hakkasid tulema, siis kadus ka müstika võlu ja päris elu ei olnudki enam nii põnev. Mitmed alguses puudutatud teemad ei saanudki rahuldavaid vastuseid või ei käsitletud neid küsimusi enam üldse või jäi midagi puudu, nt emotsionaalne külg ühe tegelase tütre surmas. Või siis leidsid aset liiga mugavad kohtumised, juhused, toimumised ja tulemused, nt selle Evansi tüübile otsa komistamine ning tolle ootamatu rahaline rikkus. Sellised laisad kokkusattumused panid silmi pööritama. Teos koosnes kohati nagu kahest eri raamatust, kus piir jooksis kuskil keskel. Alguses oli huvitav ja salapärane, nagu loeks mõnda paranormaalset krimkat. Teine osa aga muutis õhustikku ja liiga paljut juhtus, liiga kiirelt ning liiga lohakalt. 

Kokkuvõttes, tegu on väga sisuka raamatuga, kus heidetakse lugejale sülle suures mahus köitvat ja mitte nii köitvat teadust, mida teatud kraadini kindlasti aduda saab ja igast põnevaid detaile teadmiseks võtta on võimalik. Teisalt, mingi hetk tekib üledoos ja sellises koguses füüsikat on keeruline endale sisse imenduda lasta. Baassüžeest saab ilma füüsika doktorikraadita ka aru, kuid detailid võivad jääda sogaseks, kui kõike ei mõista, nt prootonite voltimise teema. Lugu on huvitav ja ega ju tegelikult selles sarja esimeses osas mingit finaali aset ei leia. Mind ehk motiveeriks teist osa kätte võtma tegelased, kellega oleksin võimeline mingigi sideme looma, kuid vot seda ei suutnud raamat pakkuda. Välja arvatud siis politseinik, kes võiks oma paralleelsarja saada, nt kus ta lahendab galaktikate vahelisi kuritöid. Lasen raamatul seedida ning ehk haaran järje kui lugemiskogemused mingi hetk liiga vesiseks muutuvad ja midagi tihket tahaks läbi järada.

-------------------------------------------

Pealkiri: Vaikuse meri
Autor: Emily St. John Mandel
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

See oli üks kiirelt loetav ja mööduv, kuid sisult äärmiselt aeglasele ja unelevalt kulgev ulmekas. Ta sai nii kärmelt läbi, kuid mõjus uimase ja venivana. Väga intrigeeriv kombinatsioon ning, antud kontekstis, sobis see kooslus omavahel kenasti. Tegu on looga, mis rändab läbi aja ning keskendub ideele, et kas inimkond elab simulatsioonis või mitte. Kas tegelikult ka midagi Matrixi sarnast ümbritseb meid? See oli tohutult huvitav kontseptsioon, mis, kahjuks, sügavamat lahti mõtestamist ja tähelepanu ei saanud. Fokuseeritakse hoopis sellele, et kuidas tõestada, et oleme välja mõeldud maailmas. Seda natuke pealiskaudselt ja mitte veenvalt. Läbi erinevate perioodide on dokumenteeritud veidrat anomaaliat, kus nagu viiul mängiks ja siis maailmapilt justkui vilguks, ning see peaks siis tõendama, et meie reaalsus ei ole päris. Need seigad leiavad aset erinevate inimestega, erinevatel ajahetkedel ning Ajainstituudi töötajad käivad neid siis uurimas ja intervjueerimas. Ränduritel on aga keelatud midagi muuta ja kellegi saatuse kulgu suunata. Alguses jääb veidi ebaselgeks, et kes on peategelane ning fookuspunkt, kuid lõpuks on see kindlaks tehtud ning asjad loksuvad paika. On tore, et raamat ei jäta lahtisi otsi ning tõmbab kõik niidid kenasti lipsuks lõpus kokku. Kuigi lahatakse tohutult keerulisi teemasid, ei jää midagi õhku, mis ühtlasi on hea ja halb. Positiivne, sest lugejana ei kripelda midagi ja asjad paigas ning välja öeldud. Negatiivne, sest lähenemine ja lahendused tunduvad nii lapsikult lihtsalt ning isegi kergekäelised. Arvestades, et me räägime siin komplitseeritud teemadest nagu ajaränne, simulatsioonid, planeetide vaheline liikumine, jne. Selline lihtsakoelisus on raamatu võlu kui valu.

Lugeda saab olukordadest vahemikus 1912 ja 2401. Sisse põikeid on aastatesse 1990, 2020, 2203, jne. Minu jaoks oli esimene peatus, aastas 1912, üks kõige paeluvamaid, sest mõjus maagiliselt ja müstiliselt. See esimene osa romaanist oli suurepärane sissejuhatus, mis tekitas õhinat, kuid mida edasi, seda vähem kaasahaaravam teos oli. Mitte halb, kuid kui tausta hakati avalikustama, siis haihtus suur osa põnevast salapärast. Lõpp-lahendus oli kõige eredam pettumus, sest see oli nii ilmselge ja igav variant, et kogu toimuvat põhjendada, ning sellist versiooni on muudes kirjanduslikes, filmides, vm meelelahutuse meediumites mitmeid kordi juba ette tulnud. Natuke ebausutav oli ka peategelase otsus, mis tema elu kulgu muutis, sest sellele puudus adekvaatne eelmäng. Miks mees otsustas reegleid rikkuda? See, et oled inimlik, ei olnud veenev, sest ei kaasatud mingeid otseseid sidemeid, kogemusi või emotsionaalset faktorit. Tal oleks võinud olukorra või isikuga konkreetsem seos olla, mis oleks õigustanud niivõrd drastilist sammu. Ja miks just tema ja mitte mõni teine kellega mees kokku puutus? Tundus, et autoril hakkas kuskil loo keskel natuke kiire, tekkisid loogikaaugud ning süžee ei liikunud enam nii sujuvalt ja seostatult. Mehe otsused olid kuidagi meelevaldsed ja lambist. 

Tegu on ulmekaga, seega, leidub loos hulganisti igast huvitavaid tulevikuvaateid. Inimkond nt elab asumites Kuul, Titanil, Europal, Kaugasundutes, jne. Öölinn oli põnev koht, sest seal oli koguaeg pime, sest süsteemid lakkasid töötamast. Ajainstituut oli, loomulikult, köitev, kuid jäi kuidagi pealiskaudseks ja natuke lohakalt ülesehitatuks. Mulle eriti meeldis, et tegu on raamatuga, kus isegi Tallinn on täitsa sisse mahtunud. Nimelt, üks tegelane, kes oma raamatutuuri, külastab ühe peatusena meie pealinna. Mis enim hämmastas oli see, et me ei olnudki seekord mingi Ida-Euroopa peldik, millena siinset regiooni kiputakse igal pool kaasama ja kuidas kirjeldama, vaid täitsa normaalne linn ja paik, kuhu üks maailmakuulus kirjanik hea meelega reisib. Huvitav, kas "Vaikuse mere" autor on Tallinnas käinud ja tal on sellest visiidist meeldivad mälestused? See oleks ju vahva. Tasub mainida, lisaks, et üheks märkimisväärseks teemaks teoses on pandeemia, sest ühes ajahetkes just see kohe-kohe algabki, ning oli igati tuttav kuidas tegelane kirjeldas karantiini, pidevaid kiirabi häireid, hologrammkõnesid, jne. Naise loeng, et miks inimesed viimasel ajal ebatavaliselt palju maailmalõpule mõtlevad ja sellest kirjutavad (tema enda romaangi seotud haiguspuhanguga), oli intrigeeriv. Maailm on nii ebavõrdne ja ebaõiglane, et äkki tasuks senine kord, piltlikult, lihtsalt õhku lasta ja alustada algusest? Teha restart ja luua parem maailm. Kulmu kergitama panev arvamus oli autoril ka bürokraatiaga seoses, mis väidetavalt end kaitseb, kui on ohus ja on samasugune viirus ning autoritaarne kord, kui muud sarnased. Põnev, ma isegi nõustun sellega!

Igatahes, mulle raamat täitsa meeldis. Sel oli oma võlu ja pakkus ta välja mitmeid kaasahaaravaid ideid ja lähenemisi. Teatud teemasid oleks aga võinud enam ja sügavamalt läbi mõelda ning kulminatsioon oleks võinud originaalsem olla. Esimene poolt teosest on suurepärane, teine on selline keskmine. Kindlasti võtan ette ka autori teise raamatu, mis Varraku poolt eesti keelde tõlgitud, "Klaasist hotell".