Tervitus!
Vahelduseks mõned filmid.
Pealkiri: Barbie
Originaalpealkiri: Barbie
Kinodes alates: 21.07.2023
Minu hinnang: 3.5/5
Ma läksin Barbiet vaatama, mitte Keni. Seega, ei ole ma filmiga nii rahul kui võiks olla. Mõistan, et Keniga seoses olid mingid meta teemad mängus, patriarhaat, sooline võrdõiguslikkus, jne jne, kuid mind ei huvita. Tahtsin Barbiet, kuid too lükati omaenda loos teisejärguliseks. Mis oli vist ka üheks keskseks sõnumiks, teadlikuks või alateadlikuks, kritiseerides ühiskonda ja olles sotsiaalteadlik. Samas, mulle jäi ebaselgeks, et kas Kenile tunti kaasa kui stereotüüpi või teda kritiseeriti kui stereotüüpi. Või taheti teda näidata kui ohvrit? Film oli palju diibim kui oleks eeldanud ning see kohati häiris. Ma ei tahtnud hakata seda nähes mõtlema elu mõtte, naiste rõhumise ja meie maailma probleemide üle. Vähemalt mitte nii teravalt ja intensiivselt. Ei saa aga väita, et kõike neid võtmeteemasid ja sotsiaalprobleeme ei oleks väga nutikalt ja köitvalt edasi antud ning kaasatud, kuid liiga palju on liiga palju. Minu jaoks on Barbie alati midagi positiivset olnud, vaatamata vingumisele, et ta esindab ebarealistlikke ootusi, nii kehalisi, ilulisi kui karjäärilisi. On alati väga võimestav näha teda olemas kes iganes ja tehes mida iganes. Kohati mindi selle ideega natuke üle võlli, kus Barbie võis olla ka mingi suvaline hulgus tänavalt. Kontseptsioonina kõlab ju hästi, kuid reaalsuses mõjub võõrastavalt ja imelikult. Kaasates kõiki, ei kaasata tegelikult kedagi. Margot Robbie oli, muidugi, võrratu ja ideaalne, ning ega Ryan Goslingi oma karismaga maha jäänud. "I'm just Ken" laul oli tõesti muhe ja ootamatult humoorikas. Oli näha, et mõlemad väga naudivad neid rolle. Nostalgiline oli kogeda erinevaid Barbie kostüüme ja muid vidinaid ning lisasid, mida lapsepõlvest mäletan. Eriti eredalt jäi meelde rulluisutaja Barbie riided ja kui kentsakalt need mõjusid tänapäeva kontekstis. Kõik visuaalne ja kogu atmosfäär oli autentne ning tuletas mõnusalt meelde Barbie roosat maailma ja kõike sellega kaasnevat roosamannavahulist. Aga, jah, võib-olla vähem sotsiaalkriitilist kommentaar ridade vahel ja otse vahtu vahtimist oleks filmi helgemaks ja nauditavamaks teinud. Kui Barbie ka juba nõretab poliitikat, siis mis asi veel vabaks jäänud on? Samas, Barbie on alati poliitiline olnud. Selle vastu ei saa vaielda. Tore, et nad ta looja lõpus kaasasid ning brutaalselt ausalt naise käekäigust rääkisid. Äge film, kuid natuke ülemäära tihke.
-----------------------------------------
Pealkiri: Tondiloss
Originaalpealkiri: Haunted Mansion
Kinodes alates: 04.08.2023
Minu hinnang: 3.5/5
Viimasel ajal on enamused Disney filmid kuidagi lahjad, kaheldava kvaliteedi ning sisuväärtusega ja lihtsalt kiire raha tegemise eesmärgil. Paradoksaalne on see, et need ei kipu väga raha sisse tooma ning pigem kaotavad, ja mitte vähe. Tegu on looga, mis põhineb ühel Disney lõbustuspargi atraktsioonil, mis ei ole just paljulubav baas, sest kui ollakse ideedega nii meeleheitel juba, et miljonite miljonite eest ollakse valmis investeerima mingisse suvalisse kontseptsiooni, siis tekitab küsimusi küll. Üllatav on fakt, et mulle tegelikult linateos väga meeldis. Tulemus oli omamoodi absurdne, ootamatult soliidse keskse süžeega, mõnusate tegelastega ning nii totakas, et seda ei olnud heas mõttes võimalik ülemäära tõsiselt võtta. Selline vahva seiklusfilm, kus kombo fantaasiat, müstikat, krimkat, õudust, ning mis pakendatud täitsa ägedasse ja just parajalt ülepakutud värvi- ning stiilikookonisse. Peab tunnistama, et müsteerium, et kes ja miks lossi kummitab, oli täitsa põnev ning huvitav oli tegelastega koos mõelda, et kuidas seda segadust lahendada. Karaktereid oli kohati natuke liiga karikatuurid ja liiga omanäolised, kuid kõigil oli oma roll ja iseenesest keegi ülemäära ei häirinud. Keemia selle seltskonna vahel oli täitsa olemas ning see mõjus piisavalt orgaaniliselt. Toredasti käsitletud olid tegelaste erinevad mured, traumad ja mineviku varjud, mis kenasti tasakaalus, ning reaalselt pakkusid midagi süžeele, et seda täisväärtuslikumaks muuta. Leina teema on delikaatselt ja emotsionaalselt esitatud. Samamoodi ka uute võimaluste kontseptsioon. Ükskõik kes sa oled või midagi tegid või ei teinud, siis alati on olemas teine šanss. Jah, eks ta natuke selline ühenda-numbrid lugu ole, mille sarnast ennegi nähtud, kus kamp igast mujale mitte passivaid kentsakaid tegelasi üksteise kambas sõprust, mõistmist ja tuge leiavad, kuid siinkohal see toimis. Toimis piisavalt, et mulle korda minna ja mind kaasa haarata.
------------------------------------------
Pealkiri: Spider-man: Across the Spider-Verse
Originaalpealkiri: Spider-man: Across the Spider-Verse
Kinodes alates: 02.06.2023
Minu hinnang: 4/5
Mulle väga meeldis juba esimene sarja osa ning teinegi ei teinud järeleandmisi kvaliteedis ei süžees, visuaalis, sõnumis ega õhkkonnas. Kuidas on võimalik, et Sony suudab toota niivõrd vahvat ja terviklikult õnnestunut Ämblikmehe animasarja, samal ajal täiesti põrudes oma live-action Ämblikmehe kurikaelte filmidega, mis ei kannata kriitikat. Lugu pakub kõike ja suhteliselt palju. Tegelasi on ohtralt ning kogu kupatus võib natuke virvarrina mõjuda ja liiga värvikirevaks minna eri mõttes ja tasanditel. Tempo on üpris kiire ja halastamatu. Samas, suudab lugu endaga selgelt, köitvalt ning õhinat tekitavalt vaataja kaasa haarata ning tõeliselt lõbusat, mõnusalt humoorikat ja südamlikku kinokogemust pakkuda. Eriti vahva on animatsiooni stiil, kus on miksitud ja kokku klopsitud igasugu visuaalseid lähenemisi ning võimalusi. On selge, et silmailuga on reaalselt vaeva nähtud ning detailsuse mõttes on pilt võimas. Antud loos puutub meie kangelane, Miles Morales, taas kokku eri dimensioonidest pärit ekvivalentidega Ämblikmehest ning neid on seekord tuhaneid (mainimist väärib muhe India Ämblikmees). Võib-olla ehk vinguks, et kas neid oli nii palju rambivalgusesse vaja. Sama tegelane teoorias, kuid iga üks neist on omaette karakter ja isik, kellel isemoodi iseloom ja põhimõtted. Nende viimaste konfliktid on süžees fookuseks ning tundub, et erinevaid arusaamu on hulgi. Tore oli, et ka esimeses sarja osas tutvustatud "Ämblikmehi" sai uuesti nautida. Tegu on suurepärase superkangelaste filmi näitega, kus keskmes on kõik õiged teemad ja õigel viisil. Sõprus, mis on õige-vale, kangelase koorem, laiem hüvang versus üksik indiviid, usaldus, kamraadlus, lojaalsus, kaaslaste toetamine, perekonna tähtsus, jne. Ja õigel viisil selles mõttes, et kõike oli just parajalt, moraale esitati mitte epistlit lugemise viisil, tegelaste käitumise ratsionaal oli arusaadav ja loogiline, vastasseisud mõistetavad, konfliktid jälgitavad ja mõistlikult lahendatavad, emotsionaalsed aspektid igati paigas ja õiges koguses, tegelaste areng oli kenasti olemas, jne. Huvitav, kas tuleb ka kolmas lisa sarja? Hea meelega kaeks sedagi kunagi kui see lõpuks eksisteerib.
-----------------------------------------
Pealkiri: Teismelised ninjakilpkonnad: Mutantide möll
Originaalpealkiri: Teenage Mutant Ninja Turtles: Mutant Mayhem
Kinodes alates: 11.08.2023
Minu hinnang: 4/5
Minu lapsepõlve üks lemmikumaid multikaid olid ninjakilpkonnad. Ja nii kihvt, et lõpuks on tehtud kaasaegne linateos, mis originaalile peaaegu, et samal tasemel truu. Need live-action filmid, mida siin vahepeal treiti, olid okeid, kuid neis oli pigem fookus Megan Foxil, mitte kilpkonnadel, ning viimased ei saanud omaenda nimelistes filmides piisavalt tähelepanu. Käesolev animatsioon on tagasi juurte juurde minek, kuid värskemalt, modernsemal ja särtsakamal viisil. Need on mutant ninjakilpkonnad uuele põlvkonnale, uues kuues, kuid sisemuses on suudetud tabada ja säilitada originaali absurdi ja ägedust. Animatsiooni stiil mulle väga meeldis, sest see oli ajakohane, kuid mitte liiga tehislikult digi, et oleks oma identiteedi kaotanud ning mõjunud ebaautentselt ja ülemäära sunnitult. Sel oli natuke nukufilmi (plastiliinist) vaibi, mis oli omapärane, tervitatav ja lisas iseloomu. Huumor oli hea, nostalgiat pakuti hulgi ning kõik neli konna said piisavalt rambivalgust ja arengut. Nad ei olnud seekord teisejärgulised, vaid olidki loo süda. Eriti nende omavaheline side. Isegi kurikaelad olid täitsa asjalikud, kuigi see viimane lahing eriti originaalne ei olnud, suutis see siiski suhteliselt koomiline välja kukkuda, mis vist oligi üks eesmärkidest. Meister rott issina on alati tegija, ükskõik millises loo meediumis. Aprili uusversiooni kohalt jään kahe vahele, sest mina mäletan teda kauni reporterina, kuid, noh, peaasi, et suhtumine ja eesmärk on kahel variandid põhimõtteliselt samad. Teisalt, eks filmi stiil oligi pigem selline kole-kena või siis mitte just esteetilise fookusega, mis on igati vahva ning sobib selle ogara looga ju ideaalselt. Nokkida on alati, sest tegu ikkagi minu lapsepõlve kangelastega ning ühe 80ndate lõpu ja 90ndade algse kõige originaalsemalt laheda (ei varja erapooletust) multikaga, seega, on see ära teeninud vaid parimad koopiad ja materjali taaskasutamise katsed. Seekord saadi kiiduväärselt hakkama.
------------------------------------------
Pealkiri: Joy Ride
Originaalpealkiri: Joy Ride
Kinodes alates: 28.07.2023
Minu hinnang: 4/5
Neid roppusi oli liiga palju. Liiga, liiga palju. Roppused ei ole pea mitte kunagi vaimukad. Nilbusedki ei ole lahedad. Tegu on n-ö sõpruskonna roadmovie'ga mille sarnaseid on ennegi nähtud ning mis kõik kipuvad olema sellised totakad, nõmedad ning ebatsensuursed. Kui sellest kõntsast ja rentslihuumori pealiskihist mööda vaadata, siis tegelikult oli süžee, sõnum ja tegelased ju vahvad. Ja, lisaks, on tore, et vahelduseks on sellist tüüpi filmi fookuses naised ja sõsarlus, mitte jälle kamp mehi ja kamraadlus. Oma otsib oma, saabas otsib saabast ning ei ole vist kerge olla ainus asiaat (lapsendatud) oma kogukonnas, kui kõik ümber on tavalised valged. Ja siis, kui üks päev teine sinusugune ilmub, siis on eluaegne parim sõprus garanteeritud. Aga kui oled lapsendatud, siis miski osa sinust ikka soovib teada, et kes on sinu vanemad ja miks läks nii nagu juhtus. Siit tekkiski reisifilmiks siht ning neli sõbrantsi asuvad teele Hiina, et leida sõbranna juured. Otse loomulikult juhtub tee peal igast ogarusi, õnnetusi, lollakusi, absurdsusi ja kõiki muid ootamatuid ning vähem ootamatuid takistusi ja sündmusi. Sattudes kogemata narkootikumidega näpud ukse vahele, leiavad tüdrukud ennast suurest supist ning peavad kuidagi end rajale tagasi tirima. Siin tuleb, muuseas, abikäena mängu k-pop fännikogukond, kes tõestas end taas kui kõige osavam, paremini ühendatum ja solidaarsem grupp inimesi, kelle peale saab loota, ükskõik mis olukorras ja isegi siis, kui suhtlus ei ole eelnevalt internetist kaugemale laienenud. See k-pop segment, muusikaklipp ja nimed olid geniaalsed. Loomulikult on kõik vürtsitatud nii hea kui mageda koomikaga ning terava ja tempoka dialoogiga, mis on lustakas ja särtsakas. Käsitleti, lisaks, tõsisemaid teemasid nagu stereotüübid, kus vastanduti arusaamale, et asiaadid pigem vaoshoitud ja korralikud, sest need tüdrukud olid küll kõike muud kui taltsad. Humoorikas oli stamp, et kõik asiaadid on justkui automaatselt hiinlased. Tuli välja, et meie kangelane ei olnudki mitte just sellest rahvusest ning see tekitas naljakaid olukordi ja drastilist suhtumist teatud gruppidelt. Vaatamata kohati labasele toonile ja rõvedatele situatsioonidele, oli tegelikult film lahe ja super meelelahutus.
-------------------------------------------
Pealkiri: Oppenheimer
Originaalpealkiri: Oppenheimer
Kinodes alates: 21.07.2023
Minu hinnang: 4.5/5
Mida siin ikka niiväga enam öelda, tegu on meisterliku filmiga, mis hiilgav pea kõigilt aspektidelt, nii näitlemine, süžee, dialoog, emotsionaalne väärtus, ajalooline väärtus, paeluvus, moraalsed konfliktid, visuaal, muusika, kunstilised ja stilistilised valikud, jne. Teema on keeruline ja seda on autentselt esitatud kogu oma komplitseerituses, samas, ei tekkinud kordagi segadust ja arusaamatust. Vaatajale oli tuumapommi raskesti seeditav lugu tegelikult väga lihtsaks tehtud. Fookus oli pigem inimsuhetel ja -konfliktidel mitte niiväga füüsikal, kuigi ka seda lahati piisavalt. Nt, mis mulle huvitav oli, et teadlastel oli reaalne hirm, et kui reaktsioon käivitada, siis ei pruugigi see lõppeda enne kui maailm ja mateeria on hävinud. Üleüldse meeldisid igasugu vihjed ja detailid kogu protsessist ning laiem kontekst. Nt Einsteini roll, vesiniku pomm, Kyoto pääsemine, jne jne. Üks asi oli kaasa elada pommi valmimisele kui ühele süžee sihtidele, mis ei olnud just sündmus mida oodata, kuid enam köitis ja pani pöidlaid hoidma hoopis Oppenheimeri süüdistused pärast õnnestunud teadustööd. Siinkohal andsid hiilgavad etteasted Robert Downey Jr ja Emily Blunt, kes just meest laites või kaitstes oma parimad esitused pakkusid. Käisin filmi vaatamas pärast Barbiet, kuigi soovitati pigem vastupidi, kuid, ausalt öeldes, rõhus mind Barbie enam, sest see esitas reaalsust ja tänapäeva. "Oppenheimer" on ikkagi ajalugu, kuigi kaasajas väga aktuaalne ajalugu, kuid siiski, need dilemmad mida ta lahkas on juba läbihekseldatud. Oppeneheimer mõjus kauge ja võõrana (kuigi tuuma oht ei vaata kellestki mööda), Barbie aga konkreetselt puudutas mind kui naist. Kokkuvõttes, "Oppenheimer" on suurepärane filmi, mis haarab endasse, paneb mõtlema ja on igati võimas oma sisus ning tulemustes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar