Laupäev, 31. juuli 2021

Manga: "Crown of Love" - Yun Kouga

Tervitus!

Seekord ülevaade ühest Jaapani graafilise romaani sarjast.

Pealkiri: Crown of Love
Autor: Yun Kouga
Kirjastus: VIZ Media
Pikkus: 4 köidet
Avaldamine (inglise keeles): 2010
Originaalne avaldamine (Jaapanis): 1998-2002
Minu hinnang: 2.5/5

Iidolite elu on keeruline. Nende maailm on minu jaoks otsekui teisest dimensioonist, mis ei allu tavaelu reeglitele. See sub-kultuur on, samas, äärmiselt põnev oma eri tahkude ja n-ö rituaalidega. Ka läänes on olnud iidoleid ja pop-bände, kes sinna alla kvalifitseeruksid, kuid Aasia, eriti Jaapan, Lõuna-Korea ja Hiina, on selles aspektis täitsa omaette maailm. Oma spetsiifiliste erisuste kõrval, leidub neis kõigis hulganisti paralleele ning ühega tutvudes, saab hea pildi iidolikultuurist teises. Antud manga ei fokuseeri niivõrd tugevalt neile omadustele ja ilmtingimata alati negatiivselt, kuid ridade vahel loeb paljutki välja ning tulemus on päris kõhe. 

Nunnude visuaalidega mangas näeb alati kõik palju helgem ja ilusam välja kui päris elus. Nt Shingo, kes on peategelase, kuulsa iidollaulja, Rima, andunud fänn, on veel pealekauba rikas ja veedab oma aja tüdrukul sabas sörkides, ostes nt viimasega samasse vagunisse rongipileti. Lugejana panen ma selle tõsiasja suunas silma kinni, sest poiss on 10. aastane, armas ja väike-vaene-rikas-laps, kuid reaalses elus nimetaksin ma teda Lõuna-Korea fraasiga "sasaeng". Sedasi kutsutakse fänne, kes elavad kinnisideena oma iidolite nimel, jälitavad neid igale poole (sõna otseses mõttes), varastavad nende asju, püüavad neid katsuda ja veel kõiksugu hullemaid asju. Põhimõtteliselt, on neil sabas 24/7 ja teevad oma kiindumusfookuse elu põrguks. Teisisõnu: stalkerid. Talentide (nii nimetatakse lisaks iidoleid Jaapanis) agentuurid ei ole aga agarad midagi selliste austajatega peale hakkama, sest need eriti ekstreemsed toovad ju sisse mammonat ning ei saa ju kritiseerida oma rahalehma poolehoidjaid. Shingo vist ei paista enam nii nunnu? Või ikka on, sest ta on ju armsakeselt joonistatud entusiastlik poisiklutt? Tegemist on manga paradoksiga. Ja veel, iidolid on tavaliselt teismelised või vähemalt alustavad selles eas. Nad on lapsed, kellel on stalkerid ja kõik mu kaheldava ja veel enam kaheldava väärtusega aspektid, mis moodustavad kokku ühe imetlusobjekti elu. Päris hirmus.

Teades konteksti, ei keskendu antud sari aga üldse staarielu varjupoolele, vaid pigem isegi idealiseerib seda. Rima on õnnelik olles teiste kire objekt. Ta naudib seda elu, leiab sellest lohutust ning tunneb, et see on just roll, kus ta saab olla keegi, kes loeb ja kellel on eesmärk. Ta usub, et tavaelus ta läbi ei lööks, sest ainuke, mis tal on, on kaunis välimus, lauluanne ja see midagi salapärast, mis teeb temast armastatud ja karismaatilise staari ehk tähe, keda kõik jumaldavad. Muidu heatahtlik ja särasilmne, võib Rima olla ka üpris tõsine kui keegi tema positsiooni hakkab mõjutama. Tema jaoks on teine peategelane, Hisayoshi (hüüdnimega Kumi), rivaal, kellega ei tasu liialt sõbrustada. Kuigi see suhtumine võib olla suuresti tingitud hoopis sellest, et viimane hakkab tüdruku peas alateadlikult sümpaatiat uuristama, mis toob Rimas esile intensiivse vastumeelsuse, sest see koht on juba pikalt reserveeritud tüdruku mänedžeri poolt. Iidolielu illustreeritakse hoopis millegi toetava, enese realiseerimise vahendi ning millegi pigem positiivsena, vähemalt Rima elus. Kuigi tülikad fännid astuvad üles siin ja seal ning kulmu paneb kortsutama, et tegu on ikkagi 16. aastase tüdrukuga. Lapsega, kes elab üksinda ning kellesuguseid otsivad ja rakendavad iidolielu puuri, Rima mänedžeri, Ikeshiba, sarnased isikud, pannes nad agentuuride heaks tööle. Viimased hakkavad aga dikteerima pea kõiki aspekte nende teismeliste elus. 

Kui iidoli elustiilil on pigem magus maik, siis sarjas on peksukotiks düsfunktsionaalsed pered ja hoolimatud või isegi vägivaldsed vanemad. Saada kuulsuseks ja kogu glamuur selle ümber näib väljapääsuna rõhuvast ning masendavast tavaelust koduseinte vahel. Rima ema on nagu teismeline, kes on vastutustundetu, jahib mehi, mängib raha maha ning käitub nagu laps. Ta on suureks koormaks tütrele, kes vajab stabiilsust ja tuge, kuid peab hoopis muretsema ema pärast ja toda kantseldama. Rima tunneb ema pärast tohutut piinlikkust ja häbeneb, kuidas naine teistele tema ümber pidevalt tüli teeb. Kumi perekond on aga õpikunäide alandlikust emast, kes on mehe jalamatt ja kelle silmis mees ei tee kunagi midagi valesti, isegi kui too kolgib nende poega. Kumi isa on kuulus ooperilaulja, kes lisaks oma pojale peale pandud ideaalide ja ootuste vahel annab talle tappa kui poiss julgeb enda eest mõelda või tahab teha midagi, millega isa ei ole päri. Väga ebameeldiv oli jälgida kuidas Kumi isale vastu hakkab ja lausa koolis plaaster näol ja sinikates ringi käib. See oli ilmselge, mis toimus, aga millegipärast ei arvanud keegi, et ehk oleks vaja kõrgemate instantside abi või kaasamist. Ju siis ei luba kultuur sekkuda kellegi pereellu. Samas, on Kumi piisavalt sirgeseljaline, põikpäine ning järjepidev, et ta ei lase sellest end segada ja lõppkokkuvõttes teeb ikkagi seda, mida just tema tahab. Kui on vaja selle kordasaatmiseks kodust põgeneda, siis poiss nii ka teeb. Kui Rima oma emaga sarja teises pooles enam vähem rahu teeb ning mõlemad üksteist rohkem mõista püüavad, kuigi suhe ei ole kuni lõpuni ideaalne, jäi Kumi leppimine enda perega poolikuks. Jah, kuigi sinnagi saabub mõningane arusaamine, oli keeruline vaadata mööda eelnenud füüsilisest ja vaimsest vägivallast. Mis isa viib oma teismelise poja host-baari (kus naised pakuvad külastajatele seltskonda -- mitte ilmtingimata seksuaalset) ja annab talle alkoholi? Sellist dünaamikat ei saa lihtsalt kõrvale pühkida. Teisalt, sellised suhted ei pruugi ka päriselus paraneda, seega, peegeldas sari reaalsust.

Enne loo kesksesse teemasse, milleks on armastus, sukeldumist ja sellele lähenemisvaliku üle hurjutamist, ka natuke süžeest. Kumi on nägus, andekas ja meeldiv koolipoiss, kelle miinusteks on, et ta kipub näima natuke kauge ja eemalolev. Kui ta juhuslikult kohtub kuulsa staari, Rimaga, lööb tema siiani vaoshoitud südames lõkkele selline armastus, et mulle kui lugejale, oli see natuke kõõrdivaatamist väärt. Kuidas mind need n-ö instantsed lembelood ei kõneta! Kuna tavalise õpilasena on poisil keeruline tüdrukule ligipääsu saada, otsustab too hakata ka iidoliks, et Rima lähedal olla. Õnneks peab viimase mänedžer, Ikeshiba, poissi suurepäraste eelomadustega potentsiaalseks staariks ning on valmis teda sellel teekonnal saatma. Paar satub nüüd tihemini kokku ja see hulk suureneb veelgi kui Rima tuleb õppima Kumiga samasse klassi. Poisi plaanis aga esineb suur tagasilöök, nimelt ei vasta tüdruk grammigi tema tunnetele, otse vastupidi. Kumi ärritab oma jutuga armastusest Rimat ning nende vastuseis kulmineerub päris intensiivse stseeniga, kus poiss ütleb teisele, et kui sa veel kord ütled, et vihkad mind, siis ma ei pööra sulle enam kunagi kübetki tähelepanu ja sind ei ole enam minu jaoks olemas. Otse loomulikult, Rima ütleb need saatuslikud sõnad ja Kumi eemaldab end tema elust. See stseen oli pilku naelutav ja kaasahaarav ning mulle see väga meeldis, sest viis emotsioonid lakke. Olles pettunud, kui lõpuks õnnestub tüdrukul saada korraks oma armastatud mänedžeri lembemoment ning olles Kumi kaotanud, hakkab Rima mõistma, et äkki ta ikka ei vihanud poissi. Aga selleks hetkel on juba hilja. Või siis mitte? Paari saadab nende tundesegapudrus mitmeid kõrvaltegelasi. Mainitud Shingo, kellega Kumi saab heaks sõbraks ning kes hakkab Rima mänedžeri samavanalise tütrega süütut lapseromansiliini ajama, Kumi klassikaaslased, eriti, Yurie, kes on Kumisse lootusetult armunud, ja muidugi mainitud mänedžer, kes on poisile ja Rimale parem lapsevanem kui nende päris pered. Kuigi veidi salakaval, oma kasu mängus ja mitte üdini puhas poiss, oli Ikeshiba alati paari jaoks olemas ning püüdis neid vast ridade vahelt lugedes kokku tüürida juba algusest peale (muide, mehe tütred olid hästi asjalikud ja kihvtid).

Oeh, seda armastust küll! Ma ei mõista ühe hetkega esile kerkivat kustumatut kirge, mis põhineb vaid välimusel. See on nii pealiskaudne ja narratiivselt laisk. Samas, iidolite maailmasse kuidagi passiv kontsept. Pean tunnistama, et mulle ei meeldinud üldse sarja lähenemine armastusele. See teema oli tegelaste kõnes ja mõtetes liialt filosoofiline, sügav, tõsine ning ülevoolav. Muud ei eksisteerinud. Kui mõelda, et selliseid nietzschelikke ütlusi ja mõttemõlgutusi väljendasid teismelised, siis oli tulemus natuke nihu. Igavene armastus, põhjatu kirg ja lõputu kiindumus ning puberteedid, ei ole nagu teemad, mis minu silmis kokku loodud. Jah, eks teismelisena tunneb palju intensiivsemalt ning kõik tundub, kui maailma lõpp, kuid kuidagi tühi oli kuulata selliseid meeletuid armuavaldusi ning emotsioone, teades, et statistiliselt, mõni aasta või isegi kuu, ja ongi tunded läinud, nii kiiresti kui tulid. Ma lihtsalt ei suutnud sega pidevat soigumist armastusest tõsiselt võtta. Ja siis veel ka Kumi käitumine. Ta oli peaaegu nagu Rima teised stalker fännid, kes ka samamoodi talle igavest kiindumust vandusid, tüdrukut tegelikult tundmata. Vahe oli ainult selles, et Kumi oli kuum kutt, teised austajad ei olnud. See on päris koomiline kuidas hea välimus otsekui eemaldab tema tunnetelt selle kinnisideelise, ahne ja vastiku armastuse, mida teised, mitte nii moosipoisid, Rima suunas projitseerisid. Mulle oleks rohkem huvi pakkunud lugeda Kumi iidoliteekonnast. Viimane jäi aga katki ja tahaplaanile kohe kui Rimale lähedalolek oli võimaldatud. Samas, see ju poisi siht ainuüksi oligi, et staariks saada. Kui eesmärk oli täidetud, siis ei olnud vaja ka vahendit, mida läbi selleni sai rühitud.

Lugu voolab suhteliselt stabiilses tempos ning kipub olema natuke aeglane ja uitav. Eriti kui jälle filosofeerimiseks läheb. Tegelaste suhted arenevad enam vähemalt loogiliselt (sarja kontekstis) ning mu tähelepanu ei tõmmata lugemiselt eemale. Kuskil köite 3 ja 4 üleminekul aga toimub suur muutus nii joonistusstiilis kui tempos. Lugu hakkab venima ning pinnalaotus on palju tühjem ja täis veel enam sügavaid mõttemõlgatusi. Süžees toimub otsekui murrang ning tegu oleks nagu looga, mille loomise on keegi teine üle võtnud. Tegelaste tegemised ja olekud ei ole enam järjepidevad sellega, mis eelnevates osades. Siis äkitselt satub Kumi mingi hotelli põlengusse ja see mõjub veidralt ning suvaliselt. Lõpp on muidugi tore ja õnnelik, kuid ma ei tundnud enam rahuldust sellest, sest tegelased ja manga ise oli justkui võõras. Nagu ma aru sain, siis autoril oli mangat luues paus ning muud segadust ja finaal, mida lugesin, oli hoopis originaali ümberkirjutamine, sest algselt lõppes sari järsult ning ilma lugejale sobiliku kokkutõmbamiseta. Teades autorit, ei ole sellised augud, ümberkirjutamised, õhku rippuma jäämised ning sarjade muutused väga üllatavad. Ma olen aru saanud, et ta pidevalt alustab sarju, kuid ei suuda neid alati edukalt lõpule viia.

Yun Kouga mangasid olen enne lugenud ning ta on üks omapärase kiiksuga autor. Mitte, et paljud teised manga loojad seda ei ole. Tema lood on kuidagi kummalised, alateadlikult häirivad, tõsiste teemadega kuidagi ilusas kuues ning tekitavad veidraid emotsioone. Nt ma ei tea väga mida arvata "Loveless" sarjast. Selles on midagi magnetilist ja veidrat sarmi, aga teisalt, sisu on üpris problemaatiline erinevate alateemade käsitluse tõttu. Siis on mu silme ette jõudnud manga, kus poiss tahab saada parimaks prostituudiks, et oma kallimaga kohtuda ja siis olen lugenud sarja, mis räägib inglitest. Yun Kouga on autor kellele ma ei suuda sõrme peale panna, kelle teosed on täitsa absurdsed ja kohati isegi äärmiselt küsitava sisuga (nt hõlmates teemad nagu homoseksuaalsus, vägivald, verepilastus, alaealiste seksuaalsus ja palju muud "lõbusat" eriti isevärki kuues), kuid midagi on tema lugudes, mis paneb neid kätte võtma ja nuputama, et mis on autori eesmärk, mida ta tahab saavutada, miks ta loob selliseid imelikult kaasatõmbavaid ja hüpnootilisi sarju. Käesolev "Crown of Love" on üks tema normaalsemaid, mida olen ette võtnud. Yun Kougal on ka väljapaistev joonistusstiil, mille tunneb alati ära. See ei ole pealtnäha midagi märkimisväärset, kuid sel on oma ilu, mis on pehme ja liuglev. Kindlasti tõmbab mind tema loomingu juurde lisaks just see stiil, mis on eriliselt ebaeriline.

Kokkuvõttes, mulle meeldis ja ei meeldinud ka. See aga on Yun Kouga teoste puhul minu jaoks tavaline.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar